Tänavu juulis 290. aasta­päeva tähistavas Kadri­oru pargis kasvatas Peeter I Peterburi aedade jaoks soojamaa puid.

Tänavu juulis 290. aasta­päeva tähistavas Kadri­oru pargis kasvatas Peeter I Peterburi aedade jaoks soojamaa puid.

17. sajandi II poolel Lasnamäe klindi jalamile tekkinud esmase kultuurhaljastuse rajajaiks olid viis jõukat tallinlast, kes said loa ehitada sealsele linna karjamaale oma suvemõisad. Piirkond puhastati võsast, rajati kuivenduskraave ja tarbeaedu ning istutati ilupuid. Raehärra Heinrich Fonnele kuulunud keskset krunti kutsuti Fonne oruks (sks Fonnental). 1714. aastal omandas selle ala Peeter I. Oma residentsina võttis ta kasutusele kunagise Fonne oru peahoone (1806. aastast Peeter I majamuuseum). “Vana palee” aias kasvas 12 “kallist välismaa puud” – hobukastanit –, palee juurde viis põlispuude allee. Pargi ja tarbeaia ülesannet täitnud aed oli ristkülikukujuline, alleedega neljaks jagatud ja seda piirasid kahest küljest kanalid. Ilupuud varjutasid aga peagi viljapuud ja juurviljapeenrad ning tarbeaiale tuli leida uus koht. Selleks sobis mere poole laskuvatest terrassidest koosnev maa-ala pargi põhjapoolses osas, kus paiknes looduslik tammesalu.
Peeter I plaanis ilmselt varakult hakata oma uues valduses kujundama Peterhofile sarnast mereäärset pargi- ja lossiansamblit. 1718. aastal, olles veendunud oma edus Põhjasõjas, hakkas ta oma kavatsust ellu viima. Samal aastal värbas ta Roomast Vene teenistusse arhitekt Niccolo Michetti koos selli Gaetano Chiaveriga ning ühiselt valiti 22. juulil 1718 välja sobiv koht uue lossi ja pargi jaoks.
Kadrioru pargi itaalia-prantsuse-hollandi sugemetega regulaaraiad hõlmasid vaid tühise osa pargi alast. Valdav oli põlise tammesalu, aasade ja üksikute puudetukkadega loodusmaastik, kust viisid läbi alleed. Maastiku ürgsust ja vägevust rõhutasid suuremad alles jäetud rändrahnud. Tammesalus kasvab praegugi 30 põlispuud, mis on vanemad kui park ise. Apollo aasa piirkonnas paiknes looduslähedane puukoolilaadne kastaniaed. Siia istutati mõneks aastaks Hollandist toodud noored hobukastanid ja pärnad, et need harjuksid karmima kliimaga, enne kui need viidi Venemaa uude pealinna Peterburi ning selle lähedastesse parkidesse. Looduslikud eeldused võimaldasid tekitada pargis kolm mere poole langevat astangut. Lossi ette planeeriti Alumine aed, selle taha, poolkunstliku astangu servale paigutati loss ja tiibhooned otsekui poodiumile. Teine, lossitagune astang nimetati Ülemiseks aiaks. Peeter I soovil võisid pargis vabalt viibida kõik huvilised, seega oli keiserlik park algusest peale avalik park.
1723. aastal koostatud Kadriorus planeeritavate tööde “11 punktis” andis Peeter I korralduse ehitada Alumise aia kanalikaare taha kaks sümmeetriliselt paigutatud puhkemajakest ehk lustlat. Neist on säilinud lõunapoolsem lihtne krohvitud puitehitis, mille projekteeris ilmselt peaarhitekt Michetti vene abiline Mihhail Zemtsov, kes juhtis ansambli väljaehitamist pärast Michetti lahkumist tsaari teenistusest 1723. aastal. Lustla kivist terrass jäi mööda voolava Liiva oja kaldaservale nagu ka Weizenbergi tänava vastasserval paiknev vana vahimaja, mis oli määratud peatuspaigaks pargis korra järele valvanud sõjaväelastele.
Pärast Peeter I surma 1725. aastal alustas Vene õukond kokkuhoiukampaaniat ega huvitunud reformaatori suurejooneliste kavade realiseerimisest. Ka Luigetiiki, mille ideed väljendas Peeter I juba 1723. aastal, asuti kaevama, kuid pärast Katariina I surma (1727) jäi seegi algatus lõpetamata. Luigetiigi ning ilmselt ka Mere allee laskis oma lõbuks lõpetada Eestimaa kindralkuberner Löwenwolde, kes sai 1740. aastal valitseja perekonnale kuulunud lossi elama asuda.
Tervikuna kujunes Kadrioru lossi- ja pargiansambel kõige suurejoonelisemaks ja stiilsemaks barokkrajatiseks Eestis. Loss ja park said eeskujuks Eestimaa aadlile mõisate härraste-majade ning nende regulaarparkide rajamisel.

