"Arendajad ei lase arhitektidel lähtuda inimeste vajadustest, vaid sellest, kuidas äriplaan võimalikult tulu tooks."

Kunstiakadeemia rektor, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm
91aastane riigiametnik – ­vanem kui Eesti Vabariik (0)
09. juuni 2008

91aastane Tallinna vanim riigiametnik Leonid Gordejev käib iga päev 8 tundi tööpostil, opereerib mängleva kergusega moodsa kontoritehnikaga ning armastab pikki jalutuskäike.
Saage tuttavaks – ta on Eesti Vabariigist kümme kuud vanem, eesti keelt veatult valdav Leonid Gordejev, kes on näinud isegi selliseid aegu, mil Tallinnas sõitis hobutramm.
Ta on vanim Tallinnas töötav riigiametnik, kes tegutseb vanalinnas asuvas majandusajaloo muuseumis (Kiriku 6, Toomkiriku taga).
Gordejev võtab rõõmsalt külastajaid vastu ja näitab neile unikaalseid dokumente, fotosid ja esemeid, mis on seotud kaubanduse, restoranide jmt arenemisega alates Eesti Vabariigi algusaastatest.
Esimene ere mälestus Tallinnast pärineb Leonid Mihhailovitšil veebruarist 1924.
Tema isa, kes töötas Inglise firmas lina kokkuostjana ja tuli Tallinnasse varem, kohtus perekonnaga Balti jaamas ning kostitas väikest Leonidi ja tema õde pirukatega.
“Me lausa ehmusime – me tulime ju Venemaalt, kus pärast sõda valitses nälg, ja nüüd anti meile midagi nii imelist. Pirukaid polnud me varem kunagi näinud, need imeasjad osutusid aga veel ka nii maitsvateks, nagu oleksid nad pärit teisest maailmast. Olime Eestis nagu taevases paradiisis – siin oli kõike külluses,” jutustab Gordejev.
Leonid Gordejevi isa elas Tallinnas alates 1917. aastast, aga teised pereliikmed jäid sõja, Eesti–Vene piiri sulgemise ja muude ajalooliste keerdkäikude tõttu Petserimaale. Isa pidi naise ja lapsed enda juurde välja kutsuma, muretsedes selleks kõiksuguseid dokumente ja andes ka taotluse kodakondsuse saamiseks. Esialgu elas Gordejevite pere Kitsal tänaval Nõmmel, mis siis oli eraldi asula, mitte prestiižne linnaosa. Sellal kehtis seadus, mille kohaselt inimestel, kellel polnud Eesti kodakondsust, keelati elada Tallinnas, Tartus, aga ka Petserimaal (siis oli Petserimaa Eesti osa, Eesti piiriala).

