"Inimene peaks saama pühendada end lihtsalt oma elu elamisele. Linnaasutused peaksid olema heas mõttes justnagu nähtamatud – osutades linnakodanikule teenust nii, et nad ise meeldegi ei tule."

Tallinna linnasekretär Priit Lello
Tallinn on roheline ­keskajast saadik (0)
08. september 2008

Juba keskajal tekkinud avalikud aiad pakkusid lõbusat tegevust. Hiljem aitasid pargid linna ka kaitsta ja kasvatada.

Juba keskajal tekkinud avalikud aiad pakkusid lõbusat tegevust. Hiljem aitasid pargid  linna ka kaitsta ja kasvatada.
Arheoloogiliste kaevamistega vanalinnas on välja tulnud rohkesti aedade jäänuseid keskaegsetel kinnistutel. Nii näiteks on vanalinna praeguse linnateatri alal leitud peaaegu pooltel kinnistutel aedu.
Esimesi märkmeid avalike aedade kohta leidub orduaja algusest, mis oli Tallinna õitseaeg hansalinnana. Esimest korda mainitakse linna avaliku aia olemasolu 1369. aastal. Selle asukohta pole aga nimetatud.
Balthasar Russowi kroonikas on juttu kahest avalikust aiast. Roosiaed (Rosengarten) asus Rannavärava juures Paksu Margareta ees, millest varasem viide pärineb juba 13. sajandist. Suurgildi kaupmehed olid ala veidi mullavedamisega tõstnud, misläbi avanes vaade merele. Aed oli piiratud kivimüüriga ja sinna viis käsipuudega kivitrepp. Aia keskel kasvas suur pärn, mille võra puhastati igal aastal. Liivi sõja ajal (1569–1571) oli Roosiaed kahurite laskepaik, kust pommitati Tallinna sadamat ründavaid sõjalaevu ja aed hävis.

Aiad kui lõbustuspaigad
Papagoiaed (Papagoiengarten) asus Rannaväravast teisel pool ja on tõenäoliselt identne hiljem mainitud Nunnekoplis (Süsternkoppel) asunud aiaga, mille linn omandas 1400. aastal, et sinna avalikku aeda rajada. Teiste andmete järgi asus avalik aed Nunnevärava ees 1431. aastal, millel nimeks Büchsenschützengarten ja kust kena trepp Toompeale viinud.
Linna avalikud aiad olid linnarahva lõbustuskohtadeks, kus sai mõnusalt vabas õhus kohvi juua ja noorus tantsumurul tantsida. Kevadeti korraldati siin Maikrahvi valimisi (Maigrafenfest), millega kaasnenud vibulaskevõistlused olid linna kõrgklassi suursündmuseks.
Ka väljaspool linnamüüre asus palju eraaedu, mis olid koondunud põhiliselt linnaväravate lähikonda. Ulatuslikumalt hakkasid eraaiad kujunema linnamüüridest väljapoole 17. sajandi alguses, kui läks moodi vabal ajal aiandusega tegelemine. 17. sajandi keskel oli linnamüüri ümber juba 150 ha linnakodanike aedade all.
Need aiad kujutasid endast esialgu köögivilja-, puuvilja- ja humalaaedu, kuhu kaevati ka kalatiike, hiljem hakati püstitama varjualuseid ja abihooneid ning mõne aja möödudes lisandusid väiksed eluhooned. Arhiiviandmete järgi võib oletada, et vähesel määral tegeldi ka iluaiandusega. Nii hakkasid kerkima linnamüüride taha eeslinnad.

