"Arendajad ei lase arhitektidel lähtuda inimeste vajadustest, vaid sellest, kuidas äriplaan võimalikult tulu tooks."

Kunstiakadeemia rektor, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm
Aukartus elu ees (0)
16. juuni 2008

Oleme Euroopa Liidu esiriik hüljatud loomade arvu poolest. Ent ka vähemalt pooled meie linna loomad, kellel on justkui normaalne kodu, ei saa oma omanikelt elementaarset hoolitsust.
Pealtnäha justkui tavalised loomaomanikud on mõnikord sisuliselt loomapiinajad, sest kuigi nad ei peksa oma lemmikuid, ei taga nad neile ka normaalseid elutingimusi. Näiteks meenub mulle Tallinna aedlinnast üks vanem mees, kes tegeleb oma aias ilmselt “mustalt” kasutatud autode äriga, aga ei jaksa millegipärast oma koerale korralikku kuuti muretseda. Pehkinud kuudi ees lehvib aastaid hall kalts ja koer on ilmselgelt võetud vaid autode valvamiseks. Temaga ei mängita kunagi ja temaga ei minda kunagi jalutama.
Teises peres elab koer praktiliselt mudahunniku sees lühikese keti otsas – ja tal pole kuhugi varjuda, kui vihma kallab. Ja iga teise maja hoovis on koer pidevalt ketis.
Linnas on ka karjuvalt palju pooleliolevaid ehitisi või siis pisifirmasid, kes võtavad enda vara valvuriks looma ning toidavad teda, kuidas juhtub. See on tõeline “koera palk”, mida need loomad oma töö eest saavad.
Näen peret, kellel on igal aastal uus kass, sest eelmine jääb millegipärast pidevalt auto alla. Kasse tuppa kordagi ei lasta, isegi mitte külma ja märja ilmaga – kuigi teadupärast on ju kassi näol tegu rohkem toa- kui õueloomaga.
Tegelikult linnaelanikud teavad, et loomadega seoses on asjad linnas halvasti – uuringute järgi on vilets loomapidamiskultuur tallinlaste arvates linna üks olulisemaid probleeme.
Kahjuks on ka meie politsei pahatihti selline, et ei viitsi reageerida ilmsetele loomapiinamisjuhtumitele. Pealinnale teadaolevalt lausus üks korrakaitsja loomapiinamisest teatanud kodanikule, et iga inimene võib oma territooriumil teha, mida tahab, ja ärgu selliste asjade pärast liialt muretsetagu.
Midagi on kapitaalselt viltu suure osa inimeste lastetoas, kui neil puudub elementaarne empaatiavõime elusolendite suhtes ehk aukartus elu kui sellise ees. Ja kui puudub aukartus elu ees, siis peegeldub see kõikjal meie elukvaliteedis. Miks meie lapsed satuvad liiga sageli õnnetustesse, miks paljud meist kihutavad autodega teiste ja enda elu säästmata ja miks me alkoholiga oma elu ja tervist hävitame?
Riik ja tema korrakaitsjad peaksid hakkama loomade väärkohtlejaisse palju karmimalt suhtuma, üksnes loomakaitsjate pingutustest jääb siin väheks. Ja me kõik saame siinkohal kaasa aidata sellele, et hoolimatutest kaaskodanikest kõigile teada anda.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.