"Tallinn tegigi minust selle inimese, kes ma praegu olen."

Laulja Ivo Linna
Perevägivalla ohver: “Kui lõi, siis sihtis ikka näo piirkonda ja silm oli mul tihti sinine.” (0)
22. september 2008

Kodus peksmise tõttu kannatavad naised ei oska ega julge sageli kuskilt abi paluda. Hädas tasub siiski pöörduda Tallinna Naiste Kriisikodusse, kust saab nii peavarju kui ka psühholoogilist ja juriidilist abi.

Kodus peksmise tõttu kannatavad naised ei oska ega julge sageli kuskilt abi paluda. Hädas tasub siiski pöörduda Tallinna Naiste Kriisikodusse, kust saab nii peavarju kui ka psühholoogilist ja juriidilist abi.

46aastane tallinlane Ester (nimi muudetud) elas vägivaldse mehega ligi kümme aastat ning neil on ka ühine laps.
“Ma tundsin teda juba nooruspõlvest, käisime samas spordiklubis ja ta oli mulle väga sümpaatse mulje jätnud,” meenutab Ester kohtumist oma endise elukaaslasega. “Palju aastaid hiljem saime uuesti kokku ja siis hakkasime päris kiiresti koos elama.”
Esimesed vägivallailmingud ilmnesid mehel juba üsna suhte alguses. “Ta jõi palju. Ja kui jõi, siis muutus ägedaks ja leidis igast väikesest asjast põhjuse, miks minuga pahandada. Kui lõi, siis sihtis ikka näo piirkonda ja silm oli mul tihti sinine. Millegipärast virutas ta alati just vasakusse silma ja ma siiani imestan, kuidas silm on suutnud nii mitu korda taastuda,” lausub Ester.
Naine üritas korduvalt kooselu lõpetada, kuid ikka ja jälle oskas mees maad ja ilmad kokku rääkida ning ennast tagasi koju kaubelda. Pärast uusi vägivaldseid tülisid pöördus naine ka politseisse, kuid abi sealt ei leidnud. “Trahve on mehel üksjagu, aga mis nendest kasu on. Ükskord lõi mul jälle silma siniseks, sai selle eest 500 krooni trahvi ja tuli tagasi koju, nagu poleks midagi olnudki.”
Pärast ligi kümneaastast kokku-lahku suhet otsustas Ester sellele jäädavalt lõpu teha ning varjus mehe eest Tallinna Naiste Kriisikodusse, kus ta on koos lapsega elanud kuu aega.
Nüüd mõlgutab naine mõtteid, kas pöörduda kohtusse ja taotleda lähenemiskeeldu. “Mees tahab lapsega suhelda, aga mina ei pea seda õigeks, sest ta on pidevalt purjus ja tassib lapse ka purjus inimeste seltskonda,” ütleb Ester. “Nii me siis kakleme nüüd lapse pärast. Mõnikord läheb mees lapsele salaja kooli järele ja viib ta minema. Ma tõesti tahaksin, et see kõik lõpeks, aga samas ma kardan, et kohus ei pane mehele lähenemiskeeldu. Ma olen kaotanud usu meie õigussüsteemi.”