Park kasvatas linna
19. sajandi 20. aastate park moodustus kultuurpargist ja metsapargist. Lossiesist regulaarset kultuurparki läbisid sirged teed, mille ääres olid korrapäraste ridadena puud. Puudest ida poole jäi Miraaži tiik. Pargi teise osa moodustas lookleva teedevõrguga metsapark (looduspark). Puud ja põõsad paiknesid nii üksikult kui ka vabakujuliste rühmadena, mille vahele jäid niidud.
1827. aastal viibis Kadriorus Nikolai I, kes käskis korratuks muutunud pargi ja lossi uuesti korda seada ning andis selle Eestimaa kuberneri valitseda, kes muutis lossi oma suviseks asukohaks. Pargi algne plaanilahendus säilis 19. sajandi lõpuni, ent puuvõrade korrapäraseks pügamine peatus juba 18. sajandi lõpul, mil loobuti ka lagunenud puidust pargirajatiste uuendamisest. Alumise aia haljastuse asemele tekkis ajapikku metsikut puudesalu meenutav pimeaed. 1860. aastal ehitati Miraaži tiigi äärde Schweikerti salong restorani ja kontsertsaaliga. 19. sajandi lõpul sai sellest kohvik Cafe Royal, hiljem mereväeohvitseride kasiino, mis lammutati 1938. aastal.
Seoses tsaariperekonna huviga suvituskoha vastu tehti 1897. aastal Riia aedade ja parkide direktorile G. Kuphaldtle ülesandeks koostada projekt ja plaanid Kadrioru lossipargi uuendamiseks. Uue, looduslähedasema inglise pargistiili kohaselt loobuti geomeetriast ning eelistati vabakujunduslikku lähenemist. Aastail 1897–1900 puhastati looduslik tammik võsast, istutati uusi puuderühmi, avati ja kujundati vaateid merele. Lisaks rajati uusi jalgteid ning ringtee, kus meelsasti jalutati ja liiguti hobusõidukitel.

