“Elus ja maadluses ei tule midagi lihtsalt, tööd peab tegema.”

Epp Mäe, maadleja
Kõige tähtsam on, et inimesed ei kannataks liiga palju! (0)
03. november 2008

Svenska Handelsbankeni asepresident Bo Kragh leiab, et hetkel on tähtsaim töökohtade säilitamine ja see, et riik hoolitseks ennekõike inimeste, mitte üht või teist tüüpi ettevõtete eest.

Svenska Handelsbankeni asepresident Bo Kragh leiab, et hetkel on tähtsaim töökohtade säilitamine ja see, et riik hoolitseks ennekõike inimeste, mitte üht või teist tüüpi ettevõtete eest.

* * *
Kuidas te hindate Euroopa majanduse praegust seisu?

Ma ei hindaks Euroopa majandust maailmamajandusest lahus, maailmaturgudel on aga valla pääsenud tõeline õudus. On täiesti võimalik, et 2008. aasta 15. septembrit võrreldakse kunagi 1929. aasta 28. oktoobriga – päevaga, mis sai saatuslikuks New Yorgi väärtpaberiturule. (Just 15. septembril teatas investeerimispank Lehman Brothers oma pankrotist, mis on suurim USA ajaloos. Praeguste finantsvapustuste esmane põhjus on tagasimaksete alane kriis.) Kahjuks näeme me väärtpaberi- ja kinnisvaraturu muutustele lisaks juba ka kasvavat kaudset reaktsiooni majanduslikule olukorrale – tööturul, ehituses, kaubanduses jne. Näiteks müüs Volvo möödunud nädalal kogu Rootsis ainult 40 uut autot, tavaliselt müüdi neid nädalas mõnisada.

Ametlikult räägitakse ju praegu ainult finantssektori päästmise plaanidest?

Õigus. Ametlik reaktsioon on niisugune: valitsused püüavad päästa finantssüsteemi, sealhulgas ka kommertspanku. Üks päästmismeetoditest on luba investeerida omakapitali. Oma viimastel valitsemiskuudel on isegi president Bush, nii naljakas kui see ka pole, muutunud sotsialistiks, natsionaliseerides küllaltki suured osad kommertspankadest. Sama tee on valinud ka mõned Lääne-Euroopa riigid.
Teine võimalus on osta välja nn halbu laene, nagu tehti Rootsis 15-16 aastat tagasi. Tõsi, Rootsis oli seda mõnevõrra kergem teha – seal oli jutt 3-4 pangast, aga praegu on tegemist sadadega.

Kust tuleb see suur raha, mis valitsused on valmis pankade altarile asetama?

No näiteks USAs on näiteks seadus, mis näeb ette, et valitsus võib refinatseerimiseks kasutada keskpanka.
Eurotsoonis aga niisugust õigust pole. Euroopa keskpank ei anna raha valitsustele – niisugune on eurotsooni üldine põhimõte, millest lähtuvalt keskpank peab olema poliitikutest täiesti sõltumatu. Nii et eurotsooni valitsustel (aga samuti ka riikidel, kes püüavad eurotsooni pääseda) tuleb oma kaotusi refinantseerida kas isiklike laenudega turul või kulutades oma reserve – mõlemad võimalused viivad riigieelarve suure defitsiidini. Seda isegi siis, kui see defitsiit on ametlikes arvestustes kirjutatud teisele reale või nimetatud kuidagi teisiti. Siinkohal tekib kummaline vastuolu Maastrichti lepinguga, mida peetakse pühaks mitte üksnes eurotsooni maades, vaid ka paljudes teistes Euroopa riikides. (Maastrichti lepinguga on sätestatud viis ühtse valuutatsooni kriteeriumi, näiteks et riigieelarve defitsiit ei tohi ületada 3% SKPst, riigivõlg peab olema väiksem kui 60% SKPst, inflatsioonitase ei tohi ületada 1,5% jne.)
Kui lähtuda eeldusest, et me oleme alates 1929. aastast kõige sügavama majandusliku depressiooni lävel, siis tõuseb päevakorda küsimus, mida nende reeglitega nüüd peale hakata. On selge, et uues olukorras jäävad mõnede jaoks Maastrichti lepingu punktid endiselt võrdväärseks Piibli kirjakohtadega, teised aga püüavad neist mööda hiilida.

