"Arendajad ei lase arhitektidel lähtuda inimeste vajadustest, vaid sellest, kuidas äriplaan võimalikult tulu tooks."

Kunstiakadeemia rektor, arhitektuuriajaloolane Mart Kalm
“Subboteja”: venelastest maailmarändurid, keda eestlased armastavad (0)
29. september 2008

Aleksander Zukerman ja Mihhail Vladislavlev on omamoodi fenomenid. Nad on loonud Eesti ainsa venekeelse telesaatesarja, mis on populaarne ka eestlaste seas.

Aleksander Zukerman ja Mihhail Vladislavlev on omamoodi fenomenid. Nad on loonud Eesti ainsa venekeelse telesaatesarja, mis on populaarne ka eestlaste seas.

Need kaks inimest ei sarnane teineteisega ei välimuselt ega eluloo poolest, kuid töötavad ometi juba pikki aastaid koos. Aleksander Zukerman on pärit Ida-Ukrainast Luganskist, hiljem asus ta õppima Moskva Kultuuriinstituuti lavastaja erialale. Seal õppisid temaga ühel ajal, tõsi küll, teises teaduskonnas, ka Vladimir Antipp, Adolf Käis ja isegi Ivi Eenmaa. Tänu selles koolis õppivatele tallinlastele otsustaski Aleksander ENSV pealinna sõita.
Mihhail Vladislavlev seevastu on juba neljandat põlve tallinlane: tema esivanemad tulid siia juba 1901. aastal. Mihhail on kogu elu elanud Tallinnas, siin üles kasvanud, õppinud ja töötanud.

Kohv Vana Tallinnaga
Kui Aleksander Zukerman esimest korda Tallinnasse tuli, hämmastasid teda kõige rohkem väiksed trammid. “Ma sain äkki aru, et tramm ei peagi olema suur, jube ja hirmutav!” Oli ka toitlustusalaseid üllatusi. “Näiteks värskelt küpsetatud saiakeste lõhn. Ja väikesed kohvikud vanalinnas, kus istusid vanaprouad ja jõid kohvi Vana Tallinnaga!”
Kuid see polnud veel kõik. “Kui ma sattusin teatrisse, sain täieliku kultuurišoki: Noorsooteatris mängiti näidendit “Becket ehk Jumala au”. Ma ei olnud osanud endale ettegi kujutada, et kusagil mängitakse rahulikult niisuguseid näidendeid ja mingit tsensuuri pole! Siis otsustasin ma lõplikult, et pean elama siin, ega ole seda senini kahetsenud.”
Aleksander Zukerman töötas lavastajana 15 aastat, lavastas 15 näidendit ja mängis 80 rolli. 1986. aastal lavastas ta Vene Draamateatris esimese rock-ooperi “Lõbusad kerjused”. Ta ei keeldu praegugi teatritükkides osalemisest, kui teda kutsutakse. Kaks aastat tagasi mängis ta näiteks Peeter Volkonski lavastuses “Pahad poisid” albaanlase rolli.

Mälestusväärne puuküttega ahi
Mihhail Vladislavlev seevastu mäletab suurepäraselt oma lapsepõlve Tallinnas 1960. aastatel: “See oli väike ja väga provintslik linn. Me elasime Pelgulinnas, see oli suisa ääreala. Söödi tänavast, kus me elasime, kuni Stroomi rannani välja ei olnud praktiliselt ainsatki maja.” Stroomi rannas oli ikka ja jälle ujumine keelatud, ujuma sõideti Kloogale. “Siis see oli luksuslik rand, seal võisid lapsed järjekorras seistes limonaadigi osta, täiskasvanud aga õlut,” meenutab ta.
Olmemugavused olid suhtelised: “Vanemad olid palju aastaid korterijärjekorras, 1978. aastal jõudis lõpuks järg nendeni. Siis ilmus meil esimest korda majja kuum vesi. Aga majas, kus ma elasin lapsepõlves, olid puuküttega ahjud. Ahjukütmine, enne kui vanemad töölt koju jõuavad, oli minu igapäevane töö. Veel olid majas pesuköök ja pesurullimisruum.”
Tallinna rohelus koosnes sellal pigem õunapuudest, pirnipuudest ja kirsipuudest, mitte paplitest ega kastanitest. Mihhail meenutab: “Meil oli pool rajooni õunapuid ja kirsse täis istutatud. Puuviljad korjati ära ja jagati omavahel. Juhtus muidugi, et ronisime naabri aeda õunte järele, kuid see oli puhtalt sportlikust huvist. Niisama edukalt oleks võinud varastada iseendalt.”
Teater ei olnud Aleksander Zukermani ainus armastus. “Lõpetasin Moskvas teatriinstituudi aspirantuuri ja tulin tagasi suunamiskohta. Olin aga vahepeal mõistnud, et ma tahan kõneleda probleemidest täiel häälel, aga teatris on üha pooltoonid ja lugemine ridade vahelt… nii ma läksingi hoopis raadiosse.”

Raadiost “Subbotejani”
 Raadio Tallinn ei olnud Aleksandrile aga põrmugi esimene raadiotöö kogemus: “Minu armastus raadio vastu sai alguse juba ammu. Ükskord ammu juhtisin ma Eesti Raadios saadet “Noor leninlane”, ma parem ei ütle, mis aastal see juba oli…Kujutage ette, on jah niisugune häbiväärne plekk minu biograafias!”
Mihhail Vladislavlev sai raadio saatejuhiks päris juhuslikult: “Pärast aspirantuuri TPIs töötasin ma seal laboris, mis asus seal, kus praegu on Kultuurikatel. Sealsamas kõrval, Linnahalli keldreis, asus tookord esimene kommertsraadio – Raadio Tallinn. Ükskord naljatasin seltskonnas, et paljud DJd raadios ei oska vist kahtlustadagi, et muusika on juba ammu enne nende sündimist leiutatud. Keegi vastas selle peale, et kui ma juba nii tark olen, miks ma siis ise ei proovi raadios esineda. Nii see alguse saigi. Kuni raadiotoimetus oli põhitöökoha kõrval, oli mugav mõlemat tööd teha. Seejärel kolis toimetus aga Kadriorgu ja mul tuli valida. Sain tasapisi Raadio 100 peatoimetajakski mõneks ajaks.”
1996. aastal tekkis juba “Subboteja”, soovituse selle tegemiseks andis Toomas Lepp TV3st. Aga tegijad ei olnud oodanud, et sellest kuigi pikk projekt saab. “Televisiooni minna ei olnud mul õigupoolest mõtteski,” selgitab Mihhail. “Hiljem aga selgus, et sellest sai meie peamine töö.”

Oma restoran oma toitudega
“Subboteja” on koos oma saatejuhtidega olnud nii paljudes Eesti paikades kui ka välismaal. “Hiljuti oli meil väike juubel,” märgib Zukerman uhkusega. ““Subboteja” käis 55. riigis – ja selleks riigiks osutus Gruusia.”
Nüüdseks on Mihhail ja Aleksander avanud veel ka Subboteja-nimelise restorani Vene Draamateatris. Restoranis on muu hulgas kaks omapärast menüüd: “Mišalt” ja “Sašalt”. Aleksandri menüü põhineb peamiselt juudi ja ukraina retseptidel. Mihhail, kelle esivanemad olid valgekaartlased, armastab aga väga lihavõttepühi, seepärast on lihavõtteroad tema menüüs aasta läbi.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.