"Arendajad ei lase arhitektidel lähtuda inimeste vajadustest, vaid sellest, kuidas äriplaan võimalikult tulu tooks."

Kunstiakadeemia rektor, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm
45 vabaduse last teel täiskasvanuikka (0)
18. august 2008

Taasiseseisvumise sünni äreval päeval, 20. augustil 1991. sündinud lapsed, kes pole päevagi elanud okupeeritud riigis saavad ülehomme juba 17-aastaseks.

Taasiseseisvumise sünni äreval päeval, 20. augustil 1991. sündinud lapsed, kes pole päevagi elanud okupeeritud riigis saavad ülehomme juba 17-aastaseks.

1991. aasta 20. augusti õhtu oli Pille ja Kalev Puidaku jaoks tähtis veel ühe sündmuse poolest. Kell 21.20 sündis nende esimene laps, kellele isa pani hiljem nimeks Pamela.
Ema Pille ei osanud esialgu tütre sünnikuupäeva kuidagi eriliseks pidada. „Meile väga palju toimuvast ei räägitud,“ selgitas Pille. „Arvan, et arstid hoidsid meelega taasiseseisvumist saladuses, et me saaksime keskenduda sünnitamisele.“
Tol ajal ei lasknud arstid noortele emmedele sünnitusmajades ju isegi lapse isa ega sugulasi ligi. „Ainus märk, et midagi on toimumas, oli see, et haigla koridorid olid personalist kummaliselt tühjad,“ meenutas Pille. „Eks nad kõik olid kusagil teleri lähedal sündmusi jälgimas. Alles sünnituse lõppedes poetas üks õde, et meil on siin üks vabaduse laps.“
Pille tunnistas, et natuke oli ärevus küll sees, et laps sai ilmale toodud keerulisel ajal. Abikaasa Kalev suhtus aga toimuvasse rahulikult. “Järgmisel päeval tegin lihtsalt oma tööd edasi,“ lisas ta.
Nädal hiljem, kui noor ema lapsega koju lasti, ei hakanud mees ega sugulased- tuttavad meelde tuletama, et laps sündis taasiseseisvumise ajal. Samas andsid rasked ajad end beebi kasvatamisel tunda. Kalev aga meenutab praegu seda muigelsui. „Toidu hankimisega sai küll vaeva nähtud. Piima ostmiseks pidi minema hommikul vara poesappa,“ tõi mees näite. Nagu ikka olid siingi abiks tutvused. Kalev oli tol ajal Vaida sohvoosis põllumees ja nii sai ta osta piima otse Patika laudast.
Ka muud vajadused lahenesid. „Riietega muret ei olnud,“ seletas Pille. „Kellel olid juba suuremad lapsed, need andsid oma vanad riided järgmisele. Ja kasutusel olid marlimähkmed.“
Korras ja ilus kodumaja ning -aed on Puidaku pere kümne aasta töö vili. Kalevi arvates tuli maja ehitusel Vene aja kogemus hoopis kasuks. „Eks see õpetas, kuidas ei millestki midagi rajada,“ lausus ta. Pamela ei mäletagi, et lapsepõlves oleks midagi puudu olnud. Vanemate jutte nõukogude ajast ta ikka vahel kuuleb. „Kuulan neid lugusid nagu muinasjutte. Kõige rohkem on meelde jäänud ikka, et poes polnud süüa,“ rääkis nüüd juba 17-aastane neiu. „Ega ma eriti puudust tunne, et nõukogude ajal ei elanud.“
Ema ja isa on Pamelale igal sünnipäeval meelde tuletanud, et ta on samal õhtul sündinud kui Eesti Vabariik uuesti iseseisvus. Kodus on Pamela sünnipäeval alati lipp väljas, vanemad räägivad Pamelast ja vabariigist ning pere käib mõnel taasiseseisvumise üritusel.
Sooja sõnaga peab Pille meeles Tallinna linna, kes Pamela sünnipäeva on igati tähtsaks pidanud. „Alati on kingitud meile väikesed meened, oleme ka raekojas vastuvõtul käinud. Pamela tunnistas, et tunneb end samuti erilisena. „On uhke tunne, et olengi vabaduse laps – sama vana kui uus Eesti Vabariik,“ seletas ta. „Arvan et vabadus on tähtis, keegi teine ei käsuta sind ja sa saad öelda, mida õigeks pead.“
Oma tulevikuplaanides näeb Pamela keemia õppimist Tartu Ülikoolis ning elamist Eestis.
Samas teab neiu, mis on tänapäeva Eesti probleemid. „Elu võiks turvalisem olla – kuritegevust on praegu palju ja ka liiklus on lihtsalt jube,“ leiab ta ta.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.