Kas teile sisendab optimismi kavatsus organiseerida kriisi ületamiseks novembris maailma juhtivate majandustegelaste kokkusaamine, kaasa arvatud Hiina ning India esindajad?

Kahtlemata, ma arvan, et õhtusöök tuleb suurepärane. Aga no kes võtaks praegu Bushi administratsiooni tõsiselt? Tema valitsus vaagub hinge, 15. novembriks on talle jäänud vähem kui kaks kuud. Ma tõstaksin eraldi esile vaid Hiinat, seda musta hobust. Ilmselgelt näevad hiinlased aga praegu enese ees unikaalset võimalust parandada oma poliitilist ning majanduslikku mõju. Ja ma pole ainus, kes arvab, et kui praegune kriis saab ajalooks, on jõujooned maailma majanduses tõsiselt muutunud.

Eesti Panga esindajad on seisukohal, et “meist ei sõltu midagi”. Aga mis puutub panganduskriisi, siis küllap Rootsi pangad meid august välja tirivad?

Juriidilisest vaatepunktist on teie keskpangal täiesti õigus: Eesti seadused ei luba Eesti Pangal refinantseerida valitsust ja tegeleda aktiivse finantspoliitikaga, kuna tema peamine kohustus on kaitsta Eesti krooni kurssi seoses euroga.
Samas on minul kui rootslasel raske sellesse ilma irooniata suhtuda, sest alles hiljuti kuulsin ma süüdistusi Rootsi pankade aadressil, kes olla jaganud laene paremale ning vasakule ja nii põhjustanudki Eesti elanike võlaikkesse langemise. Justkui laenuvõtja vastutust poleks siin üleüldse! Aga olles “Rootsi imperialismi” esindaja, olen ma nõus süü enda peale võtma – nagu USA keskpanga endine president Greenspan, kes peaaegu nuttis Ameerika Kongressi ees.
Aga kui öelda tõsiselt, siis Rootsi valitsuse seisukoht on järgmine: tuleb säilitada Rootsi pankade hea tervis Rootsi juriidiliste isikute näol. Inimesena, kes veidi tunneb rootsi mentaliteeti, ei suuda ma ette kujutada, et Rootsi kommertspanga tütarettevõtted võiksid mitte täita oma kohustusi hoiustajate ees.

Ometi jääb mulje, et ka valdkondades, kus “heade rootslaste” toetus meid ei ähvarda, on Eesti valitsus asunud positsioonile, et neist ei sõltu miski.

Rääkisin alles hiljuti Maastrichti leppest: 1991. aastal, kui Baltimaad hakkasid iseseisvuma, muutus Lääne majandus- ning finantspoliitika kardinaalselt. Euroopa keeldus nn New Deal’ist ja valis hoopis poliitika, mille kohaselt ühe või teise valitsuse võimalus sekkuda depressiooniseisundisse sattunud majandusse on äärmiselt piiratud.
60 aastat enne seda, juba 1933. aastal, kuulutas Ameerika president Franklin Delano Roosevelt välja uue suuna – nn New Deal’i – see oli tema poliitika, mis tollel hetkel olukorda USAs kardinaalselt muutis. Samaaegselt toimusid suured muutused Skandinaavias ja Saksamaal. Aga kuni USA ja skandinaavlased tegelesid teede ehitamise ning koolide ja sotsiaalvajaduste finantseerimisega, suunas Hitler kogu jõu relvastumisele. Skeem oli sama. (New Deal – USA presidendi Franklin Delano Roosevelti administratsiooni sisse viidud majanduspoliitika nimetus. See sai alguse 1933. aastal eesmärgiga pääseda majanduskriisist, nn Suurest Depressioonist. Peamiseks meetodiks kriisiga võitlemisel sai riiklik sekkumine mitmesugustesse ühiskonnaelu valdkondadesse ja ameeriklaste ostujõu suurendamine. Roosevelti uue poliitika tulemusena toimus tootmise taassünd jne, ent tekkis ka riigieelarve defitsiit mitmeks aastaks. Selline poliitika on aga täna täielikus vastuolus Maastrichti lepinguga.)
Finantsilisest, majanduslikust ja filosoofilisest vaatenurgast lähtudes sai riiki enne Roosevelti vaadelda kui juriidilist isikut, ettevõtet. Sissetulekud ja väljaminekud pidid olema enam-vähem võrdsed, parem isegi kui plussis, aga kui juba miinuses, siis üksnes väga vähe ja lühikeseks ajaks.
Pärast kestis 60 aastat nn Keynesi poliitika (inglise majandusteadlase John Keynesi nime järgi). Aga 1991. aastal naasid kõik euroliidu maad sellise riigi ja tema vastutuse mõiste juurde, mis oli olnud prevaleeriv kuni 1933. aastani. Nad kinnitavad praegugi ühel häälel, et teistsugune poliitika oleks ohtlik, viiks pankrotini jne.
Vähe sellest: Maastrichti tingimused, mis eurotsooni liikmete jaoks kehtivad, omavad seaduse jõudu, süsteem on kohustatud karistama valitsust, kes neid rikub. Ja Eesti on üks nendest kohtadest, kus Maastrichti leppe sätted on saanud piibelliku autoriteedi.

