"Arendajad ei lase arhitektidel lähtuda inimeste vajadustest, vaid sellest, kuidas äriplaan võimalikult tulu tooks."

Kunstiakadeemia rektor, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm
Disainiöö moeshow-teater, taaskasutus ja teadus (0)
08. september 2008

Disainiöö toob Kultuurikatlasse suurejoonelise lavastuse ning näitab kuidas moeloomingus rakendada kasutatud rõivaid ja teadust.

Disainiöö toob Kultuurikatlasse  suurejoonelise lavastuse ning näitab kuidas moeloomingus rakendada kasutatud rõivaid ja teadust.
26. septembril kell 18 näeb Kultuurikatlas Moeetendust „The Third Wardrobe“
Tegemist on (moe)teatri etendusega, milles on ühtseks tervikuks lavastatud moekunst, liikumine, meedia ja ruum. Etendus valmib moekunstnik Liisa Soolepa, meediakunstnik Svetlana Bogomolova, lavastaja Tarmo Tagametsa ja ruumikujundaja Mihkel Ehala koostöös.
Liisa Soolepa kinnitusel aitab selline etendus anda tema mõtteid paremini edasi. „Soovin sedasi oma ideed laiendada. Lihtsalt laval kõndimine oleks liialt üheplaaniline, nii aga aitavad keskkond ja miljöö kaasa.“
Soolepa sõnul räägib etendus, kuidas keha kui terviku tunnetus on selle osade pideva imetlemise tõttu fragmenteerunud ja ideaalide nimel on killustunud ka aeg ja olemine. „Oma töös püüdsin näha ilu seoses reaalsusega,“ lausus Soolepp. „Ühelt poolt kardab inimene vananeda, ta tahab olla pidevalt ühesugune nagu nukk. Teiselt poolt on inimese reaalsuseks surm, mis elab tema teadvuses absurdses konfliktis sooviga sellele vastu seista. Mood on masstootmise abiga mõjuvõimsaks vahendiks „igavese nooruse“ propageerimisel, samas on kaduvus paratamatu.“

Rõivaste jaoks erikangad

Moekollektsioonis kasutab Soolepp enda kavandatud kangaid. Need on põhiliselt siiditrükis, aga ka foolium- ja põletustrükis, mida omavahel kombineerides on saavutatud põnevaid tulemusi. Näha saab kõikvõimalikke riideesemeid alustades kleitidest ja mantlitest ning lõpetades sukkadega, millele Soolepp on püüdnud leida kangaga sobivamaid lõikeid.
Svetlana Bogomolova ilmestab etendust videoprojektsioonide ja valgusdioodide ehk LEDidega. Toimuv meediamäng on tihedas seoses ümbritseva ruumi ja selles toimuvaga. 
„Tavaliselt on videokunstniku ülesanne näidata suurel ekraanil laval toimuvat, näiteks kollektsiooni detaile ja teha moeetendusele videotausta,“ ütles Bogomolova. „Seekord on aga tegemist eelnevalt kokku lepitud tegevusega, mille koostamiseks läks ikka kõvasti aega ja arutelusid. Sellist kunsti tihti ei tellita.“
Osa LEDe on programmeeritud reageerima näitleja liikumisele, kuid LEDe saab näha ka kostüümides.
„Videoprojektsioonid ja valgusdioodid võimendavad etenduse käigus tekkivat abstraktset meeleolu ning on vahendiks tantsijate omavahelises suhtluses,“ lausus Soolepp.
Üritus on üks väheseid suuremas mahus erinevaid kunstivaldkondi ühendavaid projekte Eestis. „Arvan, et erinevate valdkodade inimesed on jäänud liialt omaette nokitsema, pole olnud kedagi, kes koostöö käsile võtaks. Samas on tendents tõusuteel ja aina rohkem hakatakse koos tegema,“ kommenteeris Soolepp.

Taaskasutus Kultuurikatlas

28. septembril on Kultuurikatlas aga moeetendused, mille märksõnaks taaskasutus.
Moekunstnik Reet Aus valmistab vanadest mustadest teksadest naisterõivad.  Näha saab tema uude kollektsiooni kuuluvaid kleite seelikuid ja pluuse. „Materjal on küll taaskasutatud, kuid disain funktsionaalne ja kvaliteetne,“ lausus Aus, kes on viimased neli aastat loonud vanadest rõivaist uusi. „Muidugi on õpetlik harutada lahti vanu rõivaid, kuid see pole eesmärk,“ rääkis Aus. „Tähtis on hoolida keskkonnast ja aeglustada risustamist, mis tekib uutest materjalidest õmblemisega. Selleks saab kasutada materjale, mis juba olemas.“

Peeglid ja teadus

Moekunstnik Liisi Eesmaa taaskasutab oma kollektsioonides valgust. Tema kostüümid on kaetud arvutiga kujundatud ning laseriga välja lõigatud peegli ja värviliste pleksiklaaside kildudega, mis polsterdusele spetsiaalse liimiga kleebitud. Peegelkildudega kaetud rõivad taaskasutavad prožektoritest suunatud valgust ning pikendavad nii ühe valguskiire eluiga.  Neoonvärvi pleksiklaasist tükid hakkavad aga UV-valguse käes helendama ning on nagu ohutuled lennukate kostüümide küljes.
Sellise killutehnika abil muutuvad kostüümid elusuuruses diskokuulideks.
Eesmaad inspireerib moe loomisel uute tehnoloogiate kasutuselevõtt ja tehnika arenemine. Käesoleva kollektsiooni mõte sündis sellest, et USA teadlased arendavad sõduritele välja kostüüme, mille peegelefekt muudab sõdurid nähtamatuks.
Liisi sõnul ei ürita ta siiski peeglite abil keskkonda sulanduda, vaid uusi esteetilisi väärtusi luua. „Kollektsiooni eesmärk on toota suurtes kogustes valgusmüra nii, et terve ruum täitub erivärviliste päikesejänkudega ja nihutab arusaamu sellest, milline üks moeshow välja näeb,“ ütles Eesmaa.
Kollektsioon on saanud 2008. aastal Moekonkursil SuperNoova kõrgeima tunnustuse – vanema kategooria Grand Prixi.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.