• Eesti viskleb majandustabudes – ei juleta rääkida maksusüsteemi muutmisest progressiivseks ega krooni devalveerimisest, mis säästaks paljusid ettevõtteid pankrotist. Eesti (majandus)poliitika on palju ideologiseeritum kui meie naaberriikidel, leiab Bo Kragh, kes kümme aastat tagasi aitas Eestil oma raha luua. Täna on ta Svenska Handelsbankeni asepresident.

• Eesti viskleb majandustabudes – ei juleta rääkida maksusüsteemi muutmisest progressiivseks ega krooni devalveerimisest, mis säästaks paljusid ettevõtteid pankrotist.

Eesti (majandus)poliitika on palju ideologiseeritum kui meie naaberriikidel, leiab Bo Kragh, kes kuusteist aastat tagasi aitas Eestil oma raha luua. Täna on ta Svenska Handelsbankeni asepresident.

Kuivõrd on meie majanduse raske olukord põhjustatud maailmamajandusest, kuivõrd meie valitsuse otsustest? Akadeemik Mihhail Bronštein arvab, et meil langesid väga ebamugavalt kokku majanduslik ja poliitiline kriis.
Mis puutub intensiivsesse kinnisvaraärisse, mis Eestile karuteene osutas, siis see on rahvusvaheline fenomen, millega aeg-ajalt ikka ühes või teises riigis kokku puututakse.
Transiitvedude vähenemine on aga ilmselgelt teie endi “teene”. Eesti poliitika on ideologiseeritum kui Läti või Leedu oma. Ei maksa aga ka unustada, et Venemaa soovib alati omada just ühte halba naabrit ning et varem oli selleks Läti. Nüüd on Eesti selle koha üle võtnud.

Miks on meie inflatsioonitempo kolm-neli korda kõrgem kui mujal Euroopas?
See on paljus seotud palkade tõusuga. Pärast iseseisvuse taastamist olidki palgad ju rubla languse tõttu tohutult madalad. Eesti kroon ei kukkunud taevast, nagu kunagi sadas Eestis väidetavasti alla legendaarne Taani lipp, vaid tuli rublatsoonist. Tegelikult oli kroon sellal veidike rohkem väärt, kui oli tema ametlik kurss. See oli Eesti majandusele alguses kasulik, kroonil oli n-ö puhvertsoon varuks. Möödus aga 16 aastat ning olukord muutus taas. Praegu on kõrge inflatsioonitempo tõttu isegi öeldud, et Eesti ei pruugi üle minna eurole enne 2017. aastat. Mida kaugemale üleminek lükkub, seda enam on aga oht, et rahvusliku valuuta kehtimise ajal jõuab veel midagi halba juhtuda.
Peab aga märkima, et ohtude eest pole kaitstud ka need riigid, kus on juba eurole üle mindud.

Meile räägiti, et kõige raskem on kevadel. Suvi on aga juba käes ja ikkagi läheb aina hullemaks.
Väga raske on teha täpseid ajalisi prognoose. Lühidalt öeldes on olukord praegu järgmine: allakäik jätkub, varem või hiljem on oodata mõne rahvuslikus mastaabis olulise ettevõtte krahhi. Siis pole enam oluline, mida räägib peaminister, mida president, rahandusminister või Eesti Panga president. Kõik pankurid tormavad siis ühes suunas nagu jalgpallurid platsil, sest psühholoogiline olukord on säärane. Ja see suund ei ole Eestile kasulik.

Mis peaks juhtuma, et allakäik katkeks ning algaks tõus?
Allakäik katkeks näiteks siis, kui ameeriklased otsustaksid lahkuda Iraagist ja tegeleda omaenese probleemidega oma kodumaal, mitte raisata Iraagis miljardit dollarit päevas. Sellise otsuse psühholoogiline tähendus oleks tohutu – umbes nagu Franklin Delano Roosevelti new deal 1932. aastal. Pankade suhtumine muutuks kohe.
Eesti sõltub praegu välismaailmas toimuvast palju rohkem kui enne. Kui aga riik julgeks halbade aegade saabudes oma tabuteemad (krooni devalveerimine – Toim) arutlusele võtta, siis oleks sellest kahtlemata abi.

Kas Eestil on veel mingeid tabusid?
Kahtlemata – progressiivne tulumaks. Te keeldute ka seda teemat arutlemast ja see on poliitilise otsustamise küsimus, kas riik tahab mängida Robin Hoodi, võttes rikastelt ning jagades vaestele. Nagu ma aru saan, ei ole Eesti praegu selleks valmis.

Mullu novembris väitsite, et varem või hiljem muutub raskeks hoida Eesti krooni kurssi euro suhtes stabiilsena. Milline on tänane prognoos?
Erinevalt paljudest riikidest, kus on kolm rahvussümbolit – vapp, lipp ja hümn –, on Eestis paraku ka neljas. See on krooni fikseeritud kurss euro suhtes. Selles suhtes olen ma tõesti pessimist, sest minu kogemust mööda on olukordi, mil devalvatsioon või revalvatsioon annab positiivseid tulemusi.

