Linna ja linnastumist süüdistatakse selles, et see justkui teeb inimesed ümbritseva elukeskkonna suhtes ükskõiksemaks. Samas on linnad inimkonna rikkus – linn on inimeste suhtluskeskus ehk tänapäevase tsivilisatsiooni sünnitaja. Enamik leiutisi on sündinud just linnades.
Eestlased on reeglina esimese-teise põlve linlased, kes on alles äsja hajaasustusega küladest viimase sajandi jooksul linnaellu sulandunud.
Ja see ilmselt mõjutab selgelt meie käitumist linnaruumis, mis tähendab, et me tahame sageli elada linnas nii, nagu meie kõrval poleks naabreid olemaski.
Näiteks maal võid sa soovi korral oma elu elada palju märkamatumalt – ilma et sinu tegemised kedagi alati nii väga riivaks. Linnas on otse vastupidi – pea iga su liigutus on inimeste silme all. See tähendab, et sa pead teiste inimestega paratamatult üha enam arvestama. Kuigi linn on justkui liberaalsete väärtuste edendaja, ei tähenda linnas elamine sugugi piiramatut vabadust kõike teha. Vastupidi – just tihedalt külg külje kõrval elades ei saa järgida individualistlikke ja egoistlikke käitumismustreid ehk ennastunustavalt lärmata, naabreid segamata ehitustöid teha ja oma koeral vabalt lipata lasta.
Ka isiklik omand tuleb hoida sellises seisus, et see poleks tuleohtlik või teistele linlastele ohuks, näiteks varisemisohtlik.
Et Tallinnas on täna üle 200 tühjalt seisva tondilossi, näitab ka seda, et uskumus, justkui hoiaksid inimesed eraomandit rohkem kui ühisomandit, on selge pettekujutelm. Liiga paljud hooletud linlastest eraomanikud risustavad sageli nii meie ühist visuaalset ruumi kui ka vähendavad otseselt meie elukeskkonna väärtust.
Linnas elamine eeldab inimestelt eelkõige just ühise avaliku ruumi ja ühisomandi kui sellise väärtustamise võimet. Just ühisomandi olemasolu teeb meist tegelikult sotsiaalsed ja tsiviliseeritud olendid, teisisõnu – inimese üldse. Kui meil poleks võimet teiste inimeste huvidega arvestada ja koostööd teha, poleks inimene koopast kunagi kuigi kaugele jõudnud. Ka riike kui ühise elu korraldajaid poleks sündinud.
Niisiis – kuigi sul võib olla oma maalapike, on linn tegelikult meie kõigi ühisomand. Seega austa naabrit ning selleks puhuks jagab Pealinn nii nüüd kui ka edaspidi praktilisi näpunäited. Kasvata näiteks oma koer selliseks, et see haukudes öö läbi teiste und ei segaks. Ära piserda taimekemikaale oma koduõue – need levivad ju su krundi piiridest kaugemale. Ka oma autot pole normaalne koduõues pesta, sest kemikaalid jõuavad lihtsalt maapõuest naabri aeda. Mürarikka masinaga püga oma muru pigem tööpäeval kui kaunil nädalavahetusel, kui teised tahavad puhata. Jne. jne.
Ehk  – kui sa ikka tahad just nimelt linnas elada ega taha erakuna koopasse või metsa tagasi minna, siis arvesta ühise elukeskonna ja teiste kaasinimestega.