Kodurahu foorumil moderaatorina esinenud ärimees ja kunagine poliitik Raivo Vare leiab, et täna ühiskonda valdav ebakindlus tuleviku suhtes vähendab inimeste riskivalmidust ehk majanduse arenguvõimet ja sunnib ka noori Eestist lahkuma.

Kodurahu foorumil moderaatorina esinenud ärimees ja kunagine poliitik Raivo Vare leiab, et täna ühiskonda valdav ebakindlus tuleviku suhtes vähendab inimeste riskivalmidust ehk majanduse arenguvõimet ja sunnib ka noori Eestist lahkuma.

* * *
Ei ole ju saladus, et osavõtt Kodurahu foorumist ei ole Eesti ühiskonna teatud osa silmis just tervitatav. Ärge ainult öelge, et tulite siia lihtsalt raha teenima…

– Ei-ei! Niiviisi ma ei teeni. Olen siin südame sunnil. Ja mõistuse sunnil ka. Esiteks sellepärast, et noorus on meie tulevik. Aga teiseks: kui meil ei õnnestu kaotada seda ebakindlustunnet, millest täna rääkisid sotsioloogid, siis hakkab meie noorus, eriti muukeelne,  lihtsalt “hääletama jalgadega”, sõites Eestist minema. Ressursside poolest meie maa eriti rikas ei ole, meil ei ole peaaegu midagi peale inimeste, kui neil lahkuda lasta, siis ei ole see midagi muud kui ressursside raiskamine, kui küüniliselt see ka ei kõlaks. Ja meid ei ole sellel maal nii palju, et me võiksime lubada enesele luksust tähtsaid asju kitsas ringis arutada ja otsustada. Suhelda tuleb ka nendega, kellega ühte meelt ei olda.

Kas teie arvates võib kõneleda positiivsetest muutustest või on õigus nendel, kelle arvates huvi foorumi vastu on kustunud?

– Et huvi püsiks, on vaja plahvatust, vapustust. Foorum ju isegi sündis vapustusest pärast aprillisündmusi…

Ah et selles mõttes vapustust…

– Mitte selles! Vapustus – see on uus formaat, uued ideed. Täna näiteks soovitas Klenski organiseerida noortefoorum selliselt: tuua saali kaks gümnaasiumi, eesti ja vene oma, ja las vaidlevad! Aga ise ainult modereerida. Mulle on see idee väga sümpaatne, see on üks võimalus leida nende paralleelselt eksisteerivate maailmade lõikepunkti, kus eestlased ja venelased kõrvuti, kuid üksteisest lahutatult elavad.
Ja veel tundub mulle, et väga hea on juba seegi, et neid probleeme süstemaatiliselt arutatakse ja ka uuritakse. Meil ei ole Eestis just väga palju kohti, kus midagi niisugust toimuks!

Mis te arvate, kas eestlaste ja venelaste ühine infoväli, millest viimasel ajal nii väga rääkida armastatakse, võiks olukorda muuta?

– Osaliselt. Ma võin selle kohta arvamust avaldada kui inimene, kes on liikumas ühtaegu nii eesti kui vene infoväljas.
See platvorm on aga vaja teadlikult luua. Ma arvan, et lootust veel on… Vaadake Vene massiteabevahendeid – see on ju õudus, millisel määral kõik kontrollitud on, internetti on veel jäänud mõned vabaduse võrsed, aga paberlehtedes pole sellest enam lõhnagi. Televisioonist kui peamisest meediumist ma parem ei räägigi. Jah, ka Eestis on peavoolu massiteabevahendeid, aga mitte sellel määral.

Võiks tulla järeldusele, et elades kõrvuti ja omandades mingisuguse ühise kogemuse, hakkavad eestlased ja venelased varem või hiljem üksteist paremini mõistma. Aga 17 iseseisvusaastat on näidanud, et meie kogemus kujuneb isegi kõrvuti elades erinevaks. Kus on väljapääs?

– See ei ole siiski päris niiviisi. On olemas kindlad demograafilised seaduspärasused, mis kehtivad isegi seal, kus on veel rohkem rahvusi ühel maalapil kui Eestis. Ma räägin nn mõistest “põlvkond kaks pluss” – ajaloo mõju on veel kahe põlvkonna vältel märkimisväärselt tuntav, aga pärast seda algab juba teatav ühtlustumine. Ma rõhutan – mitte assimilatsioon, vaid sünergia. Ilma aega mööda laskmata ei muutu midagi, sest me kõik kanname oma ajaloolisi kogemusi, rõõme ja solvumisi enese turjal läbi elu kaasa. Ja on veel rida tervele Euroopale omaseid seaduspärasusi, mis lubavad teha järelduse, et eeskätt on vaja tegeleda noore põlvkonnaga, ja siis kõik lõppude lõpuks laabubki.

