"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
Saunas on maailma parandatud keskajast tänapäevani (0)
27. oktoober 2008

Keskajal oli moes sega­saun ning saunamees täitis ka habemeajaja ja kirurgi ülesandeid. Nõukogude ajal keegi dušši kinni ei keeranud ning riidekappide juures rippus avaja õllepudelite jaoks.

Keskajal oli moes sega­saun ning saunamees täitis ka habemeajaja ja kirurgi ülesandeid. Nõukogude ajal keegi dušši kinni ei keeranud ning riidekappide juures rippus avaja õllepudelite jaoks.

Keskajal oli oma saun peaaegu iga eramaja, kloostri ja hospidali juures, kuid lisaks nendele olid ka avalikud saunad, kus teenuste eest tuli tasuda. Tallinna saunade embleemiks oli vahukauss, mille kohal saunaviht ja kibu.
Avalikud saunad olid Tallinnas olemas juba XIII saj, kuid säilinud dokumentides me nende kohta viiteid ei leia. Esimesena leiab mainimist 1310. aastal saun Toompea all Nunnavärava juures, mis asetses väljaspool linnamüüri. Nüüdseks on saun jäljetult kadunud.
1329. a lisandus saun Oleviste kiriku juures, 1364 praeguse Sauna tänava majade 6 ja 8 kohal.
1387. aastast pärineb teade Bolemani saunast, mil samanimeline raehärra, elukutselt habemeajaja, loovutas selle raele. Seejuures tegi ta tingimuseks, et linna vaestele võimaldataks neljapäeviti sauna tasuta kasutada. Sauna ja selle endise omaniku tähtsust näitab seegi, et uut ja võimast suurtükitorni Kiek in de Köki mainitakse esmakordselt 1475. a kui lihtsalt uut torni Bolemani sauna taga. Saunana oli nimetatud hoone (Rüütli 20) kasutusel veel 1550. aastal.
Saunad asusid linnasüdamest eemal, võimalikult lähedal linnamüürile ja vallikraavile. Selline asukoht võimaldas pesuveel voolata linnamüüri taha vallikraavi ning lühendas ka veevedajate jalavaeva puhta vee juurdetoomisel. Kindlasti ei lubatud avalikke saunu südalinna ehitada ka tuleohu tõttu.

Palju ülesandeid

Keskaegsel saunal oli täita mitmeid tähtsaid ülesandeid. Saunades söödi-joodi, aeti äriasju ning käidi armsamaga kohtamas. Pesuruumis olid häbenemata koos nii mehed kui naised.
Tolleaegsetel piltidel võime näha, kuidas üle puust vanni oli asetatud lai laud söögi- ja joogikraamiga ning samas vannis istuvad kõrvuti isand ja daam ning lasevad toidul hea maitsta.
Ainult vaimulikel ei olnud lubatud avalikke saunu külastada. Mõistetav on ka nende kriitika avalike saunade aadressil. 1597. a kirjeldab superintendent Sagittarius, et ta näinud, kuidas naised ja neiud, “kelle ees muidu müts maha võetakse”, läinud ihualasti ja isegi rätti ette sidumata sauna, kuhu neile peagi lõbusad sellid järgnenud. Superintendent lisas nördinult, et “siin linnas ei karistata kedagi abielurikkumise, hooratöö ega liiderlikkuse eest”. Seekord oli küll tegemist erasaunaga.
Ilmselt kestis ühissauna tava Tallinnas vähemalt 18. sajandini. 8. aprillil 1782 avaldatud ülevenemaalises politseimääruses öeldakse, et avalikes saunades peavad meestele ja naistele olema eraldi osakonnad omaette ustega, millel vastavad sildid. Meeste saunas peavad olema ainult meesteenijad, naiste omas naisteenijad. Igale “meesisikule üle seitsme aasta vanuses” on keelatud käia naiste saunas ja vastupidi. Ilmselt on seda korraldust eiratud, sest veel 15. veebruaril 1807 tehti eeslinna politseikomissarile ülesandeks, et mehed ja naised koos avalikes saunades ei käiks. Süüdlasi ähvardas trahv.

Saunamees oli vajalik

Lisaks veekandmisele, kütmisele ja pesemisele lõikas saunamees juukseid, ajas habet ning sooritas lihtsamaid kirurgilisi protseduure: pani kuppe, tegi klistiiri, ravis haavandeid ja naha mädanikulisi haigusi. Terariistade põhjustatud haavu ta ravida ei tohtinud. Aadrit lubati neil lasta kuni 1696. a, mil asjakohane keeld fikseeriti Tallinna raeprotokollis.
Tallinna saunameestel puudus oma tsunft, selli- ja meistrieksamil käidi Lüübekis.
Kuigi saunameeste teeneid tarvitati meelsasti, vaadati neile siiski ülevalt alla. Üheks põhjuseks on toodud, et neil olevat olnud komme joosta tänavail ringi oma töörõivais, s.o pool­alasti, teiseks oli neil teatav kupeldaja kuulsus.
15. saj lõpul jõudis Tallinna müüride vahele kogu Euroopat haaranud süüfiliselaine ja raad käskis kõik avalikud saunad igaks juhuks ajutiselt sulgeda. Avalike saunade maine kannataski nakkusohu ning prostitutsiooni tõttu.

