Kadriorus asuv Poskade kodu paistis omal ajal silma mitmete tehnikaimede poolest – perel oli kasutada nii elektriline tolmuimeja kui ka lülititega elektrisüsteem. Täna ootab Poska maja külalisi sarnaselt ajale, mil tema peremees kujundas hoonest seltsielu keskuse.

Kadriorus asuv Poskade kodu paistis omal ajal silma mitmete tehnikaimede poolest – perel oli kasutada nii elektriline tolmuimeja kui ka lülititega elektrisüsteem. Täna ootab Poska maja külalisi sarnaselt ajale, mil tema peremees kujundas hoonest seltsielu keskuse.

Praegu aadressil Jaan Poska 8 asuv hoone on 1878. aastal valminud historitsismi kalduv kuurortlik puitvilla. Maja esimene omanik oli kaupmees Alexander Holmberg. Kui Jaan Poskast sai 1904. aastal Tallinna linnavolikogu liige ja aasta hiljem ka linnavolikogu juhataja, ostiski Poska Kadriorgu, tol ajal Liiva tänavale 11 025 rubla ja 50 kopika eest suure kinnistu, kuhu tulevikus oleksid ka tema järeltulijad mahtunud elama.
Poska oli majale juba kuues omanik ja et kinnistul asuv hoone vastaks Poskade pere ettekujutusele kodust, lasi ta esimesel eestlasest linnapeal, arhitekt Voldemar Lenderil maja ümber ehitada.
Laste jaoks tundus suure imena, et majas oli elektrivalgustus – vajuta ainult nupule ja valgus hakkab lambis põlema. Lapsed ei jätnud tükil ajal rahule elektrilüliteid, süüdates ja jälle kustutades elektrilampe. Poska püüdis oma perele muretseda teisigi uue aja imesid. Maja õue tekkis purskkaev ja suureks imeks lastele oli näiteks ka esimene tolmuimeja. Poskade peres teenijana töötanud vanaproua Sander leidnud selles tolmuimejas isegi Jumala olemasolu kinnituse, kui “selline tolmuimemise ime võimalik on”. Jaan Poska sai oma elu jooksul rikkaks rohkem laste arvult kui varalt, sest nagu kirjutab tütar Veera oma  mälestustes, et ema Constance, kes 1923. a 46aastaselt suri, oli sünnitanud kümme last. Jaan Poska surma järel 1920. aastal oli neist pärijatena elus kaheksa (Xenia, Veera, Tatjana, Jaan, Anna, Helene, Niina, Jüri).

Naine voorimehega vastas
Poska oli aktiivne seltskonnainimene. Peagi sai Liiva tänav 8 tõmbekohaks, kus enam kui kümme aastat eesti haritlaskond ja tollased prominendid koos käisid. Poskade kodu oli tunnistajaks väga pingelistele aegadele, kui peremees oli 1913–1917 Tallinna linnapea. Kadrioru rahvas elas sel perioodil kaasa asjaolule, et linna paljud küsimused lahendati mitte büroodes, vaid ka samas nende enda elukohalähedases majas. Voorimees Poskade maja ees oli väga tavaline nähe, sest proua Poska olevat oma mehest sedavõrd hoolinud, et käinud tal linnaametis isegi vastas. Poskade majja tulid lähemalt ja kaugemalt külalised, kellega arutati ja valmistati ette Tallinna linna jaoks olulisi otsuseid.
Veelgi intensiivsemaks muutus külaliste vool siis, kui Poska lülitus täie jõuga Eesti riigi loomisse. Poskade pere olevat olnud üks väheseid eestlaste peresid, kes oli valmis tähtsaid külalisi ka oma kodus võõrustama. Jaan Poska ametid nõudsid sellist suhtlust üha enam. 1918 sai temast esimene Eesti Vabariigi välisminister, 26. novembrist 1919 tuli asuda Tartu rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni juhiks ja 2. veebruaril 1920 allkirjastas ta Tartus selle ajaloolise rahulepingu.
Jaan Tõnisson rõhutas, et Poska mitte ainult ei olnud teenäitajaks eestlastest juristidele Tallinna advokaadiametisse, vaid selle pere suureks teeneks tuleb pidada ka esimese eesti salongi pidamist.
Jaan Poska suri 7. märtsil 1920 oma kodus ja ta on maetud Tallinna Siselinna kalmistule.
Pärast tema surma asus selles majas hiljemalt 1920. aastate lõpust kuni 1930. aastate keskpaigani Itaalia saatkond. Samas oli ka Itaalia saatkonna kantselei ning majas olid ka Itaalia saadikute korterid. Hiljem kolis saatkond Pärnu mnt 76 majja. 1930. aastate teisel poolel läks hoone Eesti Naisliidu omandusse. Suuremas majas oli esimesel korrusel kaks korterit (14 elutuba), mida kasutati Eesti Naisliidu tütarlaste internaadina. Väiksemas majas asus esimesel korrusel ladu ning pööningukorrusel oli kaks korterit.

