"Inimene peaks saama pühendada end lihtsalt oma elu elamisele. Linnaasutused peaksid olema heas mõttes justnagu nähtamatud – osutades linnakodanikule teenust nii, et nad ise meeldegi ei tule."

Tallinna linnasekretär Priit Lello
Loomaaed sündis sõja eelõhtul (0)
01. september 2008

Nii uskumatu, kui see ka pole, aga kõigest kaks päeva peale kurikuulsa Molotov-Ribbentropi pakti alla kirjutamist Moskvas, toimus Tallinnas 25. augustil aastal 1939 rahulikult loomaaia avamine.

Nii uskumatu, kui see ka pole, aga kõigest kaks päeva peale kurikuulsa Molotov-Ribbentropi pakti alla kirjutamist Moskvas, toimus  Tallinnas 25. augustil aastal 1939  rahulikult loomaaia avamine.

Eelmisel nädalal 69 aastaseks saanud loomaaed avati tänu Loodushoiu ja Turismi Instituudile ning Loomakaitse Liidule, kellest sai ka asutuse juriidiline omanik.
Eestis, nagu paljudes muudeski peale I maailmasõda iseseisvunud riikides, jõuti loomaaia loomiseni alles  II maailmasõja eelõhtuks. Tegelikult algas arutelu loomaaia vajalikkuse üle juba üsna varsti peale omariikluse välja kuulutamist.
Arutelu lõppes 1937. aastal, mil Helsingis maailmameistriks tulnud Eesti Laskurliidu võistkond tõi Soomest kingitusena kaasa ka elusa ilvesepoja “Illu”. Temast saigi Tallinna loomaaia  esimene eksponaat  ning tänaseks ka meie logol kujutatud vapiloom. Alguses otsustati koguda kollektsioone ja kogemusi, edaspidi aga välja valida suur ala korraliku  loomaaia rajamiseks. Kuna Eesti annekteerimine Nõukogude Liitu tõi 1940. aastal kaasa seltside keelustamise, läks loomaaed üle Tallinna linnavalitsuse alluvusse. Peagi alanud sõda tõmbas aga edasistele plaanidele kriipsu peale. Ka oluline ilves Illu leidis 1944. aasta märtsipommitamisel  pommikillust  tabatuna oma lõpu.
Peale sõda oli loomaaed pikemat aega asutus, mille juhiks määrati karistuse korras millegagi patustanud KGB  ja partei tegelasi. Mõistagi ei andnud see loomaaia arengule hoogu, sest juhid, kes polnud loodusega seotud ja ootasid vaid sundaja lõppemist, ei pühendunud eriti oma tegevusse. Pigem täitsid nad püüdlikult Moskvast tulnud mitšuurinliku bioloogia direktiive, näiteks arendasid uute liikide loomist laialdase hübridiseerimise kaudu.
Murdepunktiks kujunes 1961. aasta, mil Tallinna loomaaeda asus juhtima loomaaia arengust sügavalt huvitatud  Karoly Stern. Budapestis sündinud ja kõik lapsepõlve vabad hetked koos noorema venna Sadoriga sealses loomaaias veetnud, põles ta soovist Tallinna loomaaed lapsepõlve lemmikpaiga sarnaseks muuta. Ta hakkas kohe võitlema loomaaia laiendamise eest ja korrastama kollektsiooni. Kiiresti lõpetati tobedad hübridiseerimiskatsed, hakati karjalise eluviisiga liike pidama gruppidena ning sõlmiti tihedad koostöösidemed Budapesti, Praha, Berliini, Leipzigi ja teiste loomaaedadega väljaspool NSV Liitu. Lasnamäe klindinõlval paikneva territooriumi  otstarbekama ära kasutamise huvides pandi alus meie kaljukitsede ja mägilammaste kollektsioonile, mis on tänaseks saanud parimaks kogu maailmas. Samal ajal valiti välja ja reserveeriti linna generaalplaanis loomaaiale tulevaseks arenduseks parim, toona küll Balti laevastiku käsutuses olnud territoorium. Selle maatüki tegelik kättesaamine sõjaväelt aga venis, erinevad võimuorganid andsid järjepanu tühje lubadusi ja südamerabandus viiski visalt võidelnud entusiasti 1975. aastal ootamatult manalateele.