Puud kaitsesid linna

Sõjapidamistehnika arenedes piirati keskaegne linn lisaks linnamüürile veel ka võimsate paekivist bastionitega, mille ette kaevati vallikraav ning selle ette omakorda muldkindlustuste vöönd. Bastionid haljastati, et linna ümber tekiks elusloodusest mittepõlev kaitsevöönd. 1728. aastast alates ilmusid Tallinna kindlustuste plaanidele puud. Plaanidelt võib näha, et puud olid istutatud nõnda, et nad ei seganud esplanaadi nähtavust ega takistanud mõjuva tule suunamist vaenlase pihta, küll aga pakkusid varju vaenlase pilkude eest.
Selleks toodi laevadega sisse Hollandist lääne- ehk hollandi pärnad, millest Harjumäel veel tänagi kasvamas hindamatu väärtusena kuus originaalpuud.
Jõukamad linnakodanikud omandasid suuremaid maatükke 17.–18. sajandil ka linnamüürist kaugemal, kuhu asuti suveajaks kogu perega elama, nii kerkisid linna lähistele suvemõisad saksakeelsete nimedega “Lufthof” või “Höfchen”. Protsess jätkus aktiivselt ka 19. sajandil.
Näiteks võiks tuua Girard de Sucantoni suvemõisa Villa Lucca Tabasalus (1731), samuti raehärra H. V. Drentelni suvemõisa Lasnamäe paekalda järsakul koos lubjapõletusahjudega. Viimase kinnistu omandas 1714. aastal tsaar Peeter I ning laskis selle ümber ehitada 18. sajandi baroki põhimõtete järgi praeguseni säilinud Peetri majaks.
22. juulil 1718. a alustas Peeter I Kadrioru (Catharinenthal) barokkpargi rajamist alale, kus varem paiknes viis suvemõisa krunti. Kohta nimetati Fonnioruks (Finnenthal). Töid juhtis itaallasest arhitekt Niccolo Michetti, kellele see oli esimeseks suureks tööks siinses regioonis.

Tänapäevased pargid bastionitel
Kadrioru pargile järgneb vanuse poolest Falki park. See rajati 1850ndatel aastatel suurmaaomanik H. Falki poolt ilusa tiigi (Färbersteich) kaldale. Hiljem tiik täideti, 1930. aastatel sai park avalikuks aiaks ja lõplikult tänaseni säilinud näo.
1866. aastal omandas Kanuti Gild praeguse Vene Kultuurikeskuse kõrval oleva krundi ning hakkas sinna rajama Püha Kanuti Gildi aeda.
1857.–1858. aastate linnavalitsuse korraldustest algab bastionite muutmine avaliku kasutusega parkideks (nn Volkspark), Nunne ja Rannaväravate vahel 1864. aastast alates. Eelnev aiakunst Euroopas koosnes eraaedadest koos lossidega, mis anti hiljem sageli munitsipaalomandisse linnarahvale kasutada. Spetsiaalselt avalikuks kasutuseks mõeldud aedade ja parkide ajalugu algab aga just keskaegsete linnade baroksete kindlustuste haljastamisega industriaalühiskonna algusaegadel. Venemaa keiser Aleksander II kinnitas 23. juulil 1876. aastal Tallinna muldkindlustuste haljastamise planeeringu. Kinnitamise juures on keiser avaldanud arvamust: „…juhul kui maastik lubab, oleks soovitav rajada neile uutele aladele puiesteed Riia puiesteede eeskujul.“

Pargis palju tegevusi
Kiirelt kasvavates linnades ilmnes vajadus kohtade järele, kus linnaelanikel oleks võimalus vabas õhus aega veeta. Esimest korda mainitakse sel ajal ka aedade-parkide seotust linnaelanike hügieeniliste aspektidega. Rahvapargid (Volkspark) projekteeriti inglise parkidena, sisaldades seejuures terve rea võimalusi linnakodanikele. Bastionipargis pidi olema laadaplats (meil Tornide väljakul), igapäevane turg koos turuhoonega (meil Estonia taga), tenniseväljakud (Harjuorus), samuti palliplatsid ja võimlahoone (meil Harjuoru võimla), lastepark (Jaani kiriku kõrval), samuti neid funktsioone ühendavad või iseseisvad jalutuspargid (meil Hirvepark jt haljasvööndi osad).
Kirjeldatud haljasvöönd lõppes kõikjal ringpuiesteedega – meil Estonia, Põhja- ja Toompuiesteedega. Kogu vanalinna ümbritsev haljasvöönd omab üle-euroopalist tähtsust, kuna on suures osas tänapäevani säilinud, seetõttu on see ala koos Tallinna vanalinnaga kantud ülemaailmsesse UNESCO kultuuripärandi nimekirjas.
Tallinna vanimaks säilinud puiesteeks tuleb lugeda 1850ndatel aastatel rajatud puuderivi Toompea tänaval, mis istutati pärast ülestõstetava silla likvideerimist ja vallikraavi täitmist muldkehaga sellel suunal.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.