"Inimene peaks saama pühendada end lihtsalt oma elu elamisele. Linnaasutused peaksid olema heas mõttes justnagu nähtamatud – osutades linnakodanikule teenust nii, et nad ise meeldegi ei tule."

Tallinna linnasekretär Priit Lello
Hoop kõige nõrgemale (0)
29. september 2008

8Nüüd on see siis valmis – riigieelarve nimelt. Kas kaua tehtud ja kaunikene?  Ilmselgelt mitte. Kaob hambaravihüvitis, kaob laste ranitsatoetus, meeste kümnepäevane isapuhkus ja kasvavad nii ravimite, teatripiletite kui ka paljude kommunaalteenuste hinnad. Seda tänu käibemaksu tõstmisele.
Raha näpistatakse tervishoiult, haridusest ja ka linnadele-valdadele eraldatakse investeeringuteks miljardi krooni võrra vähem.
Üks mõistlik eelarvega seotud otsus muidugi on – üksikisiku tulumaksu enam ei langetata. Aga samas on tulumaksu langetamise tõttu eelnevatel aastatel jäänud tegemata mitmed riigi arenguks vajalikud investeeringud.
Kramplikult hoitakse alles ka ettevõtete tulumaksuvabastust, mis viib majandusteadlaste sõnul Eestist välisriikide taskusse sadu miljoneid kroone.
Suurima löögi alla paneb eelarve seega ikka sotsiaalse kaitse kulud, mida vähendatakse just nendelt inimgruppidelt, kes suurt häält teha ei suuda. Pensionärid peavad nüüdsest maksma pensioni koju­toomise eest ning kooliasjade ostuks enam suurperedel ranitsatoetusest abi ei ole.
Karm tõsiasi on seegi, et Eesti on sotsiaalkulutuste poolest Euroopa Liidus aastaid niigi eelviimasel kohal (14,3% SKPst) – rahastades sotsiaalvaldkonda kaks korda väiksemas mahus kui Euroopa Liit seda keskmiselt teeb (ELi keskmine on 28% SKPst).
Miks siis ikkagi Euroopa kulutab sotsiaalkaitsele enam kui kaks korda rohkem? On neil majandus- ja sotsiaalprobleeme ja vaesust rohkem? Loomulikult mitte, koguni vastupidi. Suured sotsiaal-, tervise- ja hariduskulutused on hoopis nende rikkuse, nende majanduse vundamendiks ning ka mootoriks. Sest inimeste sotsiaalne heaolu, mis annab tõuke ka majanduse arengule, ongi ühe riigi eesmärk. Kui avalik võim ei suuda seda tagada, siis on ta oma töös läbi kukkunud.
Eesti ei tee täna kumbagi – ei reguleeri turgu, et majanduslik ebastabiilsus inimeste elu segi ei lööks, ega paku ka turukõikumiste pärast kannatanud inimestele piisavat sotsiaalset kaitset.
Juba enne riigieelarve krahhi oli teada, et Eesti madalad sotsiaalkulud ehk suur majanduslik ebavõrdsus piiras nähtavalt vaesemate inimeste juurdepääsu nii haridusele, tervishoiule, aga ka laste huviharidusele. Kahjuks ei päästa Eestis vaesusest alati ka töö. Eestis on juba ammu tekkinud USAle omaselt suur töötavate vaeste kiht (7% elanikest), kes oma pisikesest palgast saab vaid vaevu söönuks.
On selge, et vaesus hakkab Eestis pärast masskoondamisi kasvama ja ebavõrdsus suureneb veelgi. Kas valitsusel on kriisiplaan vaesusega toimetulekuks või jätab ta inimesed üksi? Riigieelarve kärped annavad aimu, et abikätt riik ei ulata, vaid võtab viimast ka sealt, kust mingil juhul ei tohiks.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.