Keerulised ajad
Pärast 1940. aastat oli sel majal samuti mitmeid ülesandeid täita, kuid head majavaimu, kes seda maja oleks hoolega hoidnud, enam polnud. Poska tänav 8 majal oli viimasel aastakümnel samuti keeruline saatus. Maja oli isegi väga reaalases hävimisohus.
2001. a asutati kodanikealgatuse korras SA Jaan Poska Mälestusfond, kes võttis selle maja päästmise oma südameasjaks. Kodanikualgatuse ja Tallinna linna koostöös sündis lõpuks pööre Poska 8 maja loos. Aastatel 2005–2007 võttis Tallinn maja taastamise enda ülesandeks. 24. jaanuaril 2008, just Jaan Poska sünniaastapäeval, avati JAAN POSKA MAJA restaureerituna uuesti Tallinna linna ühe esindushoone ja koolituskeskusena, mille juures on ka meie tuntud riigimehele pühendatud muuseumitoad.

* * *
Registreeru tasuta ekskursioonile!

Poska maja on linnavalitsuse esindushoone, kus linnajuhid võtavad vastu külalisi. Majas on aga ka muuseumituba millega tutvumiseks ning hoones ekskursioonil osalemiseks tuleb ette teatada, helistades telefonidel 5645 2476 või 513 4445. Registreeruda võib ka meilidel pjarvelaid@yahoo.de, jyri.trei@mfa.ee või e.tarmo@gmail.com. Ekskursioon ja muuseumitoa külastus on huvilistele tasuta.

* * *
Maja pääses napilt eraomanike küüsist

Jaan Poska maja lagunes enne kordategemist ligi kümme aastat takistamatult, maja taheti ka mõne linnavõimu poolt nii eraomanikele maha müüa kui ka vene usukoguduse kasutusse anda.

