Kainuse aastad on alanud – tarbimispohmell hakkab üha valusamalt tunda andma ja kõigil sellele kaasa aidanutel tuleb hakata leppima järgneva reaalsusega. See tähendab muu hulgas, et meil tuleb ka eelmiste aastate rumaluses tehtud vigu topelt kinni maksta.
Tänane majanduskainus pole kahjuks veel inimeste sisemine hoiak, vaid lihtsalt sunnitud olukord. Sest suur vahe on ju selles, kas sa oled kaine seetõttu, et sul on terve ilmavaade, või oled sa sunnitud joomist (ja tarbimist) koomale tõmbama seetõttu, et rohkem (viina)raha lihtsalt enam pole.
Reaalsuses saab nii kaine olemine kui ka kaine ehk tervemõistuslik riigijuhtimine tugineda eelkõige õigetele väärtustele. Vaid need ütlevad meile õigesti, kuhu on parem meie kõigi raha paigutada, et sellest sünniks maksimaalne heaolu – meile endile, meie lastele, kogu riigile.
Seni on me väärtused sundinud meid raha kulutama enamasti valedele asjadele – nii üksikisiku kui riigi tasandil. Meie väärtused on seni öelnud, et inimesel tuleb osta pigem liiga kallis auto ja riigil tuleb ehitada pigem meetrihaaval kiirteed, selmet kulutada see raha näiteks oma katkiste hammaste parandamisele või riigil anda raha hambaravi hüvitisteks. Ennem taome kinni ka narkojoobes armee kulutused, kui anname rohkem raha vähekindlustatud peredele.
Võiks muidugi ka küsida: kes ikka tegelikult kelle vigu kinni maksab? Reakodanikud pole ju olnud otsustajate ringis, ometi maksame majanduse juhtimise vigu kõige valusamalt kinni just meie. Aga kui otsustajad ütlevad, et majandus on nagu ameerika raudtee, kus tuleb vaid kiljudes kaasa loksuda, siis miks me seda siiani truult usume?
Tänases ajalehes pajatab majandusteadlane Viktor Trasberg pikalt sellest, kuidas valitsus oleks pidanud olema aktiivsem majanduse juhtija ja et ka ettevõtete kasumimaks tuleks taastada. Ent ta on kahjuks siiski üks vähestest, kes seda järjekindlalt julgeb kuulutada. Sest ega majandusgrupeeringutele pole see jutt just palsamiks kõrvadele. Nüüd “avastab” ka ajakirjandus, et majandustsüklit oleks pidanud tasakaalustama, kuigi aastaid, isegi kümneid, aidati paljude majandusmüütide levitamisele kriitikavõimetult kaasa. Aga eks ole ajakirjanikud töö kõrvalt ka vahepeal kooli jõudnud, maailmas veidi ringi vaadanud…
Täna on sümboolne ka see, et Tallinn otsustas just nüüd rajada linna kainestusmaja. Olgugi et Tallinna tasandil on kainuse poliitikaga tegeletud otseses mõttes muidugi aastaid – alates juba alkoholi öise müügipiirangu kehtestamisest. Ehk aitab kainestusmaja sünd kaasa kogu riigis kaine mõistuse levikule? Ootame ja loodame.