Eesti noored astuvad üha vähem kaaslaste kaitseks välja, tahavad vähem osaleda aruteludes ja nende kodanikuaktiivsus kahaneb, lausus Tallinna Kodurahu foorumil politoloog Anu Toots.
Ent ega täiskasvanud inimestega lood paremad pole. Tavalised keskealised inimesed kardavad tihti suuremas seltskonnas väljendada oma arvamust, erakondlikku kuuluvust, rääkimata siis veel mõne ebapopulaarse seisukoha kaitsmisest.
Kunagi tõi teadlane Marju Lau­ristin oma raamatus “Tagasipöördu­mine läänemaailma” esile teoo­ria, mille kohaselt valitseb siirde­ühiskondades nn “vaikuse spiraal”.
See tähendab, et nimetatud perioodil domineerib inimeste tead­vuses väga must-valge maailmapilt, mille kohaselt on olemas ainult “õiged” ja “valed” seisukohad ja käibel on väga lihtsad loosungid. Sel ajal on paljudel inimestel hirm väljendada oma eriarvamusi, näiteks on kas või sotsiaaldemokraatlikud või n-ö vasakpoolsed seisukohad põlu all.
Eesti ei peaks ometi juba ammu olema siirdeühiskond. Ühiskondlik debatt peaks oma alatoonilt Lauristini teooria järgi juba ammu olema muutunud n-ö ratsionaal-kriitiliseks, kus suudetakse avatult ja sisuliselt probleeme lahti rääkida. Ometi tundub, nagu liiguks me vastassuunas. Paljusid otsuseid ei tohi justkui kahtluse alla seada ja nendest ei räägita – olgu selleks siis kas või senise maksu- ja majandussüsteemi puudused.
Ja ka enamik reainimesi leiab uuringute kohaselt, et neil pole võimalust ühiskonnas asju mõjutada – nii poliitikute otsuseid laiemalt, olukorda tööl või näiteks lasteaia hoolekogus. Sest võimukandjad ja ülemused niikuinii ei kuula.
Tabud valitsevad ka lähisuhetes, kus keeldutakse nägemast, kui “elevant on elutoas” ega räägita probleemidest – ei vägivaldsest mehest, alkoholismist ega sõltuvustest. Nii ei saada seetõttu ka õigel ajal abi.
On fakt, et inimestevahelist usaldust ja avatust pärsib kindlasti ka Eestis valitsev suur sotsiaalmajanduslik eba­võrdsus, mis takistab debatti eri inimgruppide vahel. Samamoodi on fakt, et kodanikuaktiivsus ja jul­gus ei saagi tekkida ei koolis ega tööl, kui ühiskonnas valitseb hirm ja majanduslik ebakindlus. Täna – majanduskriisi aegu – on inimesed ilmselt veel vähem varmad oma seisukohti kaitsma.
Küsimus pole aga ka vaid rahakoti paksuses, vaid nn eliidi maailmavaates. Kui liidrid edendavad tarbimismaaniat ja kasutavad võimu kurjasti – oma õiguste ja üleoleku näitamiseks –, siis levib see taudina kogu ühiskonnas. Ja see ongi põhjus, miks enamik tavainimesi ei julge aruteludes osaleda, kartes langeda nn eliidi ebasoosingusse või populaarsuse edetabelis. Samas on see tee hukatuslik. Kui osa ühiskonna eliidist arvab, et tal on õigus ainult oma positsioonist tulenevalt, oleme langenud tagasi tagurlikku, seisustega kastiühiskonda. Väga hierarhiline ja suhtlemisvõimetu ühiskond pärsib ühiskonna arengut – ka majanduslikku. Seega – kriisiajal nagu praegu on meil kaks teed. Kas tunda veelgi enam hirmu ja hoida suud lukus või vastupidi – seada avalikult kahtluse alla kõik tänased tabuteemad.