Bassein praeguses ­kaubakeskuses

1920. aastate I poolel tegutsesid Tallinnas avalikud saunad näiteks Müürivahe 30, Vana-Kalamaja 20, Maakri 17 ja 18, Suur-Kompassi 40, Tartu mnt 65, Polgu 5, Shubbe 4, Olga 3, Pärnu mnt 27, Veerenni 13.
Üks vanematest tegutsevatest saunadest oli nn Shubbe saun Kompasna linnaosas (Tartu ja Narva mnt vaheline eeslinn endise Härjapea jõe piirkonnas), kus veel 1920. aastatel pandi ka kuppe. Shubbe tänav (praegu osa V. Reimani tänavast) ja saun said oma nime nahaparkimistöökoja ja sauna omaniku Johann Christian Schubbe järgi. Tegemist oli kahekorruselise paekivist majaga. Hoone teisel korrusel asunud suuremat saali üürisid 1930. aastatel oma palvusteks välja kohalikud tatarlastest moslemid. Arvestades islami rangeid nõudeid puhtuse osas on ruumi valik igati mõistetav.
1930. aastate lõpus leiame linna aadressraamatust avalikud saunad: Bassein (Aia 3), Koidu saun (Pärnu mnt 96), Olga 3, Müürivahe 30, Raua 29, Tulbi 6, Nõmmel O/Ü Silikaat saun Pärnu mnt ning saun-mudaravila (Valdeku 22).
 Bassein aadressil Aia 3 oli koht, kus lisaks leilivõtmisele sai ennast ka basseinis jahutada. Kolmapäev oli reserveeritud härradele, neljapäev daamidele; reedel ja laupäeval kümblesid 10.00–15.00 daamid ning 15.00–23.00 härrad. Pilethind oli üsna soolane, meestepäeval 90 senti ja naistepäeval 60 senti.
Nõukogude ajal ehitati Bassein ümber Dünamo spordikooli siseujulaks ning praegu asub samal kohal WW Passaaž.
Valdeku tänava saun ehitati 1931. aastal. Projekti autor oli arhitekt Robert Natus. Saun oli moodne, seal olid avarad ravi-, sealhulgas mudavannid. Saun töötas algul neli päeva nädalas, neljapäeviti oli külastajaiks “peenem publik”, pingid olid kaetud linaga. Reedel, laupäeval ja pühapäeval oli saun avatud lihtinimestele ning istuda tuli paljal puupingil.
O/Ü Silikaadi saun Pärnu maanteel avas uksed 1938. aasta märtsis. Hoone arhitekt oli Fr. Wendach. Saun projekteeriti 50 inimesele. Oli ka neli numbrisauna (vannituba). Oli veel rooma saun ja aurukapp. Saunas oli avar leiliruum lavaga, lisaks veel einelauaruum.

Kinni keeramata dušš ja kölnivesi

Omaette nähtuseks oli nõukogudeaegne saun, 1970. aastatel tegutsesid üle linna 10 sauna.
Hinnatud saunad olid näiteks Kalamaja saun, Valdeku saun, Veerenni ja Tartu mnt saun. Raua (Gogoli) tänava saun oli lausa luksuslik. Juba 40ndate lõpul ja 50ndate algul olid seal kušetid, millele siis valge lina peale pandi ja pikutati.
Sauna kvaliteedi määras suuresti leil (mis enamasti kippus nõrgaks jääma) ja heakord.
Saunaskäiguga kaasnes enamasti järjekorras seismine. Kõigepealt seisti kassasabas, et osta pilet (maksis 20–30 kopikat), siis oodati kapi vabanemist, edasi kohta laval ning lõpuks pääsu duši alla. Nõukogude ajal oli vesi odav. Saunamees keeras hommikul dušikraanid lahti ning õhtul kinni – vesi sorises kogu aeg.
Saunamees oli taas tähtis isik. Tema keeras kapid lukust lahti, müüs vihtu (7 kopikat) ja hoidis puhtust. Saunameesteks võisid olla ka naised.
Õnnis hetk saabus siis, kui pärast pesemist avati riietusruumis õllepudelid – avaja rippus kapirivi otsas peegli kõrval. Kauaks seda rõõmu siiski ei jätkunud, sest järjekord ootas ukse taga.
Räägitakse ka omapärasest tehnikasaavutusest, seinal rippuvast toruga aparaadist. Kui pilusse lasti 5 kopikat, piserdas see lõua üle odekolonniga. Mõned olevat toru ees ka suu pärani ajanud.
Saunas oli puhvet, mõnikord ka juuksur ning maniküür.  
Avalik saun jäi ka Nõukogude ajal seltskondliku suhtlemise paigaks, kindlatel aegadel kogunesid kindlad seltskonnad, võeti leili, arutati maailma asju. Muidugi käis ka saunades võitlus liigse alkoholipruukimise vastu.
Tänapäevaks on avalike saunade arv kokku kuivanud, kuid oma roll on neil meie linnaelus endiselt olemas. Mine tea, ehk ootab neid kunagi veel ees uus tõusuaeg.

* * *
Kalma saunal sünnipäev

Vana-Kalamaja 9a asuv Kalma saun saab 80aastaseks. 1928. aastal arhitekt Aleksandr Labovski projekti järgi valminud saun on praegu vanim Tallinnas tegutsev saun.
27.–31. oktoobrini kestval sünnipäevanädalal saavad külastajad sauna 60 krooni eest.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.