Kuidas suhtute teie mõttesse, et riik peaks kriisiolukorras ettevõtjaid toetama?

Riigieelarve ei või olla piiramatus defitsiidis, ei tohi ära kulutada kõike. Aga ma arvan, et niisuguses raskes olukorras peab riik hoolitsema inimeste eest, mitte üht või teist tüüpi äriettevõtete eest. Kõige tähtsam on, et inimesed ei kannataks liiga palju. Riigi edasist arengut saavad oma tervise, oma vajaduste kasvu ja nõudmistega toetada ju ainult nemad.

Kui Eestis koostati riigieelarvet, siis vähendati tugevalt kulutusi sotsiaalsfäärile. Kas puhtalt pragmaatilisest vaatepunktist oli see õigustatud samm?

Minu veendumust mööda peaksime me täna mõtlema niiviisi, nagu mõtles Roosevelt 1933. aastal. Aga Eesti juhib oma majanduspoliitikat Maastrichti leppe põhimõtetest lähtuvalt. Nii et küsimus tuleb püstitada teisiti – kas te olete nõus, et paradiisitee läheb läbi eurotsooni pärliväravate?

Kas pole see vasturääkivuses mõtetega, millest me rääkisime eelmisel korral, kui te ütlesite, et Eesti kroon on kõrvuti vapi, lipu ja hümniga Eesti neljas rahvuslik sümbol?

Ma ei rääkinud ainult kroonist, vaid ka tema rangelt fikseeritud kursist euro suhtes. Mis puutub konkreetselt krooni, siis ma arvan, et ta peab püsima ja leidma oma koha turul. Ja seda just niisamuti, nagu teeb seda Rootsi kroon või Inglise nael.
Muide, Rootsi tööstusele annab kriisi tingimustes see, et meie valuuta kaotas 10% oma väärtusest, konkurentsieelise, eriti suhetes Soomega, mis on eurotsooni maa. Tõsi küll, importkaubad ja sõidud välismaale muutusid kallimaks, aga ma olen veendunud, et praegu on tähtsam töökohtade säilitamine.

Mis saaks kriisiolukorras olla Eesti reaalne majandamisvõimalus?

Palju sõltub transiidist ja turismist. Kas siia hakkab endiselt igal aastal sõitma 4 miljonit soomlast? 100-200 tuhat rootslast? Tallinn on imepärane linn, aga on vaja meeles pidada, et üha vähem inimesi saab endale turismireise lubada.
Teiseks, välismaal töötab umbes 70 tuhat eestlast ja kui nendes riikides algab vallandamiste laine – tegelikult juba algas –, siis algab see sissesõitnutest. Aga see tähendab, et koju raha saatmise asemel tulevad need töötajad varsti ise koju tagasi. Ülejäänu suhtes… kui ei tule mingit ülisuurt pankrotti, siis ootab teid majanduse aeglane hääbumine.

Kui kaua kestab olukorra aeglane halvenemine ja ega see letaalselt lõpe?

Vähemalt kaks-kolm aastat. Ei, letaalset lõppu ei tule. Kuigi praegune poliitika on vaieldamatult loodusliku valiku poliitika.
Aga ärge unustage, et Eesti elanikel pole üldsegi halb haridustase, nad vaatavad nii itta kui ka läände, sest neil on ajaloolised sidemed mõlemaga. Te olete võimelised kohanema väga eripalgeliste tingimustega.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.