"Tallinn tegigi minust selle inimese, kes ma praegu olen."

Laulja Ivo Linna
Kui õppimine käis külma käes tuupides (0)
15. september 2008

Võõrvõimude survel kannatasid eesti lapsed Tallinna koolides veel sajand tagasi külma ja õpetaja terrori käes ning kartsid rääkida emakeeles. Ometi oli kirjaoskus paremal tasemel kui mujal Vene impeeriumis.

Võõrvõimude survel kannatasid eesti lapsed Tallinna koolides veel sajand tagasi külma ja õpetaja terrori käes ning kartsid rääkida emakeeles. Ometi oli kirjaoskus paremal tasemel kui mujal Vene impeeriumis.

Tugeva aluspõhja Eesti koolile andis Rootsi riigi haridustegevus. Tollal saavutatut oli võimatu nullistada ka pärast Põhjasõda, kui oma privileegide kinnistamisest eestlaste üle olid huvitatud nii Vene ametnikkond kui ka baltisaksa mõisnikud. 18. sajand, mis mujal Euroopas oli valgustusajastu, kujunes meil suurimaks pimeduse perioodiks. Sellele vaatamata traditsioonid püsisid ning lapsed omandasid lugemise ja ka kirjutamise oskuse peamiselt kodus.
Vaatamata järgmisel sajandil, 1880. aastatel alanud venestamisele, muutus Eesti haritlaskond järjest arvukamaks. Tsaaririik nägi lahendust venestamise süvendamises.  Kui Venemaa rahvahariduse minister Ivan Deljanov külastas 29. novembrist kuni 11. detsembrini 1893 Eesti koole, kirjutas venekeelne press, et kaugel pole enam aeg, kui koolid saadavad sakslaste ja eestlaste asemel välja vaid venelasi.
Kõneka pildi tolleaegsetest koolioludest pakub 1904. aastal Tallinna Teatajas ilmunud kirjutis: “Õpetaja tõuseb hommikul külma tundes üles, sest tema korter on tugeva meretuule tõttu hommikuks nõnda külmaks läinud, et seesmised aknad jääs on. Õhtul on ta küll ahju soojaks kütnud, kuid kauaks see soe toas on, kui tuul seinte vahelt sisse tungib ja laual tule ära tahab kustutada. Õpetaja paneb end ruttu riide, aga palju tal, alles algajal, neid riideid ikka on. Ta läheb oma korterist klassituppa. Sealt tuleb aga veel külmem õhk vastu, sest eile hommikul köetud väike raudahi on päeva ja öö jooksul külmaks muutunud kui jää. Õpetaja paneb nüüd ruttu klassiahju tule (tavaliselt teevad seda lapsed), et tundide alguseks sooja saada. Vahepeal jõuavad ka lapsed kooli. Nad on kerge riidega 1-2 versta tulema pidanud, tuul on neist nii läbi puhunud, et nad täiesti värisevad. Kohale jõudes ruttavad nad ahju juurde, kuid see on alles külm. Ahju ette soojendama mahub ainult 1-2 last. Kell lööb kaheksa ja vaja tundidega alata. Õpetaja käsib lastel kohtadele istuda ning alustab hommikupalvusega ning seejärel katekismuse küsimist. Lapsed aga värisevad külma pärast ja ei saa õieti rääkidagi. Kuid lapsi ei saa ka vabaks lasta, kuni ahi soeneb ja ruum ka, sest see võtab paar tundi aega, aga see on 1/3 koolipäevast. Ka õhtul pole võimalik seda aega tagasi võita, sest enne nelja hakkab pime ja pimedas lastel kaks versta käia on ohtlik, iseäranis tuisuga. Õpetaja küsib lastelt katekismuse ära ja laseb nad ahju juurde sooja. Tuleb teine tund. Tuba on ikka veel külm, ehkki ahi juba soojemaks läheb. Lapsed aga istuvad ja kannatavad külma. Klassi aknad on seestpoolt jääkorraga kaetud ja jäävad selliseks terve päeva. Juba jõuab kätte kolmas tund. Tuba hakkab soojemaks minema. Kaugemates toanurkades on hingamise auru näha. Ahi läheb nüüd nii kuumaks, et kätt ei või ligi panna. Peab kütmise lõpetama. Tuba aga on vingune. Pead valutavad. Õpetuse andmine ja vastuvõtmine on takistatud. Päeva peale on tuisk veel kangemaks läinud ja tungib akende vahele, seal sulab ta osalt ära ja vesi voolab põrandale. Tundide lõpus tunneb õpetaja end täiesti väsinuna ja pea valutab, samuti õpilased. Õpetaja lõpetab tunni varem, et lapsed tormise ilmaga varem koju lasta.”
Vana-Kalamaja 32 asunud Natalie Jenseni kaheklassilises tütarlaste eraalgkoolis oli vaid üks õpetaja. Koolituba asus praeguseni säilinud hoone peauksest vasakule jäävates ruumides. Õpilased sisenesid hoovi poolt veranda kaudu. Järgmises ruumis asus sirmi taga õpetaja voodi ja toa keskel söögilaud. Kolmandas, Vana-Kalamaja tänava poolses ruumis oli kaks pikka lauda, vasakpoolne esimese klassi ja parempoolne teise klassi õpilastele. Laudade ääres olid pikad seljatoeta pingid. Valgustuseks kasutati petrooleumilampe. Lapsi oli ühe laua ümber 6-8, kokku keskeltläbi 15 last. Usuõpetust õpetati saksa keeles, rehkendust, lugemist ning kirjutamist vene ja saksa keeles. Eesti keelt koolis ei õpetatud ega räägitud.

