Eesti Üürnike Liit esitas Eesti Vabariigi Riigikogu esimehele, õiguskantslerile ja avalikkusele alloleva avalduse, mille eesmärgiks on see, et sundüürnikele tekitatud materiaalne ja moraalne kahju riigi poolt hüvitataks.
Eesti Üürnike Liit esitas Eesti Vabariigi Riigikogu esimehele, õiguskantslerile ja avalikkusele alloleva avalduse, mille eesmärgiks on see, et sundüürnikele tekitatud materiaalne ja moraalne kahju riigi poolt hüvitataks.
On Eesti Vabariigi juubeliaasta. Suur õnn, et meil on oma riik, mida tuleb meil hoida ühiselt ja igaüks eraldi ning kasvatada turvaliseks ühiskonnaks. Vabariigi juubeliaasta tunnuslauseks on ju “ÜHISELT EHITATUD RIIK”. Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ütles uusaastakõnes: “Me oleme õnnelik rahvas. Me saame oma riigis, oma kultuuris ja iseseisvalt täna jälle kindlamalt olla kui kunagi varem. Kindel ja õigusel püsiv riik vaatab oma kodanikele otsa.”
Olles kindel oma riigis, vaatame üksteisele otsa ja küsime: kas siin on hea elada?
Kahekümnenda sajandi lõpukümnendil taastas eesti rahvas riikliku iseseisvuse rahva suurte ootuste alusel, mida imetles kogu maailm. Laulva revolutsiooni ja Rahvarinde tegevuse taustal paisus rahvuslik iseteadvus. Eesti oli avatud koostööks ja ootas teise ilmasõja aastail võõrsile sattunud kodanikke kodumaale tagasi.
Rahvuslik-radikaalsed poliitilised jõud alustasid õigusliku järjepidevuse taastamist n-ö restitutsioonilisel alusel, võtmata arvesse teadlaste ja poliitiliselt tasakaalukate jõudude põhjendatud vastuväiteid ja otseseid hoiatusi. Hüljates sotsiaalse ja majandusliku solidaarsuse tee, päästeti valla neoliberalism kui ohjeldamatu omakasu taotlemise vabadus. Loosungid “Plats puhtaks!”, “Riik on halb peremees!” ja “Meie aitame neid, kes suudavad ennast ise aidata!” ilmestasid seda aega. Alustati rahvusliku vara ümberjagamist poliitiliste otsuste alusel.
Euroopa õigusruumis tavatu omandireformi teostamine oli võimalik ainult, peatades Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja selle lisaprotokollide asjakohaste sätete kehtivuse, mida Riigikogu tegi vastava reservatsiooniga 13. märtsil 1996. See välistas rahvusvahelise sekkumise ja muutis omandireformi repressiivseks.
Omandireformi eesmärgiline säte § 2 lg 2 “Omandireformi käigus vara tagastamine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut” annab alust näha toimunus vastuolu Eesti Vabariigi Põhiseaduse ja Omandireformi aluste seadusega, mistõttu nn tagastamine on sageli algusest peale õigusvastane.
Elamumajanduses kaasnes sellises olustikus äärmuslik künism kaaskodanike suhtes ja sotsiaalteadlased hindasid omandireformi teostust skisofreeniliseks. Tekkisid majade tagasisaajad – uusomanikud – ja nn sundüürnikud, kes jäid ilma oma eluruumi üldistel võrdsetel alustel EVPdega erastamise võimalusest. Viimaste koguarvuks nimetati Riigikogus 100 000 isikut, mis on kolm-neli korda enam kui bolševike poolt küüditatuid! Milles on nende inimeste süü?
Heastamaks omandireformiga sundüürnikele põhjustatud ülekohut ja neile tekitatud kahju, peab EÜL vajalikuks, et sundüürnikud, kes jäid ilma oma eluruumi üldistel võrdsetel alustel EVPdega erastamise võimalusest, saaksid kompensatsiooni tekitatud materiaalse kahju eest, lähtudes nende eluruumi turuhinnast ja neile hüvitataks tekitatud moraalne kahju, võrdsustades sundüürnikud sotsiaaltagatiste osas represseeritud isikutega.
