Tänapäeva riikide ja linnade identiteeti maailmas loob, hoiab, esindab ja tugevdab meedia. Võtame näiteks brittide BBC World, hiinlaste CCTV9, venelaste Russia Today või ka prantslaste France24, ehk ka araablaste al-Jazeera. Kui Läänemere maade integratsioonisoov on tõsine, tuleb selle piirkonna elanikele luua ka oma meedia.
Tänapäeva riikide ja linnade identiteeti maailmas loob, hoiab, esindab ja tugevdab meedia. Võtame näiteks brittide BBC World, hiinlaste CCTV9, venelaste Russia Today või ka prantslaste France24, ehk ka araablaste al-Jazeera. Kui Läänemere maade integratsioonisoov on tõsine, tuleb selle piirkonna elanikele luua ka oma meedia.
Euroopa Komisjoni poolt loodav Läänemere Strateegia seab sihte regiooni rikkuse ja globaalse konkurentsivõime kasvatamiseks, keskkonna parandamiseks ning turvalisuse tõstmiseks. Koos eurostruktuuridega visioneerivad rahvusriigid, omavalitsused, era- ja kolmas sektor. Mida neis juttudes seni aga pole, on piirkonna meedia-visioon.
Ometi on pikemata selge, et nüüdismaailmas ei saa säilitada vähegi mõjukama inimkogukonna identiteeti ilma meedia jõulise toeta. Läänemerelaste identiteet tuleb aga alles luua ning ilma tugeva, ühtse, tervele piirkonnale suunatud meediaväljundita pole see võimalik.
Võrreldes strateegia-aruteludes domineerivate n-ö kõvade investeeringute ideedega (raudteed, sadamad, tunnelid) pole ühise meediakanali loomise kulud nimetamisväärsed. Samas oleks selle kanali mõju terve piirkonna reaalsele integratsioonile ja konkurentsivõimele võrreldamatult tugevam mis tahes rööbastest. Kui tsentraalsele meediaväljundile liita ka üle riigipiiride ulatuvad avaliku ja erasektori e-teenused, oleks selle kanali piirkonda ühendav mõju võrreldav ainult Euroopa ühisraha kasutuselevõtuga.
Põhjamaades on vaatajaskonna osakaalu arvestades selgelt üks maailma tugevaim avalik-õiguslik meedia ning märkimisväärsed riigi rahastatavad telekanalid eksisteerivad ka kolmes Balti riigis. Põhjamaade hargmaised erameediakontsernid kontrollivad meediaturgu terves regioonis. Ometi võib ühe käe sõrmedel üles lugeda vähegi mõjukamad meediaväljundid, mis märkimistväärivas mahus vahetaks sisu piirkonna riikide vahel.
Soome Alma Mediale kuuluva uudisteagentuuriga Baltic News Service, kolmes Balti riigis tegutseva portaaliga Delfi ja nädalalehega Baltic Times võib selle nimekirja mere idakaldal sulgeda. Põhjamaade vahel pole sedagi. Tervele Läänemere regioonile pole aga hetkel orienteeritud ainustki vähegi märkimisväärset lugeja/kuulaja/vaatajaskonnaga meediumi. Turg on tühi.
Inglise keel tõlkega
Esimene küsimus sellise kanali puhul on keel. Ja üha rohkematele inimestele ümber selle mere on mõistetavaks vastuseks – inglise. Suuremad siinsed hargmaised firmad on pärast ELi laienemist loobunud ainult ühele poolele mugavast nordiska’st ning praktilistel ja strateegilistel kaalutlustel on tervet piirkonda katvate kontsernide juhtimisel ümber lülitunud inglise keelele. Aeg on eliidi tasandil juba toimunud keelevahetus viia massimeediasse.
Loomulikult pakuks kanal kõikide projektis osalevate riikide (kokku kuni 11) rahvastele ka nende emakeelt, samal moel nagu näiteks Euronews, kus saab omale sobiva keele valida pealeloetavana (voiceover). Piirkonna ühise väliskuvandi loomiseks tuleb panustada ka olulisematesse maailmakeeltesse – lisaks prantsuse ja hispaania keelele vajaksime subtiitreid näiteks jaapani, hiina ja araabia keeles.
Rahvusvahelise avalik-õigusliku kanali meeskonna koostamisele aitaks kaasa kanali loomisele eelnev meedia sisu jagamine ning senisest oluliselt rohkem ühiseid meediaprojekte riikide vahel, nii avalik-õiguslikus kui ka erameedias. Loomulikult tuleks sellist saadete vahetamist ekstra subsideerida valitsuste ja ka Euroopa Liidu poolt. Lisaks vaatajaskonna orienteerimisele lähendab see ka meedia-tegijaid, mis on piirkonda hõlmava kanali käivitamiseks vajalik.
Kui on olemas reaalne tahe piirkonna integratsiooni süvendamiseks ja arusaamine meedia rollist tänapäeva maailmas, siis kõik ülejäänud on vaid tehnika küsimus.
Merele üks nimi
Ja lõpuks nimest. Eesti on maailmas ainus riik, kes nimetab seda merd ametlikes dokumentides Läänemereks. Hõimuvelled soomlased on tõlkinud selle rootsi, taani ja saksa keeles pruugitava Ostsee järgi Itämeri’ks. Ungarlaste jaoks on see Balti meri, nagu ka meist lõunas elavate lätlaste, leedukate ja poolakate jaoks. Mõlemas põhilises Euroopa Liidu töökeeles (inglise ja prantsuse) nimetatakse seda Balti mereks ja sama nime pruugib juba sajandeid kogu ülejäänud maailm.
Balti mere regiooni integratsiooniga reaalseks edasiminekuks tuleb kokku leppida piirkonna ühises nimes. Ilma ühe nimeta ei saa tõsiselt rääkida selle piirkonna välismarketingistki. Rääkimata kurioosumist, kui Balti mere piirkonna integratsioonile suunatud telekanali ülanurgas ripuks ühel riigil logo “Lääne kanal”, teistel “Ida kanal” ja enamikul “Balti kanal”.
Eesti saaks teha lühikese, aga olulise sammu Läänemere identiteedi heaks, võttes ise taaskasutusse Balti mere nimetuse – nii nagu seda merd nimetati ametlikult ka meie 90 aastat tagasi loodud riigi alguskümnendil. Inglise keelt rahvastevahelise suhtlemise keelena pruukiva Balti mere regiooni edenedes lepivad ka Põhjamaad (pisut siis ka Eesti innustusel!) varem või hiljem meie ühise mere nimetamisega tervele maailmale tuttava nimega.