Õpetaja tiris juustest

Raskem oli eesti laste olukord, kes saksa keelt ei mõistnud. Õppimine seisnes peamiselt tuupimises: iga päev tuli pähe õppida nii saksa- kui ka venekeelset teksti. Õpetaja Jensen karistas õpilasi karmilt, sageli näpistas kõrvust või tiris juustest. Õpetaja tegeles kahe klassiga korraga. Kui üks klass rehkendas või kirjutas, tegeles õpetaja teises klassis suuliste ülesannetega. Tundide vahel oli üks vaheaeg, mida sai sooja ilma puhul veeta verandal. Vaheajal sõid õpilased kodust kaasa võetud võileibu ja seisid vaikselt üksteise kõrval. Lapsed kartsid omas keeles rääkida, sest see oleks õpetajas pahameelt tekitanud.
1917. aastal puhkes Venemaal revolutsioon. See tõi vabamaid tuuli ka kooliellu. Eesti Ajutine Maanõukogu võttis 24. augustil 1917. aastal vastu “Eestimaa koolivalitsuse ajutise koolikorralduse”, millega Eesti koolides kehtestati emakeelne õpetamine. Hiljem seda korraldust täiendati.

Oma riik tõi kergenduse
Teenekas Nehatu (praegune Lasnamägi) kooliõpetaja Friedrich Einberg meenutab neid aegu, kui mindi üle emakeelsele koolile. Kadus senine venekeelne tuupimine ning lapsed hakkasid emakeeles õppima. Einbergi mälestuste järgi mõjus üleminek emakeelsele õppimisele õppetööle väga soodsalt. Lapsed olid nüüd rõõmsamad, erksad, õpihuvilised. Saksa okupatsiooni ajal üritasid uued võimud saksakeelse õppimise sisse seada. See jäi siiski tegemata, eelkõige seetõttu, et Saksa okupatsioon kujunes väga lühiajaliseks.
Riiklik iseseisvumine viis algkooli õppeaega algul 4, seejärel 5 ning lõpuks ka 6 õppeaastani. Uued, Eesti Vabariigi ajal rajatud koolid olid märksa nägusama ja lastesõbralikuma  planeeringuga ning arhitektuuriliselt võrratult kvaliteetsemad.

* * *
Eesti sõdur kirjutas vabalt ladina keeles

Tõetruu läbilõike kirjaoskuse levikust pakuvad sõjaväkke värvatute ankeedid 18. sajandi lõpust kuni 1880. aastani. 1776.–1780. aastal sündinutest oskas 24 sõjaväkke värvatust lugeda 17. Andmed 1836.–1840. aastal sündinute kohta näitavad, et 55 värvatust oli kirjaoskajaid 43 ehk 78%. Aastatel 1846–1850 oli 66 sõjaväkke värvatust 62 kirjaoskajat. Kirjaoskuses nähti võimalust ületada tolleaegse kastisüsteemi barjääre. Mitmed noored olid selles osas väga püüdlikud. Näiteks 1861. aastal nekrutiks võetud 26aastane apteekriõpilane Julius Hansu poeg oskas lugeda ja kirjutada ladina, vene ja saksa keeles. Kui võrrelda samaaegseid andmeid Venemaaga, siis kirjaoskajaid oli seal 10-15%, Itaalias ja Hispaanias 30-40%, Prantsusmaal ja Belgias 60-70%, Inglismaal ja Eestis 70-80%, Šotimaal, Rootsis ja Soomes 80-90%. 1870. aastatel oskas 95% eestlastest lugeda. Kusagil mujal tsaaririigi kubermangudes polnud midagi võrreldavat vastu panna.

* * *
Eestlased tublimad kui terve impeerium

Head võrdlusmaterjali eesti elanikkonnaga alade ning teiste Venemaa piirkondade kirjaoskuse võrdlemisel pakuvad 1897. aasta rahvaloenduse andmed. Selgub, et tervikuna oli tollal kirjaoskusega lood kehvad. Vaid 21% elanikkonnast olid kirjaoskajad ning nende hulka loeti ka need, kes oskasid vaid lugeda, kuid ei osanud kirjutada. Meeste hulgas oli kirjaoskajaid 29,3% ja naiste hulgas vaid 13%. Kirjaoskuse poolest seisis esirinnas kolm kubermangu: Eestimaa (77,9%), Liivimaa (77,7%) ja Kuramaa (70,9%). Peterburi kubermangus oli kirjaoskus 55,1% ning  Moskva kubermangus 40,2%. Eesti naabruses asunud Pihkva kubermangus oli see 14,6%. Need numbrid erinevad eelöeldust seetõttu, et siia on arvestatud ka kuni 9aastased lapsed, kes alles tegid algust kirjaoskuse omandamisega.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.