10. augustil 1888. aastal (22. augustil) avati Kadriorus pidulikult esimene hobutrammiliin, mida rahvas hakkas konkaks nimetama.
10. augustil 1888. aastal (22. augustil) avati Kadriorus pidulikult esimene hobutrammiliin, mida rahvas hakkas konkaks nimetama.
hakkas konkaks nimetama. Esialgu sai liin alguse Vene turult (praegu Viru väljak) ning lõppes Kadriorus praeguse Weizenbergi ja Poska tänava nurgal. Rööpmetevaheline kaugus oli võetud Inglismaalt – pool sülda ehk 1067 mm. Tallinnas on ainsa linnana maailmas selline rööpmevahe säilitatud tänapäevani ehk siis juba 120 aastat. Hoburaudtee ehitati välja kõigest kolme kuuga. Juba septembris avati ka teine liin Tartu maanteel.
Linnarahva jaoks oli selline sõiduvahend imeasi – isegi ajalehtedes anti nõu, kuidas sellega sõita. Liikumiskiirus oli 8–12 versta tunnis. Konka liikus peaaegu peatusteta, sest hobustel polnud kerge inimesi täis vagunit uuesti liikuma tõmmata. Reisijad pidid sõidu pealt peale ja maha hüppama. Kui mõni vanainimene konkasse tahtis ronida, siis pidurdas juht spetsiaalse käsipiduriga.
Seitse peatust oli kogu tee peale siiski ette nähtud. Selleks, et vastutulevale konkale mitte otsa sõita, tuli kasutada erilisi möödasõidukohti. Praeguseni sõidab tramm nr 1 peaaegu endisaegset marsruuti mööda. 1888. aasta sügi- sel pikendati rööpaid Raekoja platsi suunas Vana turuni, kuid seda teejuppi pole enam alles. Narva maantee liin vedas esimesel tegutsemisaastal kokku 71 528 inimest. Kui arvestada, et Tallinnas elas sellal 50 000 inimest, siis võib oletada, et iga tallinlane sõitis vähemalt korra konkaga Kadriorgu. Teine liin vedas sama aja jooksul kolm korda vähem rahvast.
Lõpp-punkt Vene turul oli umbes sealsamas, kus trammiteed praegugi Viru väljakul hargnevad. Hobune talutati siin vaguni teise otsa ja ta võis alustada tagasisõitu Kadriorgu. Esimene peatus oli praeguse peapostkontori läheduses. Järgmine peatus oli Maneeži tänaval.
Narva maanteel toimus ka esimene avarii. 22. augustil kirjutasid ajalehed, et vagun sõitis hobusele otsa ning vigastas ta jalgu, sest juht oli kogenematu ega kasutanud käsipidurit.
Järgmine peatus oli praeguse kohvik Narva juures.
Kadrioru teele jäi ka sillake, mis viis üle Härjapea jõe. Praegu meenutab seda nüüdseks maa alla torudesse suletud jõekest vaid Jõe tänava nimi, aga tookord voolas ta Keldrimäe poolt merre.
Umbes seal, kus praegu asub Tallinna Ülikool, oli toona ülesõidukoht, kus hobutramm ületas kitsarööpmelist raudteed. Kitsarööpmelise raudtee jaamahoone on tuukri tänaval praegugi alles. Seda raudteed mööda sai sõita näiteks Paidesse.
Seejärel keeras hobutramm praegusele Weizenbergi tänavale. See oli juba eeslinn, kus asusid suvilad. Esimese peatuse nimi oligi Kirstianseni Suvila Juures. Praegu on samas kohas Koidula peatus.
Peamisteks Kadrioru vaatamisväärsusteks polnud tollal mitte loss ega park, vaid hoopis kuulus salong, mis asus praegusel Poska tänaval. 1870ndatel olid seal nii kontserdisaal, raamatukogu kui restoran. Lähedal olid kuulsad supelmajad, mere ääres aga promenaad. Suvel toimusid seal iga nädal ballid ja kontserdid.
Lõpp-peatusse ehitati ka esimene depoo, kuhu viis eraldi teeharu. See tupiktee on seniajani alles, suviti seisab seal mõnikord vana tramm, mis on ümber ehitatud kohvikuks. Hobusetallid olid samuti Narva maantee lähikonnas.
