Lin­na­keskkonda kujutatak­se meedias valdavalt kui prob­leemide allikat,” lausus linnaarhitekt Endrik Mänd eelmisel nädalal peetud arhitektide mõttetalgutel “Linnaruum kultuuripealinnas”.

Lin­na­keskkonda kujutatak­se meedias valdavalt kui prob­leemide allikat,” lausus linnaarhitekt Endrik Mänd eelmisel nädalal peetud arhitektide mõttetalgutel “Linnaruum kultuuripealinnas”.

Kui me linnast räägime ja loeme sellest meediast, siis saame teada alati millestki ebameeldivast, ebasobivast, mis on inimesele või loodusele kahjulik, või siis kole, mürarikas, tolmune. See, et tegemist on elukeskkonnaga, mis on mõeldud inimestele, läheb meist natukene mööda, ja tõenäoliselt seetõttu, et vajalikke teadmisi pole õpetatud maast madalast.
Arhitektuuri peaks õpetama juba algkoolis. Maakoolides õpetatakse kodulugu. Hiljem õpitakse ühiskonnaõpetust. Linnakeskkonda koolis ei käsitleta. Kuigi enamik inimesi elab linnades, siis terviklikku keskkonnaõpetust meil tegelikult ei ole.
Linnaruumi loomises peavad samas osalema kõik. Me ise saame kõige rohkem ära teha selleks, et meil oleks mugav. Praegu ootame kogu aeg, et seda teeks keegi teine – ilusa maja projekteerib arhitekt, linnavalitsus lahendab liiklusprobleemid. Oma rollist selles meil reeglina aimu ei ole.
Hea tava on oma ümbruse kujundamisel vastutust jagada. Linna planeerimisel ja ehituses on omavalitsuse roll juriidiline – et menetlusprotsessid oleksid õiglaselt ja õigesti korraldatud, et valitseks võrdne kohtlemine. Täna tahab ühiskond aga kohalikule omavalitsusele ja poliitikutele üle kanda ka eetilist vastutust planeerimise eest ja see ei ole õige. Eetiline vastutus linnakeskkonna eest lasub arhitektidel. Sageli tundub, et arhitekt tahab eetilisest kohustusest kõrvale hiilida ja esineda pigem linnakodanikuna.  See on emotsionaalne suhtumine, kuid eetiline vastutus tähendab, et ülesandele lähenetakse professionaalselt.
Osalemine planeerimises
Avalikkuse ehk kodanike roll planeerimises on kodanikualgatus. Koostöö omavalitsuse, arhitektide ja kodanike vahel käib nii, et omavalitsus kindlustab, et inimestel oleks võimalik huvi korral eskiislahendustega tutvuda ja oma huvi väljendada. Eskiislahendusi peaksid tutvustama paljud arhitektid, et kodanikud saaksid argumenteerida parima variandi üle. Lõplik otsustamine jääb aga linnaplaneerijatele. Kodanike õigus on tõstatada küsimusi, aga tegelikult ei tohiks ainuüksi kodanikel olla planeerimise osas otsustusõigust isegi demokraatlikus ühiskonnas. Las otsustamine jääb professionaalidele.
Kummalised kulutused
Võin tuua näite Pirita linnaosa planeerimisest. Elanikud nõudsid, et suuri maju aedlinna ei tuleks, nii linnavalitsus tegigi. Samas nõuti ühistranspordi parandamist. Õigustatud nõue, kuid seda ei saanud täita soovitud mahus, sest oleks pidanud tänavaid laiendama ja seda elukeskkonda hävitama hakkama, mida inimesed säilitada tahtsid.
Iseenesest ei saa majanduslanguse tingimustes väita, et heade ideede rakendamiseks pole raha. Naljakas on see, kui me räägime praegu majanduslangusest, siis lehest võib lugeda, et BMW on uue luksusmaasturi välja lasknud ja Eestis on neid enne müükitulekut broneeritud 62 tükki. Nende hinnad hakkavad poolteisest miljonist. Tundub, et rahval raha on, kuid teda on õpetatud investeerima kummalistesse asjadesse.

* * *
Tulekul virtuaalne giid

Linn on täna tegemas virtuaalset arhitektuurigiidi, mis on põhimõtteliselt kolmemõõtmeline linna mudel.

See näitaks hoonete paiknemist koos kirjeldustega ja väljavõtetega vajalikest registritest. Kaardil on ette näidatud jalgteed oluliste vaatamisväärsete hoonete juurde. Kaardile saab ka liita mobiilgiidi ja mitmes keeles infot. Samuti näeks kaardilt tähtsamaid ehitatavad hooned, mida veel ei ole. Arvutikeskkond oleks ka paik, kus toimuvad debatid oluliste objektide üle.

* * *
Idee: arhitektuurikeskus ja tulevikukaart

Eelmisel neljapäeval tutvustasid arhitektid ja linnaametnikud konverentsil “Linnaruum kultuuripealinnas” oma ideid, kuidas Tallinna planeerimist paremaks muuta.
Eesti Arhitektide Liidu aseesimees Inga Raukas käis välja arhitektuurikeskuse loomise idee kultuurikatla juurde, sest avaliku ruumi eest vastutame kõik. “Keskkond, mis haarab meid kõiki ja tervet ühiskonda korraga, ei saa olla ainult üksikisiku asi, see ei saa olla arhitekti asi, vaid see on ühine asi. See on kodanike asi, omavalitsuse asi ja riigi asi.”
Keskus arendaks arhitektuuri, kasvataks inimeste teadlikkust sellest, koguks  arhitektuuriinfot ja levitaks seda nii kodu- kui ka välismaal. “Keskus võiks olla uuenduste labor, mis arendaks kultuuri ja loomemajandust, looks uusi väärtusi,” lausus Raukas. “See peaks viima Eesti arhitektuuri maailma ja arhitektuuriõppe kogu ühiskonda.” Keskuse töö oleks ka arhitektuuri propageerimine ja tutvustamine näiteks ekskursioonide varal. Samuti võiks keskus käivitada projekti “Tuleviku Tallinn”, mis interaktiivse kaardi või näitusena tutvustaks huvilistele kõiki tulevasi ehitisi, olulisemaid arendusi Tallinnas, mis eksisteerivad praegu vaid arhitektide peades.