Seega on vara rõõmustada?

Sellega, et aeg on läinud raskeks, on kõik nõus. Küsimus on vaid, kuivõrd. “Pehmet maandumist” pooldavad majandusteadlased usuvad, et SKP ei hakka küll enam endises tempos kasvama, tulevad mõned pankrotid, kuid ei midagi väga olulist. Sellise arengusuuna kasuks kõneleb esiteks tõik, et Eesti majandus on juba tõestanud – vajaduse korral suudab ta olukorra muutustele reageerida paindlikult.
Teiseks, pangad ei kuulu siin mitte kohalikele, vaid välismaistele omanikele, sealjuures ka Rootsi pangale.
On aga ka rida argumente, mis “pehme maandumise” võimalusele vastu räägivad. Esiteks langesid probleemid Eestis samale ajale kui probleemid Läänes ja ka Ameerika Ühendriikides. Dollari kurss langeb.
Nii Ameerika riik kui inimesed on kulutanud rohkem, kui oleks tohtinud – riik sõdades, inimesed kinnisvara ostes. Lisaks Ameerika majandusele ja dollari kursile on see mõjutanud ka finantsasutuste omavahelist usaldust: rahvusvahelised pangad, kus tuntakse üksteist, ütleme, 60 aastat, ei anna üksteisele enam tagatiseta krediiti. Pangapoliitika pole muutunud mitte lihtsalt ettevaatlikuks, vaid üliettevaatlikuks.

Meie pankade peale selles osas veel kaevata ei saa – laenu antakse kergesti.

Nüüd on olukord muutunud. Lisaks, vaatamata rahvuslike valuutade olemasolule, arvestatakse lõviosa Baltimaade laenudest siiski eurodes. Aga kust eurosid võtta? Muidugi, on ka eraisikuid ning firmasid, kes arveldavad eurodes. Aga see on tähtsusetu osa, suurema osa vajalikust valuutast peavad Baltimaade pangad leidma mujalt, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Hollandist. Sellest, kuivõrd on pankade usaldus üksteise vastu vähenenud, me aga juba kõnelesime. Kui tekivad kahtlused krooni ja euro reaalse vahekorra suhtes, siis hakkavad Baltimaade suured pangad kliente veenma, et nad läheksid üle kohalikule valuutale – see võimaldab riski vähendada. Aga milleni niisugune lähenemine võib viia? Mida enam küsitakse krediiti kohalikus valuutas, seda kõrgem on protsendimäär. Niisiis kasvab vahe euro ja kohalike valuutade protsendimäärade vahel.

Mis peab juhtuma, et must stsenaarium käivituks?
See juhtub siis, kui Baltimaades toimub taas suurem pankrott – nii, nagu 20 aastat tagasi Rootsis, kui kukkus kokku kinnisvarafirma, mille nimi kõlab eesti keeles nagu “võti”. Sellest sai ka tõesti võtmeprotsess.
Tänavu midagi niisugust pole juhtumas. Võib-olla on Eesti juba poolteise-kahe aasta pärast jõudnud pehme maandumiseni. Võimalik on aga ka teine stsenaarium ja siis ei tule tõsiasi, et siinsed poliitikud on isegi krooni kursi langetamisest rääkimast keeldunud, Eestile kasuks.
Selles mõttes on Eesti unikaalne maa, mujal rahvusliku valuutaga maades – Poolas, Rootsis, Norras – on sellel teemal vähemalt arutelusid peetud.

Võib-olla on asi selles, et Eesti finantssüsteem on noor ja liiga enesekindel.
See on nii. Tõsi, me oleme selles ise osaliselt süüdi. Lääne eksperdid on Eestit aina kiitnud: te olete nii tublid, arukad, edukad ja veel seda ja viiendat ja kümnendat… See ei kehti aga üksnes Eesti kohta.
Näiteks Rootsi toetab juba 45 aastat Tansaaniat, riiki, mille majandus oli alles hiljuti sotsialistliku suunitlusega – kollektiivmajapidamised jne. Nüüd tegi Tansaania poliitika 180kraadise pöörde, käib privatiseerimine, ettevõtlus läheb erakätesse.
Aga meie käitume, nagu poleks midagi muutunud: pole tähtis, mida te teete, me lihtsalt armastame teid! Nii on ka Baltimaadega – kritiseerida poleks nagu viisakas.

Oletagem, et me võtsime julguse kokku ning devalveerisime krooni. Mis juhtuks?
Protsendimäärad langeksid otsekohe järsult. See ei päästaks kõiki, küll aga paljusid, kes seisavad isikliku pankroti lävel. Ka osa ettevõtteid.
See ei ole imerohi, kuid parandaks olukorda. Tootmine muutuks odavamaks. Importi jääks vähemaks.