Tallinna üks edukamaid ja kauaaegsemaid õpetajaid Mart Kuurme teab, kus on õpilaste võimete piirid ja tõenäoliselt on see ka üheks põhjuseks, miks kuus tema õpilast murdsid end tänavu rahvusvahelistel olümpiaadidel maailma targimate sekka.
Tallinna üks edukamaid ja kauaaegsemaid õpetajaid Mart Kuurme teab, kus on õpilaste võimete piirid ja tõenäoliselt on see ka üheks põhjuseks, miks kuus tema õpilast murdsid end tänavu rahvusvahelistel olümpiaadidel maailma targimate sekka.
Tallinna Reaalkooli füüsika-, loodusõpetuse ja astronoomiaõpetaja Mart Kuurme tunneb oma õpilaste võimete piire, ta nõuab neilt vastavalt võimetele ja vähemaga hea meelega ei lepi. Rahvusvahelistel võistlustel on tema õpilased olnud edukad aastaid, tänavu aga tõid erinevatelt olümpiaadidelt medalid koju suisa kuus tema õpilast. Sellise tulemuseni pole seni jõudnud ükski pealinna õpetaja.
Rohkem kui 40 aastat pedagoogina töötanud Kuurme jääb ise seejuures tagasihoidlikuks: „Ma lihtsalt tegutsen mitmel rindel korraga,” lausub ta. „Ega muidu selliste tulemusteni ei jõuakski. Head tulemused sünnivad õpilase ja õpetaja koostöös – see on sünergia.“
Õpetajapisik nakatas meest juba lapsepõlves – ema oli tal inglise keele õpetaja ning isa kirikuõpetaja. Kuurme usub, et õpetajaks jäävad need, kes on oma töö tõelised fännid.
„Kui õpetajal endal on huvitav, siis õpilastel on ka,“ arvab ta. Aastakümnete jooksul saadud kogemuste põhjal on Kuurme jõudnud järeldusele, et kõige paremini sujub õppimine vestluse ja praktiliste näidete abil. „Ma näen, mis lastele meeldib – neile meeldib katsetada ja eksperimenteerida,” lausus Kuurme. „Kas või kõige lihtsamad katsed, nagu näiteks käepigistuse tugevuse ja soojuse mõõtmine, pakuvad põnevust ja on samal ajal õpetlikud. Ei saa kogu aeg ainult kabinetis istuda ja loengut pidada, see muutub igavaks ja üksluiseks.“
Septembri esimestel nädalatel läheb ta õpilastega loodusesse tunde pidama. „Mõõdame, teeme katseid ja lahendame ülesandeid – teooria tuleb hiljem ja on pigem katselise osa selgitus.“
Põrutas Aafrikasse salarelva otsima
Kuurme on rahul alles siis, kui ta näeb, et iga õpilane töötab oma võimete piiril. „Õpilaste tase on erinev ja loomulikult ma ei saa kõigilt ühtmoodi nõuda, aga ma ei saa leppida ka sellega, kui näen, et õpilasel on potentsiaali olla palju edukam, aga ta ei realiseeri oma võimeid.“
On olnud selliseidki aegu, kus Kuurme pole hoopis iseenda tööga rahul olnud. „Kui oled juba aastaid õpetajana töötanud, siis tekib mingi teatud rahulolematus,“ seletab ta. „Oled ühtteist juba saavutanud ja tahaks oma tööd veel paremini teha, aga ei oska.“
Nii pühkis Kuurme kaks korda Eesti tolmu jalge alt ja läks vaatama, kuidas teistes riikides asjad käivad. Kaks aastat töötas ta õpetajana Aafrikas ning ühe Ameerikas. „Sa loodad, et lähed laia maailma ja leiad kuskilt mõne salarelva, aga tegelikult polegi seda olemas. Tuleb lihtsalt anda endast parim ja ongi kõik,“ jõudis mees järeldusele.