2000. a oli Tallinnal kavatsus maja maha müüa. Selle vastu protestisid Eesti Keskerakond, Eesti Muinsuskaitse Selts, MTÜ Konstantin Pätsi Muuseum jt organisatsioonide koosolekutel. Avalikkuse vastuseisu tõttu jäi maja müümata ja seisis pikalt kasutuseta. Seejärel taheti maja Isamaaliidu, Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide linnavalitsusliikmete poolt anda 25 aastaks tasuta rendile venekeelsele nelipühi kogudusele, kes kavandas sinna koguni basseini rajamist. See plaan jäi õnneks katki. Aga vahepeal sattus maja salapärastel asjaoludel jälle mõnda erastamisele kuuluva linnavara nimekirja.
15.01.2001 SL Õhtulehes kirjutab Igor Gräzin artiklis “Maa ja linn Eesti ja Tallinna moodi” muu hulgas Poska maja andmisest venelastest nelipühilastele. Tema sõnul on viimane poliitiline naljamäng ja hämarate telgitaguste “diilikene”, aga isamaalises kontekstis sõnumina huvitav.
4.10.2002 SA Jaan Poska Mälestusfondi esimehe Tarmo-Andre Elvisto kirjas Tallinna Linnavalitsusele taotleb fond Poska 8 ja Poska 8a hooneid tasuta rendile 50 aastaks koos õigusega anda ruume allrendile ja seada neile edaspidi hoonestusõigus.
26.11.2003. a Tallinna Linnavalitsuse korraldusega otsustatakse “J. Vilmsi, J. Poska ja Vesivärava tänava vahelise kvartaliosa detailplaneeringu koostamise algatamine”. Nimetatud detailplaneering hõlmab ka J. Poska 8 kinnistut. Linnapea oli Edgar Savisaar. Otsustati ka J. Poska maja renoveerida ja rajada sinna linna esindushoone. Lisaks taheti eraldada toad Poska mälestuseks ning SA J. Poska Mälestusfondile.
Aastatel 2004–2008 eraldati Poska maja kordategemiseks 25,1 miljonit krooni.

* * *
Poska maja taastamine – Eesti parim muinsuskaitsetegu

Tallinn sai tänavu Eesti Muinsuskaitse Seltsilt aukirja Poska maja ning Trepi tänava ja Nõelasilma taastamise eest – sellele muinsuskaitsealasele saavutusele ei olnud üle Eesti ühelgi linnal-vallal midagi vastu panna.

Muinsuskaitse seltsi esimehe Jaan Tamme sõnul pooldas ühendus Harju tänava haljasala korda tegemist ja on alati 9. märtsi pommitamise ohvrite mälestamist au sees pidanud. “Nõelasilma korda tegemine oli linnavalitsuse poolt väga ilus akt, et langenuid mälestada. Sellega on II maailmasõda Tallinnas lõppenud,” seletas Tamm.
Poska maja restaureerimine sai aga auhinna, sest see käib kokku muinsuskaitse seltsi põhimõtetega. “Muinsuskaitse selts seisab mitte ainult hoonete, vaid ka Eesti vaimukultuuri säilitamise ja jäädvustamise eest. Hoone korda tegemine oli meie poolt survestatud, ja tore, et linnavalitsus selle käsile võttis,” ütles Tamm.
Tamme kinnitusel ei olnudki Tallinnas väärilisi vastaseid ja üle Eesti ühtegi teist institutsiooni, kellele auhinda anda. Saadud aukirja muudab väärtuslikuks ka asjaolu, et Tallinn on 2005. aastal juba saanud muinsuskaitse medali Nevski kalmistul asuva 9. märtsi pommirünnaku mälestusmärgi korda tegemise eest. Tavaliselt ei pea selts heaks tavaks anda ühele isikule või asutusele mitut auhinda, et mitte muuta autasustamist liialt ühe paiga keskseks. Seekord tehti erand. “Tegemist on ikkagi kahe suure läbimurdega ühe aasta jooksul,” rääkis Tamm. “Vahel tuleb oodata mitu aastat, et midagi toimuks. Väga paljud kodanikud ja seltsi liikmed toetasid seda otsust.”
Teaduste Akadeemia saalis käis aukirja vastu võtmas Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti muinsuskaitse osakonna juhataja Boris Dubovik. “Kui ausalt öelda, siis ei osanud me auhinda oodata, eelmisel aastal sai linn ju Karuteene medali,” rääkis Dubovik. “Arvan, et auhinna said õiged objektid. Poska maja on ju neli tulekahju üle elanud ja nüüd nagu fööniks tuhast tõusnud. Nõelasilma taastamisega tekkis aga linnakodaniku jaoks vanalinna täiesti uus asi, mille ta on hästi omaks võtnud ja mida ta tihti uudistamas käib.”