Agarad Eesti arhitektid
Eesti Vabariigi ajal, 1924. aastal esitati kava pargi perspektiivseks planeerimiseks ja nn rahvapargi loomiseks. Parki nähti ette võimalikult vähe hooneid, tähelepanu tuli pöörata haljastus­elementidele. Ettevalmistustööde ja regulaarpargi ümberplaneerimisega alustati 1934. aastal. Selleks korraldatud kavandite võistluse I auhinna pälvis Anton Soans. Pargi kujundamisel teostati aga eri konkursitööde parimad lahendused eesmärgiga ühendada moodne aiakunst rahvusliku omapäraga. Taasväärtustatud pargi- ja kodukultuuri peeti riiklikult tähtsaks. Pargi hoole alla võtmine ei olnud üksiknähtus, vaid Eesti riigi poliitika suund, kuhu kuulus ka kodukaunistamise propaganda ja sellealane praktiline tegevus.
1935. aasta I poolel algasid kuivendustööd, sest pargi lahtised puhastamata kraavid ei reguleerinud enam klindiastangu survelisest nõlvast parki imbuvat põhjavett. Luigetiigi väljak kujundati ristkülikulise põhiplaaniga haljasalaks. Tiigi nurkadesse istutati kodumaiseid kaldataimi ja sõnajalgu, saarele tiigi keskel tuli sammastega ümartempel (autor Villem Seidra). Uus iluaed, Kivisilla kolmnurk, rajati Rohelise aasa ja Koidula tänavate vahelisele kolmnurgale (autor Alar Kotli). 1937. aastal rajati pinkidega muruväljak päikesekella ja eesti rahvariide vöökirjas lillepeenardega (peenra autor Albert Undriste). Samal aastal hakati Luigetiigi kagupoolel rajama Noorteparki (autoriteks Kotli, Seidra ja Berliini aiandusfirma
L. Späthi aiandusteadlane C. Kempke). “Lasteparadiis” valmis 12. juunil 1937. aastal. Selle peahoone juures olid ujumisbasseinid, liivakastid, mänguväljakud. Lasnamäe-poolsesse pargiossa astangu servale ehitati kontsertväljak (autor Kotli). Luigetiigi äärest algav ja sirgelt läbi pargi kulgev jalgtee moodustas astangu veerul piduliku trepistiku, millest kahele poole jäid püsilillepeenrad ja kiviktaimla. Veemotiiv toodi sisse ümmarguse kõrge veejoaga purskkaevubasseini näol. Platsi piirasid kahest küljest kolmes reas istutatud pärnad ja hekk. Kontsertväljaku kompleksi kuulusid ka einelaud, tualettruumid ja väike parkla Mäekalda tänava ääres. Kontsertväljakust vasakule aasale paigaldati 1937. aastal Alatskivi mõisa pargist toodud Belvedere “Apollo” kuju, sellest ka nimi – Apollo aas.
L. Späthi firma projekti järgi uuenes ka Ülemine aed. Miraaži tiik likvideeriti, maa-ala planeeriti kaheterrassilisena. Teedevõrk kujundati uusbaroksena, terrasside tugiseintesse projekteeriti orvad Eesti presidentide büstide tarvis. Madalamale terrassile rajati purskkaev ja Roosiaed, mille taha ehitati 1938. aastal Kotli projekti järgi Presidendi Kantselei hoone. Peeter I maja juures likvideeriti regulaarne alleede kujundus. Konstantin Pätsi soovi kohaselt istutati sinna 40 kaske tema Kloostrimetsa talust. Korrastamistöödel võeti mulda Kadrioru pargi kirdeosa soostunud lohust, selle tulemusena tekkis 1938. aastal Kirdetiik. Tiiki juhiti kivirikka nõlvaga oja, Väike Hundikuristik, mis sai oma vee Kadrioru keskosa lahtistest kraavidest. Oja ja tiigi ümbrus kujundati lilleaiaks.

* * *
Tasuta sünnipäevaüritused Kadrioru pargis

JUULI
09.07 kl 16.00 ja 24. kl 18.00 Ekskursioon Kadrioru pargis, juhib Ain Järve. Ekskursioonidele on vajalik eelregistreerimine telefonil 601 4548. Kogunemine Luigetiigi ääres päikesekella juures. Ekskursioon kestab orienteeruvalt kaks tundi.
10.07 kl 18.00 Lilleaias “Kadrioru Unplugged”. Ansambel Traffic
22.07 kl 18.00 Luigetiigil Sünnipäevakontsert. Corelli Consort, dirigent Tõnu Kaljuste. Georg Friedrich Händeli “Veemuusika”.
AUGUST
13.08 kl 16.00 Ekskursioon Kadrioru pargis, juhib peaaednik Eve-Viktoria Lasberg.
14.08 kl 18.00 Kontsertväljakul Promenaad Kadriorus. Promenaadorkester, dirigent Peeter Saul, solistid Hanna-Liina Võsa, Voldemar Kuslap ja Boris Lehtlaan.
21.08 kl 18.00 Lilleaias “Kadrioru Unplugged”. Birgit Õigemeel
27.08 kl 18.00 Ekskursioon Kadrioru pargis, juhib peaaednik Eve-Viktoria Lasberg.
28.08 kl 20.00 Pillapalu platsil välikino
SEPTEMBER
25.09 “Valgus kõnnib Kadriorus”
kl 19.30 Luigetiigil C-Jam. Rokkiv tšellokvartett
kl 20.30 Luigetiigil Timo Tammesalu ballaadid klaveri saatel
kl 20.00 Kontsertväljakul Tuleshow
kl 20.30 Lilleaias “Kadrioru Unplugged”. Mikk Saar. Uue sarja lõppkontsert, mis paneb punkti juubeliaasta suvekontsertidele.