Õpetajaamet Kuurme arvates Eestis üldiselt au sees ei ole. „Õpetaja on kahjuks paljude jaoks nagu teenindaja, kes peab igaühe nõudmisi rahuldama. Vanadel olijatel on kergem, aga uutel tulijatel tuleb ennast kõigepealt tõestada ja mitte keegi ei suhtu sinusse austusega seetõttu, et oled õpetaja.“
Kuurme arvates on äärmiselt oluline, et õpetajaid ei sunnitaks mingite kindlate raamide piires töötama. „Väga oluline on, et kooli juhtkond usaldab õpetajat ja lubab tal kasutada oma meetodeid ja rakendada erinevaid ideid. Muidu kaob ära loomingulisus ja põnevus ning tekib tüdimus.“
Ühe lobiseja asemel kümme
Viimasel ajal seisab Kuurme aga silmitsi täiesti uue väljakutsega enesekehtestamise vallas – nimelt valmistab pedagoogile aina rohkem peavalu õpilaste rääkimine tunni ajal. „Seda esineb iga aastaga aina rohkem: kui aastaid tagasi oli lobisejaid klassi peale üks, siis nüüd on neid umbes kümne ringis,“ tõdeb Kuurme. „Tunni ajal rääkimine on probleem juba ainuüksi seetõttu, et õpilane ei suuda siis korralikult töötada ja teiseks rääkimine segab õpetaja keskendumist.“
Samas usub Kuurme, et laps ei ole selles tegelikult ise süüdi, kui ta kogu aeg räägib, pigem peegeldab see tema arvates ühiskonna meeleseisundit. „Üks õpilane saatis mulle kirja: õpetaja, järgmine kord, kui ma jälle rääkima hakkan, saatke mind klassist välja. Aga mina mõtlen – mida ta seal siis üksi tegema hakkab? Olen mõelnud isegi sellele, et hakata lobisejatele kollaseid ja punaseid kaarte jagama, aga ega ma ei oska öelda, kas seegi aitaks.“
Väljakutseid jätkub õpetajale kuni lõpuni välja, aga lõpetada Kuurme veel ei kavatse. „Praegu tahan veel tunda muret ja teha tööd selle nimel, et iga õpilane saaks sellise hariduse ja tunnustuse, nagu ta väärib.“
* * *
Igaüks peaks jälgima tipptegijaid!
Vabal ajal tegeleb Mart Kuurme erinevate spordialadega – ta jookseb, heidab ketast, ujub, mängib korvpalli. Lisaks tegeleb mees muusikaga – Kuurme mängib klahvpille ning on ansambli Fix üks asutajaliikmetest.
„Inspiratsiooni saan ma tipptegijatelt – nende keskendumisvõime ja tulemusele orienteeritus on vapustav,“ ütleb Kuurme. „Soovitan seda ka kõigile teistele – jälgige tipptegijaid, siis tahate ka ise parem olla.“
* * * Kommentaar
Mart Kuurme õpilane ja tulevane noor füüsikaõpetaja Kätlin Hein:
Tal on meeletult palju erinevaid ideid ja tal on suurepärane oskus õpilastel vastavalt nende võimetele vahet teha. Ta oskab aine väga huvitavaks muuta ja mina näiteks sain juba tunnis asjad nii selgeks, et kontrolltööks ma sageli kodus enam eraldi ette valmistuma eriti ei pidanud.
Ta andis meile alati mõne ülesande kodus pusimiseks – alustasime lahendamist tunnis ja siis tuli välja, et see on päris keeruline ülesanne, aga edasi pidime mõtlema kodus. See tekitas huvi, sa läksid koju ja tahtsid ülesande lõpuni lahendada.
Mart Kuurme õpetajana on kindlasti üks suur põhjus, miks ma füüsikat edasi läksin õppima ja miks minustki saab nüüd füüsikaõpetaja. Meie klassi 38-st õpilasest kaheksa läks füüsikat edasi õppima, eks see kõnekas fakt räägib ka enda eest.