Kuidas me saime kodanikeks

Leonid Mihhailovitšil on alles tunnistus eesti keele oskuse kohta, mis anti ta isale kodakondsuse saamiseks. Tunnistusel on vaid üks sõna: “Oskab”. Selliseid pabereid andis välja politsei. Pärast seda, kui isa sai kodakondsuse, said tema naine ja lapsed automaatselt samuti Eesti kodanikeks, neilt ei nõutud mingeid täiendavaid eksameid.
Lapsed õppisid siiski nii eesti kui saksa keelt – see oli aja nõue.
“Toonase vabariigi ajal, võib öelda, oli saksa keel esimesel kohal,” lausub Gordejev.
“Vanemad panid meid õega lähimasse saksa lasteaeda – see asus Hiiul. Ja mis juhtus? Lasteaias saime me käia väga vähe aega, varsti arvati meid sealt välja. Me rääkisime õega omavahel vene keeles ja varsti hakkas kogu lasteaed kõnelema vene keelt.”
Koolis õpiti tollal aga eesti, saksa ja inglise keelt, aga ka selliseid aineid nagu kosmograafia ja usuõpetus.
Igal juhul seisis gümnaasiumitunnistusel selgelt kiri: “Leonid Gordejev, Eesti kodanik”. Just sellest dokumendist sai alus Leonid Gordejevi kodakondsuse ennistamiseks, kui taastati Eesti Vabariik.
Alles siis, kui isa oli saanud Eesti kodakondsuse, võis perekond sõita pealinna. Siin elasid nad Aleksander Nevski katedraali kõrval, kuna isa oli selles kiriku koorijuht.
Meie päevini ei ole majakest aadressil Lossi 8 säilinud, nüüd seisab selles paigas “miljonitualett”. Hiljem kolisid Gordejevid taas Nõmmele. Väike Leonid pidi iga päev sõitma elektrirongiga Nõmmelt XIX kuueklassilisse algkooli, mis asus Pika ja Tolli tänavate nurgal.
Koolipäevist mäletab Leonid Mihhailovitš kõige selgemalt klassiga teatriskäimist: “Meid viidi vaatama näidendit “Vii” vene teatris – siis oli see seal, kus praegu on eesti teater. Ja kui laval hakkasid lendama kirstud, ehmusin ma sedavõrd, et pugesin pingi alla ega tahtnud sealt mingi hinna eest välja ronida.”
Veel mäletab ta, et linn nägi välja hoopis teisiti: see, mida me praegu peame kesklinnaks, oli ääremaa. Tõnismäe tänavat ei olnud (see rajati alles 1936. aastal), tramm sõitis mööda Roosikrantsi tänavat ja pööras ringi Peetri väljakul (nüüd Vabaduse) Peetri mälestusmärgi juures. Ka Roosikrantsi tänav oli teistsugune – suurem osa seal praegu asuvaid maju ehitati alles 1930. aastate lõpul.

Tallinnas kallis elu

1930. aastal otsustas perekond sõita Tallinnast Petserisse. “Petseris avati selle kompanii esindus, kus isa töötas, Tallinnas oli aga kallis elada,” selgitab Gordejev. Samal põhjusel otsustas ka Leonid Mihhailovitš pärast gümnaasiumi lõpetamist Tallinnasse mitte naasta, kuna siin olid perspektiivid väga udused, vaid sõitis Narva, Kreenholmi, mis oli tollal tõeline “riik riigis”. Töölistele anti tasuta korterid, ettevõte maksis korterite valguse ja soojuse eest. Ja palka maksti 50 krooni kuus, mitte 20, nagu näiteks Petseris. Ühesõnaga, valitses heaolu, millest pealinna inimesed ei osanud unistadagi.
Leonid Mihhailovitš näitab rõõmuga rariteete, mis on muuseumis hoiul, nende seas on ka  Tallinna restorani Kuldlõvi menüü 1931. aastast. Tassike kohvi maksis näiteks 15 krooni – oli ilmselge, et lihtsurelikud ei saanud endale restoranis käimist lubada. Ka pirukad polnud turul eriti odavad – 3 senti tükk.
Tuleb välja, et ajalugu kordub paljuski ja seda tuleb ette sagedamini, kui võiks arvata – mõnigi kord kordub ajalugu juba sama inimpõlve jooksul.

* * *
Fakte eluloost

Leonid Gordejev

Sündis 7. aprillil 1917 Pihkvas.
Lõpetas Tallinna XIX kuueklassilise algkooli 1930. aastal.
1936 lõpetas üldhumanitaargümnaasiumi Petseris, mis sellal asus Eesti territooriumil.
Pärast gümnaasiumi töötas Narva Kreenholmi finantsosakonnas.
1948. aastal lõpetas Leningradi kaubandusinstituudi ja 1948–1959 juhtis kaubandustehnikumi. Töötanud ka kõrg- ja kesk-erihariduse komitees ja rahvakontrollikomitees.
Õppejõud Tallinna Polütehnilises Instituudis, 1977. aastast ENSV kaubandusministeeriumis, seejärel Eesti Vabariigi majandusministeeriumis.
1974. aastal osales kaubandusajaloo muuseumi loomisel (1993. aastast peale majandusajaloo muuseum). Juunist 2000 majandusajaloo muuseumi töötaja.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.