"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
Urmas Ott in memoriam (0)
20. oktoober 2008

Urmas Ott oli eriline inimene. Teistmoodi kui teised. Põles kiiresti ja heleda leegiga. Ta läks paljudele hinge. Viimati, kui nägime, siis leppisime kokku, et kui enne ei kohtu, siis järgmisel suvel Hundisilma jaanitulel. Ta ikka uskus ja lootis, et jääb seekord ikka alles. Eks ma ootan teda ikka.

Urmas Ott oli eriline inimene. Teistmoodi kui teised. Põles kiiresti ja heleda leegiga. Ta läks paljudele hinge. Viimati, kui nägime, siis leppisime kokku, et kui enne ei kohtu, siis järgmisel suvel Hundisilma jaanitulel. Ta ikka uskus ja lootis, et jääb seekord ikka alles. Eks ma ootan teda ikka.

Veebruaris, kui andsime talle Raekojas üle Tallinna Vapimärgi, siis tuli ta sinna koos põetajaga, aga ikkagi tuli. Vahepeal läks tervis justkui paremaks, jaanipäeval nägi ta päris hea välja. Ja eks me kõik tahtsime uskuda, et ta kõige raskemad päevad on seljataga.
Ma ütleksin, et ta oli omamoodi ajastu kroonikakirjutaja. Oma pikkade isikuintervjuudega, mida ta väga põhjalikult ette valmistas. Ta ei armastanud pealiskaudseid inimesi ega olnud seda ka ise.
Oma tööd tegi ta põhjalikult, mantlipärijat aga ei näe ma talle praegu kusagil kasvamas.
Selliseid inimesi sünnibki harva. Omal ajal oli ta lääneliku ajakirjandusstiili tooja, mitte ainult Eestisse, vaid ka Moskva ja Peterburi meediasse. Ta oli terava ütlemisega. Ma tean inimesi, kes kartsid saada tema poolt intervjueeritud.
Eestlastele mitteomaselt armastas Ott glamuuri ja suursugusust. Eriti paistis see silma tema omaaegsetes aastalõpusaadetes.
Poliitikute keskel räägiti tookord: kui sind ei ole Urmas Oti saates, siis sind ei ole olemas.
Ott ise ei osanud väikeselt mõelda ega ei soovinud seda ka intervjueeritavatelt.
Kirjutasin Otist ja temale antud intervjuudest raamatus “Peaminister”. Oti isiksuseni oli väga raske jõuda, kuigi ta ise oli ajakirjanik. Ta ei andnud isiklikke intervjuusid ja hoidus meedia liigsest tähelepanust.
Ta suutis hoida oma isikliku elu tööst lahus ja säilitas selle privaatsuse sfääri, mille paljud avaliku elu tegelased on kaotanud ja mida hiljem taga nutavad.
Mulle näib, et Ott elas oma ajast hiljem. Ta oleks rohkem sobinud Panso või Pandi kõrvale.
Urmas Ott muutub legendiks. Ta oli seda tegelikult juba oma eluajal, ent nüüd seda enam.
Mulle tuleb meelde üks lugu tema kohta, kuidas Ott läks pärast saadet telemaja puhvetisse ja ütles kohvikupidajale: “Töölisklass on kohale jõudnud, aeg on juustule võileiva peal teine külg keerata.”
Sügis ongi inimeste äramineku aeg, päevad lähevad lühemaks, taevas hallimaks, inimesed tõmbuvad rohkem endasse.
Öeldakse, et kui eluküünal kustub, siis läheb taevas üks uus täht põlema. Vaadake täna õhtul ülespoole. Ja kui taevas on selge – ehk on ka teile antud näha seda uut süttivat tähte.
Tallinna linnapea Edgar Savisaare järelehüüe Urmas Otile.

* * *
Urmas Ott sündis 23. aprillil 1955. aastal. Ott alustas Eesti Televisioonis oma kuulsaid vestlussaateid 1986. aastal. Oti hittsaated on näiteks “Carte blanche” (1992–1998) ja “Teletutvus”. Urmas Ott lahkus meie seast 17. oktoobril pärast pikka ja rasket haigust.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.