Paljud õpetajad leiavad, et kool on üksnes õppimise koht ja laste omavaheliste suhetega nemad eriti tegelema ei peaks. Või et nad ei ole võimelisedki midagi tegema. Vääramat seisukohta enam olla ei saa.
Paljud õpetajad leiavad, et kool on üksnes õppimise koht ja laste omavaheliste suhetega nemad eriti tegelema ei peaks. Või et nad ei ole võimelisedki midagi tegema. Vääramat seisukohta enam olla ei saa.
Ainult turvalises keskkonnas on võimalik lapsel keskenduda õppimisele. Vägivalla- ja kiusamisevaba keskkond on vundament headele õpitulemustele. Ja igal täiskasvanud inimesel, sealhulgas eriti õpetajal on täielik moraalne kohustus lastevahelist vägivalda märgates sellesse sekkuda. Kindlasti koolis, ent miks mitte ka tänaval.
Arvestades Eesti laste kasvavat vägivaldsust peaks kõikides koolides ja ka lasteaedades kehtestama vägivalla ja kiusu suhtes lausa nulltolerantsi.
Kellegi kiusamist märgates peaksid koheselt sekkuma nii õpetajad kui ka kaasõpilased. Sest julmusel on komme paisuda. Kiusamise mahavaikimine aitab kiusamisel kasvada ja nii mõnigi agressiivne laps arvab, et ümbritsevate ükskõiksus tähendab koguni ta tegevuse heakskiitu.
Laiem küsimus on – kust sellised lapsed tulevad? Koolivägivalla uurija Kristi Kõivu sõnul lähtub kiusaja soovist asetada end kiusatavast kõrgemale.
Ja siin pole midagi imestada – enda lakkamatu asetamine kujuteldavale hierarhiaredelile on eestlaste meelistegevus. Eestlane armastab rõhutada pidevalt seda, kellest ta parem on – nii riigina kui ka inimestevahelistes suhetes. See on meie ideoloogia nurgakivi.
Hierarhiline maailmapilt tähendab ka seda, et igas kollektiivis peab olema alati hierarhia alumisel astmel olija ehk must lammas. Ja seega on meil kõigil õigus teda kohelda halvemini.
Veel hullem on mõne õpetaja seas levinud arusaam, mille kohaselt tähendab mõne lapse agressiivsuseni paisuv füüsiline aktiivsus läbilöögivõimet, lausa edukust.
„Tore rüblik, ta kaitses oma õigusi,” olen kuulnud ühe pedagoogi suust kiidukõnet vägivalda üles näidanud lapse suhtes. Irooniaga võiks öelda, et ilmselt on ka vanglasse sattunud inimesed ühed toredad aktiivsed tegelased, kes kaitsevad sageli rusika ja noaga oma „õigusi.”
Kas pedagoogi kohus ei peaks olema õpetada lastele oma seisukohtade kaitsmist, enda kehtestamist ka vägivallavabalt ja teisi kiusamata?
Õnneks Tallinna kuue kooli õpetajad tajuvad oma vastutust, läbides vastava kiusamise ennetamist õpetava koolituse ning saavad ehk hakata laste mõttemaailmas midagi muutma. Kui kiusamise vastu luuakse koos ühisrinne, siis on võimalik seda ka taltsutada.
