Täna võivad kodanikud Vabaduse väljakusse kaevatud aukudest näha mitmeid põnevaid müüre. Vanade kindluste uurija Robert Treufeldt viis Pealinna väikesele ekskursioonile, et tutvustada, mis müüridega on tegu.

Täna võivad kodanikud Vabaduse väljakusse kaevatud aukudest näha mitmeid põnevaid müüre. Vanade kindluste uurija Robert Treufeldt viis Pealinna väikesele ekskursioonile, et tutvustada, mis müüridega on tegu.

All-linna kindlustuste ehitamist joonele, kus see linnamüürina tänaseni säilinud on, alustati 1310. aastatel. Orduaja lõpul, 1561. aastal, piiras all-linna 2,35 km pikkune ringmüür, milles oli 27 müüri- ja 8 väravatorni ning kuni 21 eesväravatorni jm kivist kaitseehitist. Harju tänava otsas, praeguse Pizza Americana ja Tallinna ärikeskuse (Harju tn 6) vahel asus Harju värav, mille ees oli veel kaks tornidega eesväravat. Treufeldti sõnul oli praegu välja kaevatud ja rahvale näha olev värav ümarate tornidega teine eesvärav. “Mitu väravat ühes kompleksis oli vajalik selleks, et kui vaenlane suutis esimesest väravast läbi murda, jäi ta selle ja järgmise vahele lõksu,” selgitab Treufeldt. “Kokku viiest väravatornist sai lasta igasse suunda.”

Näha saab värava esimest korrust

Käigud ja trepid nii tornides kui ka väravaid ühendavates müürides võimaldasid linna kaitsjatel turvaliselt liikuda ühelt positsioonilt teisele. Praegu välja kaevatud Moskva kohviku poolne torn ulatub natukene EEKS maja (kus asub Moskva kohvik) alla. Treufeldti sõnul pole august näha oleva väravaosa puhul tegemist vundamendiga. “Maapind oli madalamal ja ma arvan, et siin näeme esimest korrust. Siin on näha ju ka ilus täis müüritud uks,” ütleb Treufeldt.
Seda, kuidas Harju värav hiilgeajal võis välja näha, saab vaadata Raekoja keldris asuvalt värava maketilt.
Linna kaitseehitisi täiendati pidevalt ning neid ehitati linnast järjest kaugemale. Algselt oli linnamüüri ääres üks kaitsekraav, millest sai alguse ka linna joogiveevarustus. Vesi tuli kraavi Ülemiste järvest ja Härjapea jõest kanalit pidi, mis kulges mööda praegust Veerenni tänavat. Tänav ongi sellelt veejuhtmelt oma nime saanud.
Selle kraavi ääres Harju värava ja esimese eesvärava vahel asus vesiveski. Kraavi Vabaduse väljaku poolsel kaldal oli kraavi kaitseks madalam abimüür. Hiljem kaevati selle müüri teisele poole veel üks vallikraav.
Suurtükid olid 17. sajandil juba suurema purustusjõuga ning müür linna kaitsel enam erilist rolli ei mänginud. Kuni 18. sajandi lõpuni põhines linnade kaitse suurtel muldvallidel, seetõttu rajasid rootslased sellise ka Tallinna teise vallikraavi kohale. Üht valli osa näeb praegu Club Privé seina ääres, kuid teine osa asus umbes kohal, kus on EEKS maja.

