1. Kas peate Gruusia teema kajastamist Eesti meedias objektiivseks?
Ajakirjanikel on infot sõjasündmuste kohta alati raske saada. See on üks põhjus, miks ka Eesti meedia kajastus Gruusia konflikti kohta on olnud katkendlik ja ühekülgne, eriti konflikti puhkemise alguses. Liiga vähe sai Eesti meediast teavet Lõuna-Osseetias toimunu kohta. Aga kuidas sa infot edastad, kui Venemaa sinna algul ajakirjanikke ligi ei lasknudki? Eestis sai lausa omaette uudiseks see, kuidas Vene sõjaväelased ei lubanud Eesti Rahvusringhäälingu korrespondendil sõita uudiseid hankima Gruusia linna Gorisse.
Mõned Eesti väljaanded valisid kohe poole ja jätkasid kogu aeg uudiste edastamist stiilis: “Venemaa agressioon Gruusia vastu”. Mitmed lääneriikide professionaalsed uudistekanalid, nagu BBC või Financial Times, aga said kohe aru, et tegu on konfliktiga, kus on tegelikult mitu osapoolt.
Üks asi on hoiak: kes on rohkem süüdi, kes algatas jne. Seda hoiakut tuleb väljendada aga arvamuste leheküljel või kommentaari rubriigis. Ent selline ühe poole valimise positsioon ei tohi suunata uudiste valikut. Mitmed Eesti uudisteorganisatsioonid, kaasa arvatud rahvusringhääling, edastasid algul peamiselt vaid Gruusia ametnikelt saadud infot. Aga konflikt on seal ju väga mitmepoolne. Praeguseks on Eesti kanalite uudistevoog muutunud mitmekülgsemaks.
2. Kas selleks, et saada põhjalik ettekujutus Gruusia sündmustest piisas, ka teil endil, eesti meediast?
Algul ei piisanud kindlasti mitte vaid Eesti meediast. Esimestel päevadel oli tugevalt häiriv, et kajastus oli kitsalt ühe mudeli järgi (väike süütu Gruusia, agressiivne Venemaa, teisi osapooli pole olemaski).
Vältimatu oli jälgida välismaa telekanaleid (BBC, CNN, mitmed Venemaa kanalid, lääne uudisteagentuurid). Niimoodi tükk-tüki haaval sai mingi pildi ette. Kusjuures kogu välismaa infot tuli kriitiliselt analüüsida, eriti Venemaa kanalite oma.
Ega see polegi Eesti ajakirjanduse “süü”, sest meil pole sellist väliskorrespondentide võrku nagu suurtel maadel. Aga rahvusringhäälingu korrespondent Krister Paris tegi küll head tööd, avardades oma mitmekülgsete otsereportaažidega oluliselt Eesti meediatarbijate pilti Gruusias toimuva kohta.
3. Kas teile ei tundu, et jutt vene elanikkonna hõlmamisest Eesti meedia mõjusfääri näitab, et “ühtse infovälja” pooldajad suhtuvad mitte ainult vene, vaid ka nn eestimeelsesse ajakirjandusse just nagu ajupesu instrumenti?
Mõned inimesed kindlasti soovivad, et kogu ajakirjandus oleks võimalikult propagandistlik, edastades “ametlikku tõde”. Aga ühtset infovälja on mu meelest vaja. Pean ühtse infovälja all silmas kahte poolt. Esiteks, venekeelsed inimesed peaksid saama rohkem teavet Eesti kohta (siin vajab suurendamist ennekõike televisiooni osatähtsus). Paraku ei lase peaminister Andrus Ansip valitsusel ETV venekeelset programmi arendada. Teiselt poolt peaks eestikeelsed väljaanded rohkem kaasama teistest rahvustest inimesi uudiste allikatena ja arvamuste avaldajana. See on demokraatlik ja teeb ühiskonna tugevamaks.
