Neljandik pealinna õpetajatest usub HIV viiruse edasikandumist sääskede vahendusel, selgub kurioosse faktina Tallinna Ülikooli üliõpilase Anne-Liis Kaldoja magistritööst, mille eest sai ta Tallinna linnalt ka stipendiumi.
Neljandik pealinna õpetajatest usub HIV viiruse edasikandumist sääskede vahendusel, selgub kurioosse faktina Tallinna Ülikooli üliõpilase Anne-Liis Kaldoja magistritööst, mille eest sai ta Tallinna linnalt ka stipendiumi.
Uuringust “Tallinna keskkooliõpetajate hoiakud HIV/AIDSi suhtes” selgub tõik, et märkimisväärne osa õpetajad ei ole nõus kokku puutuma HIV-positiivse inimesega tavalise olmekontakti kaudu. “Mulle oli üsna üllatav, et lausa 60% õpetajaist tunneb HIVle mõeldes esmase emotsioonina hirmu,” ütleb Kaldoja.
Uuring paljastas, et kuigi õpetajaid suhtuvad viirusekandjatesse enda sõnul justkui hästi, olid nende teadmised viiruse kohta ja enese käitumine kohati vastuolus. Näiteks kuigi 100% õpetajatest teadis, et HIV-viirus ei levi toidunõude kaudu, siis sellest hoolimata ei soovi enamik õpetajaid süüa nõudest, mida on kasutanud HIV-viiruse kandja.
Samuti selgus, et kuigi enamik õpetajaist (49%) lubaks oma lapsel käia koos HIV-positiivse lapsega samas lasteaias, ei lubaks nad oma lapsel mängida koos HIV-positiivse sõbraga. Samas oli vaid 23% õpetajaist selle vastu, et nende lapse lasteaias käiks HIV-positiivne laps.
“Uuringust järeldub, et HIV-positiivsesse inimesse suhtutakse reeglina küll hästi,” lausub Kaldoja. “Kuid lähemat kontakti sageli ei soovita. Haritumad ning vanemad ja nooremad õpetajad kardavad HIV-positiivse õpilasega vähem kokku puutuda kui keskealised õpetajad,” selgitab Kaldoja.
Kuigi õpetajad leidsid kummalisel kombel, nagu leviks viirus sääskedega, ei teadnud nad samas kõiki tegelikke viiruse levimise teid. “Seda, et AIDSi nakatuda võib eriti just rinnapiimaga, teadsid vaid alla poole ehk 43% vastanutest,” sõnab Kaldoja. Samuti teadis vaid 77% pedagoogidest, et nakatuda võib ka kaitsevahendita anaalseksi kaudu.
Enamik vastanud õpetajad ei poolda ka kondoomiautomaati koolis. “Automaadid küll aitaks pisut, kuid need ei oleks ikka piisav ennetustegevus,” leiab ka Kaldoja.
Samas pedagoogid ei arva, et HIV-positiivsed õpilased peaksid teistest õpilastest eraldi olema. “Positiivne üllatus oli see, et õpetajad leiavad, et HIV-positiivsed õpilased peaksid õppima koos teistega ja kool peaks tegelema vastava ennetustööga,” sõnab Kaldoja.
Kokkuvõttes leiab Kaldoja, et ilmselt puudub paljudel õpetajatel isiklik kokkupuude HIV-viiruse kandjaga ning õpetajad sageli ei tea, kuidas nad tegelikkuses HIV-kandja suhtes käituvad. Õpetajad vajavad täiendkoolitusi ja lisamaterjale.
Õpetajate teadmised HIV mõiste kohta on kokkuvõttes siiski rahuldavad, kuigi õpetajad hindasid oma teadmisi lausa heaks.
Uurimuses osalenud õpetajad on kõik eesti rahvusest, kellest 91% on naised ning suurem osa vanuses 22–35 eluaastat. Õpetajatele saadeti 490 ankeeti, millest tagasi tuli üksnes 74.
* * *
Õpetajate eksiarvamusi HIV leviku kohta:
• pisaratega 1%
• higi kaudu 2%
• uriiniga 8%
• süljega 10%