Restoran asub veetunnelis

1686. a kinnitatud kindlustamiskava põhjal ehitati valli külge muu hulgas ka Ingeri ja Rootsi bastion ehk Harju- ja Lindamägi. Bastion vallis oli nagu torn müüris. See kujutas endast põhiliselt viisnurkset muldkeha, mille tagumine külg oli linna poole ja neli külge vaenlase poole. Bastioni külgedelt sai vaenlase pihta igas suunas efektiivselt risttuld anda. Valli ja bastionide sisse ehitati kasematte, et linna kaitsjad saaksid turvaliselt ühe positsiooni juurest teise juurde minna. Et Ülemiste vesi endiselt linnamüüri äärde kraavi jõuaks, võlviti Ingeri bastionis veerenn ja tekkis käik, kus praegu asub ka restoran Vana Tunnel.
Suure valli ette kaevati järjekorras kolmas, senistest tunduvalt laiem vallikraav, mis asus keset Vabaduse väljakut – suurem osa platsist oli kunagi vallikraavi põhi.
Kontraeskarpmüüri ääres asus lai kaitstud varustustee, mille peal sai ratsutada ning vankreid ja suurtükke vedada. “Et see nii lai oli, üllatas mind,” märgib Treufeldt.
Väiksemas, bussiootepaviljonide taga olevas augus on näha varjatud teed kaitsnud glassiivalli tugimüür. Glassii rajamist alustati 17. sajandi lõpus ja see kujutas endast madalat ja lauget valli, mida linna poolt toestas madalam müür. Glassii asus praeguse linnavalitsuse hoone ees sõidutee kohal.
Tolleaegne linnade kaitsestrateegia nägi ette, et asulast veel kaugemal kui glassii pidi asuma esplanaad – lage väli, kus ei tohtinud olla puid või suuremaid ehitisi, mis oleks võimaldanud vaenlasel varjuda. Treufeldti sõnul oli esplanaad läbi Tallinna ajaloo üks suurimaid vaidluskohti. “Majanduslikult oli väga kurnav pidada suurema linna ümber umbes kahesaja meetri laiust lagedat välja,” ütleb Treufeldt. “Linn rikkus pidevalt seda nõuet ja riik surus peale selle ala puhastamist. Puhast esplanaadi pole Tallinnal kunagi olnud, linnakodanikud arendasid seal majandustegevust – pidasid puust suvemaju ja juurviljaaedu.”
Kui venelased said 1710. aastal Põhjasõja ajal Tallinna enda kätte, kindlustasid nad esimesena sõjasadamat, hiljem kandus ehituse raskuspunkt hoopis Paldiskisse. “Uus valitseja Katariina II, kes tuli võimule 1762. aastal, otsustas ikkagi kindlustada Tallinna kui peamist sõjasadamat,” ütleb Treufeldt. “Nii asuti uuesti kindlustama ka linna lääne-, lõuna- ja idapoolseid servi, mida Rootsi ajal ei jõutud korralikult teha.”
Tänu Katariina otsusele valmis 1760. aastatel glassiimüüri uus ja suurem osa, mis oli Rootsi ajal ehitatuga võrreldes kvaliteetsem. Et valli nõrgim koht asub bastionide vahel, kuhjati selle kaitseks suurde vallikraavi veel üks sakiline vall, mida kutsutakse topelttangideks. Keset Vabaduse väljaku suurt auku näha olev sakiline müür ongi topelttangide tugimüür.
Suure vallikraavi linnapoolse kalda tugimüüri kutsutakse eskarpmüüriks. Linna poolt tulles vallikraavi vastaskalda kindlustamiseks ehitati uus müür, mida kutsutakse kontraeskarpmüüriks. See ongi praegu Vabaduse väljakul haigutava suure augu servast näha olev ilus ümar müür.
See, et kontraeskarpmüür on maa sees alles, oli Treufeldti kinnitusel ajaloolastele teada. “Üllatas, et see oli kuni ülemise servani nii hästi säilinud, arvati, et seda on rohkem lammutatud,” räägib Treufeldt. “Samas oli lammutamise ajaks Tallinna maapind nii kiiresti tõusnud, et juba maa sisse jäänud osa keegi puutuma ei hakanud. Uuenduste käigus lammutati just niipalju, kui oli vaja uute ehitiste püstitamiseks.”
Praegu maa seest välja tulnud müürid olid vallide abiosad, mis hoidsid pinnast järsema nurga all. Ainult pinnasest küljed oleks olnud umbes 45–75kraadise nurga all, vaenlase paremaks takistamiseks taheti teha püstisemaid seinu.
Lõpuks oli Vabaduse väljaku servast kuni linnamüürini tekkinud vaenlase tõrjeks korralik takistusriba. Linna tungimiseks tuli vaenlasel läbida üsna pikk maa, mille jooksul pidi ta leidma abinõusid nii mitme veetakistuse kui ka järsu seina ületamiseks. “Erinevate ületamisabinõude üheaegse kasutamise vajadus tegi liikumise väga raskeks,” selgitab Treufeldt. “Lisaehitiste ülesanne oli kergendada vaenlase poolt avaldatavat survet põhivallile ja nihutada kaitse linnast kaugemale, et vaenlane satuks kaitsele linnast eemal ja linn jääks ründaja tulest puutumata.”
Tallinna bastionid hakkasid oma sõjalist tähtsust kaotama 18. ja 19. sajandi vahetusel. 1820. aastatel hakati linna maapoolsemaid kindlustusi andma linnale. Nii tekkis ka praeguse Jaani kiriku ja Moskva kohviku vahel olevatele topelttangidele esimene linnakindlustistel olev avalik haljasala – nn Lasteaed.
Pärast 1856. aastat sai Tallinna linn Ingeri bastioni enda alluvusse, mille järel ehitati ala 1881. aastaks künklikuks pargimaastikuks. 1862. aastal lammutati Harju värava eesväravad, 1875. aastal ka põhivärav ning 1881. aastal vesiveski. Osa suurest vallist tasandati, juba prahti täis visatud vallikraavid täideti lõplikult pinnasega ja tekkinud platsile kujunes heinaturg.
Linnavalitsuse ees välja tulnud müürikaar on aga hoopis 1910. aastal Tallinna rootslastelt vallutamise 200. aastapäevaks rajatud Peeter I ausamba jalam. 1922. aastal võeti see maha. Treufeldti sõnul peitus põhjus ka selles, et noores Eesti Vabariigis oli tekkimas n-ö pronkssõduri kummardamise sarnane nähtus.