Ulmelised jutud
Naiste Kriisikodu juhataja Inga Mikiver ütleb, et kuigi perevägivallast räägitakse Eestis üha enam, on riigi poliitika selles osas täiesti hambutu ning vägivallatsejad tegutsevad kartmatult. “Kui teistes riikides on kombeks vägivaldne mees kodust välja tõsta, siis meil peab naine koos lastega kodus ära jooksma, et vägivallast pääseda. See on tegelikult ju täiesti ebanormaalne,” märgib Mikiver.
Isegi lähenemiskeeld ei kehti tema väitel Eestis praktiliselt. Mikiver toob näite ühest mõne aasta tagusest kurioossest juhtumist, kus naine taotles oma pojale lähenemiskeeldu, kuna viimane peksis teda pidevalt. “Lähenemiskeeld pandigi pojale peale, aga mis sellest kasu on, kui nad elavad ühes korteris?”
Mikiver räägib veel ühest juhtumist, mis leidis aset suve lõpus, kui kriisikodusse ilmus murtud käeluuga naine koos oma teismelise tütrega. Selgus, et poolteist aastat tagasi peksis mees oma naist avalikult Viru keskuses ning istus selle eest lühiajaliselt ka kinni, ülejäänud aja sai tingimisi.
Pärast vanglast vabanemist, kehtiva karistuse ajal murdis ta naisel tüli käigus käeluu. Algatati küll kohtuasi, kuid pokri meest ei pandud. Milline oli lõpuks karistus? 780 tundi ühiskondlikku tööd.
“Vaat sellised ongi meil karistused peksmise eest,” nendib Mikiver. “Kui väliskülalised meie juures käivad ja ma neile sama juttu räägin, siis kuulavad nad seda nagu ulmet.”
Tõenäoliselt pole olemas ühtegi kodu, kus ei tuleks aeg-ajalt ette peretülisid. Üks süütu kõrvakiil on Mikiveri arvates võib-olla veel andeksantav, aga kui vägivaldne käitumine hakkab korduma, tuleb kiiremas korras kooselu ära lõpetada. “Kui mees hakkab domineerima ning naine tunneb ennast allasurutuna, on tegemist emotsionaalse vägivallaga ning sageli algabki kõik just sellest,” seletab Mikiver. “Alguses toimub emotsionaalne vägivald, mis sageli on mõlemapoolne, sealt hakkab lumepall veerema ning jõuab välja füüsilise vägivallani. Tagasiteed sellisel juhul enam ei ole. Ükskõik kui suur on probleem, kedagi lüüa ei tohi mitte kunagi,” paneb ta kõigile südamele.
Perevägivalda aastaid uurinud Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi projektijuht Helve Kase ütleb, et mitte ükski ema ei tohiks langeda vägivalla ohvriks omaenese peres. “Mitte ükski laps ei tohiks mitte kunagi näha, kuidas tema ema pekstakse ja vägistatakse,” märgib Kase. “Lapsel, kelle ema on perevägivalla ohver, ei saa olla õnnelikku lapsepõlve ning laste kaitse algab emade kaitsmisest.”

Vanemate eeskuju nakkab
Tütarlastest, kes on lastena olnud tunnistajateks ema väärkohtlemisele, saavad Kase kinnitusel tihti oma abikaasa väärkohtlemise ohvrid, poistest aga saavad tihti ise vägivallatsejad. “Perevägivald on äärmiselt ohtlik kuritegevuse liik,” ütleb Kase. “Vägivaldsest kodust pärit lapsed õpivad vanemate eeskujul vägivallatsejaks või ohvriks. Need rollid jäävad neid tihti saatma elu lõpuni ja päranduvad omakorda edasi nende lastele.”
Perevägivald ei jää tema sõnul üldjuhul ainult peresiseseks kuriteoks, vaid levib ka teistesse sfääridesse: näiteks võivad lastest saada agressiivsed liiklushuligaanid, kurjategijad, narkomaanid, prostituudid. “Lapsed, kes kogevad kodus vägivalda, elavad selle välja ühiskonnas,” ütleb Kase.
Lähtuvalt maailmas ja Eestis tehtud perevägivalla uuringute tulemustest on kõrgendatud vägivalla oht peredes, kus on lapseootel naine, palju lapsi, kasuisa, vaesus, töötus, alkoholism, narkomaania, mängurlus. Mida rohkem loetletud tegureid üheaegselt peres esineb, seda suurem on perevägivalla tõenäosus.

* * *
Kriisikodu – mis see on ja kellele?

Kriisikodu on loodud lähisuhtevägivalda kogenud naistele lühiajaliseks turvaliseks peatuspaigaks, kui koju jäämine on vägivalla, ähvarduste või hirmu tõttu ohtlik.
Kriisikodu võtab vastu vaimselt terveid naisi, kel on ka oma sissetulek. Kriisikodus ööbimine, psühholoogilised ja juriidilised nõustamised on tasuta. Juriidilist ja psühholoogilist nõustamist saavad tasuta ka perevägivalla all kannatavad naised, kes ei vaja majutusteenust. Konfidentsiaalsus on garanteeritud.
Kriisikodul puudub toitlustamisvõimalus ja seetõttu peavad naisel endal olema rahalised vahendid. Puhta ja korraliku välimusega kriisikodul on puhketuba koos kööginurgaga, pesupesemisvõimalus, kaks WCd ja duširuum. Tubades on kolm magamiskohta.
Kriisikodu ei võta vastu alaealisi pöördujaid, vaid suunab nad laste turvakodusse. Emadele koos väikelastega on Nõmmel kaks varjupaika.
Kriisikoduga saab ööpäevaringselt ühendust telefonil 526 4697.
Kriisikodu on väga tänulik ka igasuguste annetuste eest. Annetada saab konto­numbritele 221027376525 (Swedpank) ja 10220040046014 (SEB).

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.