Algus oli aga tehtud ning meie, tema tegevuse nooremad jätkajad, püüdsime sama joont järgides asja edasi viia. Alguses õnnestus uus loomaaed lülitada Moskva olümpiamängude purjeregatiga seotud  objektide nimistusse, kuid   langes rahanappusel sealt jälle välja ning uuele ca 87 ha suurusele territooriumile Veskimetsas kolisime alles  1983. aastal. Sellestki sündmusest möödus tänavu 26. juunil juba 25 aastat. Paljud nooremad inimesed ilmselt ei teagi, et loomaaed asus varem Kadriorus Mäekalda tänaval Laagna teed kesklinna poolt esimesena ületava jalakäijate silla lähistel. Üks linnakodanik tegi isegi ettepaneku nimetada see sild ametlikult tiigrisillaks, et jäädvustada tulevaste põlvede jaoks kunagine loomaaia asupaik.
Kuna kiire ümberkolimise tegelikuks tõukejõuks saigi kavandatav kiirtee läbi senise loomaaia, tuli taas leppida peamiselt vanadest sõjaväeladudest kohandatud ajutiste ehitistega. Vahepeal kaaluti koguni loomaaia likvideerimist. Erilised teened loomaaia püsima jäämisel ja uue territooriumi sõjaväelt välja võitlemisel on tollasel linnapeal Albert Norakul ja tema asetäitjal Zoja Šiskinal, kelle abita oleks võidud loomaaiandusele Eestis kergesti kriips peale tõmmata.
 Kuigi alguses kavandati kogu territooriumi hõlvamist 10–15 aastaga, keelati toonases Nõukogude Liidus Moskva olümpiamängude järel 10 aastaks kultuuri- ja spordiasutuste  ehitamine ning  tõelisi loomaaiarajatisi oleme ehitama asunud praktiliselt alles pärast Eesti taasiseseisvumist. Et aga alguses tuli kiirendatud korras Tallinnasse rajada mitmeid eluliselt vajalikke infrastruktuure, oleme linna investeeringute reas tõsisemalt esindatud olnud alles sellel sajandil. Halva mängu juures on hea, et meil polnud võimalust Nõukogude Liidu aegsete ehitustavade ja -materjalide perioodil kuigi palju ehitada. Oleme kogenud seda selgelt viimased paar aastat, mil ehitame ümber 1989. aastal valminud paksunahaliste maja. Nüüd, kogu maailmaga normaalselt suheldes, saame ehitamisel kasutada kaasaegseid tehnoloogiaid ja materjale, kuigi väikesel riigil pole mõeldav võistelda Saksamaa, Taani ja Hollandi  hiljuti rajatud parimate loomaaedadega.
Arvestades praeguse  majanduslanguse ulatust ja linna reaalseid rahalisi võimalusi, võtab korraliku loomaaia rajamine tublisti aega. Isegi väga ratsionaalseid ja odavamaid lahendusi otsides, kuluks kõigi endistesse vene sõjaväe ladudesse toona kiiruga loodud „ühiselamute“   elu- ja ekspositsioonitingimuste loomväärseteks muutmiseks ning põhiliselt loodushariduskeskusena kavandatud lääneväravakompleksi ehitamiseks, tänastes hindades rehkendatuna 700-800 mln krooni.
Õnneks oleme veidi abi saanud ka väljastpoolt Eestit. Meie sisulise tegevuse edukust ja maailma loomaaianduse arengut silmas pidades kinkis  Ülesaksamaaline Loomaaiasõprade Liit meile  näiteks lumeleopardide ekspositsiooni projekti. Selle ehitamiseks on juba kulunud 8,5 mln, kuid lõpliku valmimiseni vajame veel 4,5 mln krooni. Tahaksime väga loota, et järgmisel, Tallinna loomaaia ajaloo 70. aastal saame koos projekti kinkinud sakslaste  ja kohalike loomaaiasõpradega selle objekti pidulikult avada. Ka Euroopa Liidu tõukefondide turismimeetmest saime toetust paksunahaliste maja elevantide osa kaasajastamise lõpetamiseks. Järge ootavad aga paksunahaliste maja teine pool, jääkarude ekspositsioon, tiigriorg ja mitmed, mitmed muud äärmiselt olulised ehitised.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.