Aga kui kõik mingite seaduspärasuste tõttu lõppude lõpuks niikuinii laabub, siis milleks üldse pingutada?

– Sest meil ei ole aega! Niisama istumist ja ootamist võivad enesele lubada ainult väga võimsad riigid. Aga meie? Isegi poliitikat kõrvale jättes peame tunnistama, et meie konkurentsipositsioon maailmas halveneb. See ebakindlus homse päeva suhtes, mis pole haaranud üksnes venekeelset, vaid eriti pärast Gruusia sündmusi juba ka eestikeelset elanikkonda, on lihtsalt majanduslik diversioon. Ilma liialduseta. Ebakindlus tuleviku suhtes määrab isiku riskivalmiduse majanduses, ta ei hakka enam mõtlema, kuidas midagi teha, eriti veel pika perspektiiviga, vaid kuidas mitte teha, kuidas ennast kindlustada. Selle asemel, et riske võtta ja areneda.

Te mainisite Gruusia sündmusi – kas need olid siis tõepoolest nii ehmatavad…

– Nimelt! Ja kõiki hirmutavad! Vaadake, mida räägivad hiinlased, milliste sõnadega väljendab ennast Alijev või kuidas reageeriti Valgevenes… siin on vaja lihtsalt tekstianalüüsi teha. Kõiki hirmutati!
Aga mängureeglid on väga lihtsad – jõudemonstratsioon kutsub väiksemates naabrites alati hirmu esile. Kui see hirm on veel ajaloolise kogemuse poolt tugevdatud, tekib hoopis atavistlik reaktsioon. Seda võibki praegu jälgida. Ja muuseas, veel üks põhjus, miks tasub tegeleda Kodurahu foorumi ja teiste taoliste tegevustega – see võimaldab ära hoida halvimat, mida hirmunud inimestelt oodata võiks.

Kardan, et teil on õigus. Eriti kui mõelda, et meie ühiskonnas muutub üha levinumaks väljend “see on iseenesestmõistetav”. Kusjuures seda kasutavad enese seisukohtadest rääkides nii eestlased kui venelased.

– Postulaadid selle poolest ongi huvitavad, et nad ei vaja tõestusi. Aga elu ise võib niisuguse postulaadi ümber lükata. Mind kui multikultuurset inimest häirib väga see ühekülgsus, mis tänapäeval moes on. Tahan otsida ning leida ratsionaalset tuuma, jättes kõrvale irratsionaalsed emotsioonid. Selles on dialoogi mõte.

On öeldud ka, et multikultuurne inimene on nagu membraan kahe kogukonna vahel. Seesama membraan, läbi mille käib infovahetus. Teie, erinevalt väga paljudest vene keelt hästi oskavatest eestlastest, ei läinud üle “eesti poolele”, vaid jätkate suhtlemist mõlematega. Kas see on teie missioon? Või hobi?

– Missioon. Kunagi ütles mulle üks tark inimene, et marginaalide saatus on olla puhvriks ajaloos ja selle pärast kannatada, kuid olla õnnelik. Lõpuni. Keegi peab seda rolli ju täitma, seda enam, et ega neid marginaale Eestis eriti olegi. Mina täidan seda nišši juba 20 aastat.

Sellelt positsioonilt võisite ilmselt midagi aprillisündmuste-laadset ka ette aimata?

– Võisin. Ja aimasin. Ja püüdsin veenda, et mõni asi tegemata jäetaks, õigemini – teisiti tehtaks. Sellest kõigest ei tulnud kahjuks midagi välja.

Aprillisündmustest on poolteist aastat möödunud. Kas võiks kõneleda soojenemisest ühiskonnas?

– Ma ütleksin, et Eesti ühiskonna teatud osa võidujoovastus on vähenenud, olukorda on hakatud kainemalt hindama. See on juba soojenemine. Tuletage meelde, isegi Laari peaministri aegadel, mida venelased ei armastanud, ei võetud ette nii järske samme. Aga praegused tegutsejad, kui kasutada analoogiat Prantsuse revolutsiooniga, on inimesed, kes ise revolutsiooni ei teinud. Nemad ei võtnud 1980.–1990. aastatel riskantseid samme ette, paljud neist lausa vältisid seda. Nii ei ole neil mitte üksnes toimuvast teine arusaamine, vaid ka poliitiline kogemus on hoopis teistsugune – ma ütleksin, et küünilisem.
Praegu ei ole revolutsioon. Aeg on hall. Aga hall aeg on hallide otsuste aeg. Vaja on uusi ja uuenduslikke otsuseid.