"Arendajad ei lase arhitektidel lähtuda inimeste vajadustest, vaid sellest, kuidas äriplaan võimalikult tulu tooks."

Kunstiakadeemia rektor, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm
Eneseületus pilvepiiril (0)
22. september 2008

Vaid 150 sentimeetrit pikk tallinlane Jelena Kravtšenko vallutas 12. augustil kohaliku aja järgi kell 4 Pamiiri ühe kõrgeimatest – 7000 tuhande meetrise Avicenna mäetipu.

Vaid 150 sentimeetrit pikk tallinlane Jelena Kravtšenko vallutas 12. augustil kohaliku aja järgi kell 4 Pamiiri ühe kõrgeimatest – 7000 tuhande meetrise Avicenna mäetipu.

Nende kahe tunni jooksul, mil vestlen Jelena ja tema matkakaaslase Anatoli Utjomoviga, püüan mõista, miks neil oli tarvis ronida 7134 meetri kõrgusele. Hea küll, olgu veel Anatoli, ta on meesterahvas, kasvatab poega ja küllap tahab, et see isa üle uhke oleks. Aga nääpsuke Jelena, kes tõenäoliselt alpinisti seljakoti varjust väljagi ei paista?
“Veel vähem võib aru saada, miks inimesed tõusid 6100 meetri kõrgusele, ja uskudes täielikult grupijuhi sõnu, et neil ei jätku jõuvarusid tippu pürgimiseks, pöördusidki tagasi, tegemata isegi katset tõusta kõrgemale,” räägib Anatoli. “Seal on iga samm ülespoole sinu isiklik rekord. Juhuslikud inimesed mäkke ei roni,” lisab Anatoli.
Lenini mäetipp, mille Tadžikistani valitsus nimetas kaks aastat tagasi ümber Abu Ali ibn Sina ehk Avicenna mäetipuks, on üks kolmest seitsme tuhande meetrisest mäest endise NSVL territooriumil, kuhu on jõukohane tõusta vaid kogenud mägironijatel.

Lumeinimest ei näinud

“Ei, lumeinimest ma ei kohanud, seltsiks olid ainult suslikud,” meenutab Jelena oma üksildasi rännakuid. “Päris suures kõrguses polnud peale mustade hakkide enam üldse kedagi.”
Tõusul tippu on kolm vahelaagrit. Eesti grupp tõusis järjest nende kõigini, laskudes hiljem puhkuseks baaslaagrisse. Jelena pidi oma väikese kasvu pärast, mis ei lubanud tal kaaslastega sammu pidada, alustama tund aega varem kui teised, et kogu grupp võiks läbida distantsi normaalses tempos. Igaühel on seejuures õlul 80−100liitrine seljakott, kus on kõik puhkuseks vajalikud asjad: magamiskott, jääkirved, julgestussüsteem, jne.
Mäkke minna on raske, seepärast mõtled minnes millestki meeldivast. Anatoli kujutas ette, kuidas poeg talle vaksalisse perroonile vastu tuleb. Leena meenutas oma neljajalgseid sõpru. Nagu kõik mägironijad kõnelevad, on seal ülal hoopis teine suhtumine igapäevastesse asjadesse, mida linnasaginas ei märkagi. Hapnikupuudus mõjub demoraliseerivalt ja vahepeal on tarvis ebainimlikku jõupingutust, et sundida end tõusma, vett tooma, pesema, teed valmistama (kõrguses tekib nn arktiline janu ja jooma peabki palju).
“See kõik puhastab hästi mõtteid pärast pikki kabinetis istutud kuid,” räägib mäkketõusust Jelena.

Tasane tipp

Kolmas laager on kõrgusel 6100 m. Siin alpinistid tavaliselt puhkavad, et järgmisel päeval tippu tõusta. 14 inimesest katsetasid seda vaid viis, kohale jõudsid kaks. Anatolil läks selleks kuus tundi, Jelenal 11. Mõlemad räägivad, et nad ei seadnud endale eesmärki ronida tippu iga hinna eest.
“Ma läksin välja kell 5 hommikul, olles otsustanud, et rühin edasi kuni kella 16ni. Ja selleks ajaks jõudsin ma tippu,” räägib Jelena.
Tipp osutus tegelikult üsna suureks tasandikuks, mis oli kaetud lume ja kiviklibuga ning kus oli lipuke, mis näitas kõrgust. Seal kunagi seisnud Lenini büst on kadunud, võib-olla hävitasid selle võimumehed või siis võttis mõni turist suveniiriks kaasa. Aga see polegi tähtis. Kõige tähtsam on, et nad tõusid 7134 meetri kõrgusele, tõestades enesele, et on selleks võimelised.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.