"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
Tüüpiline tallinlase kodu ­pakkus hubasust ja intiimsust (0)
10. november 2008

Keskajal oli tallinlase kodu ka töökoht, Wabariigi aeg uhkeldas moodsusega ning Nõukogude aeg tõi vabrikutes masstoodanguna valminud kiirmajad.

Keskajal oli tallinlase kodu ka töökoht, Wabariigi aeg uhkeldas moodsusega ning Nõukogude aeg tõi vabrikutes masstoodanguna valminud kiirmajad.

Tallinna elamute arhitektuur on olnud seotud valitsevate võimude kultuuritavade ja teisalt kohalike ehitusmeistrite ja arhitektide oskuste, traditsioonide ning ehitusmaterjalidega.

Töökoda kui esindusruum

Vanalinnas annavad ühiskondlike hoonete kõrval enim tooni keskaegsed kaupmeheelamud. Need olid keskklassist ja rikkamast kihist pärit kaupmeeste ja käsitööliste elu- ja tööpaigad. Olemuselt on need hansalinnadele omased alamsaksa elamul põhinevad hooned. Lühem viilusein on vaatega tänavale, maja ise ulatub pikalt krundi sisemusse, kusjuures hoovi peal olid veel lisaks majandushooned (tallid, laudad, õlleköök) ja teenijaskonna eluruumid. Kaupmeheelamu esimene ruum oli avar eeskoda koos väikese köögiga (diele), mille taga asus üks suur (dornse) ja mõned väiksemad eluruumid. Aknad olid algselt ristkülikulised, hiljem teravkaarsed, kaetud pärgamendi, hiljem väikeste tinaraamis klaasidega (esmakordselt mainitud 1393). Nii keldris kui ülemistel korrustel asus ladu. Euroopa kontekstis oli küttesüsteem ainulaadne: kui eeskoda soojendas köögis asuv mantelkorsten, siis eluruumide jaoks oli keldris ahi, millest tulev soe õhk juhiti põrandates olevate “klappide” kaudu tubadesse. Põhiline elu käis eeskojas, kus kaupmehel oli kaubakontor ja käsitöölisel töökoda. Kuna tegemist oli esindusruumiga, siis siin asusid ka elamu vähesed kaunistavad detailid.

Pikalt vaid ümberehitused

Pärast keskaega tehti all-linnas põhiliselt ümberehitusi: keskaegsete majade fassaadid asendati ajakohasemate – barokilike või klassitsistlikega. Võis juhtuda ka mitme maja kokkuehitamist (nt Lai 5). Suurimad muutused toimusid interjööris: ülakorruse laod võeti eluruumidena kasutusele, eeskotta ehitati puidust paraad­trepid. Eluruumidesse ilmusid kaunistused, nagu maalitud talalaed, nikerdatud akna vahepostid või raidkivitahvlid. Toompeale kerkisid aadli linnapaleed (Kohtu tn).
Pärast keskaega kuni 19. sajandi teise pooleni eeslinnades paiknenud puitmajadest pole midagi säilinud. Saab ainult määratleda suuremate eeslinnade asukohad – Tõnismäe piirkond, Härjapea jõe ümbrus (Maakri ja Jõe tänavad). Tasub ka mainida, et Kadrioru lossi kerkimisega 18. sajandi alguses liikus linnaehitus ka sinnapoole ja Kadrioru kõrvale tekkis Sloboda ehk nn Lobotka Kadrioru teenijaskonnale.
Tallinna oma maja
Tallinna tüüpilistest elamutest saame rääkida jälle 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest, mil esile kerkib nn Tallinna maja, mis on ühe keskse kivitrepikojaga kahe-kolmekorruseline mitme korteriga puitelamu. Eesti Vabariigi eelsest ajast on head näited insener Anton Uessoni majad Koidula tänaval. Varajast tüüpi esindavad ka (kuri)kuulsad Kopli liinid, mis ehitati Vene-Balti laevaehitustehase töölistele enne I maailmasõja puhkemist.
Eesti Vabariigi ajal 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul oli hinnanguliselt 90% linnas ehitatud puitmajadest just Tallinna tüüpi, millest kahe kolmandiku projektid kannavad arhitekt Karl Tarvase allkirja. Professor Leo Gens on kirjutanud Tallinna majast: “See elamu annab Tallinnale hubasuse, intiimsuse, mida me ei leia paljudes Euroopa suurlinnades.” Mainitud hubasust on hakatud väärtustama just viimastel aastatel, mistõttu Pelgulinnas ja Kalamajas asuvatest renoveeritud Tallinna majadest on saanud väga hinnatud elukeskkond.
20. sajand tõi kesklinna suured kivist üürimajad. Kuna omanike huvi oli saada maksimaalselt kasu, siis hoonestati krundid äärest ääreni, järgides olemasolevat tänavajoont. Koondunumalt võib sääraseid 1910ndatel ja 1920ndatel ehitatud üürimaju näha Raua ja Kreutzwaldi tänava ümbruses, kus mitmed neist on esimese eesti soost arhitekti Karl Burmani kavandatud. Eraldi tasub välja tuua raamatukaupmees ja kirjastaja August Buschi maja Tatari 21b (1912), mis on samuti Burmani projekteerituna üks väljapeetumaid juugendstiili näiteid Tallinnas.

Vabariik tõi moodsad tuuled

1920. aastatel vahetus Euroopas arhitektuurikultuur. Senised ajaloolembesed stiilid asendusid funktsionalismiga, mis vastas elu nõuetele. Vorm taandati askeetlikult lihtsaks, eemaldati kõik kaunistused ja kasutati moodsaid materjale, nagu betoon, klaas ja teras. Funkmajade eeskujuliku ehituskvaliteedi tõttu on nende suured aknad, korralik parkett ja vastupidavad radiaatorid uhkuseks siiani. Eesti esimeseks funktsionalismi näiteks peetakse Herbert Johansoni projekteeritud villat Toompuiesteel (1929). Funktsionalism hakkas määrama ka korterelamute välimust. Silmapaistvate hoonete, nagu Urla maja ehk Laste Maailma (1932–34) ja Kunstihoone (1934) kõrval kerkisid ka hooneansamblid, nagu Pärnu maantee algus ja käänak, mille fassaadiprojektid kinnitas riigivanem Päts isiklikult. Siiani mõjub moodsana Raua tänava umbsopp (majad 25-35) mille planeeris Anton Soans (1932–33). Siin õhkub tõesti Pariisi moodsa elu hõngu.

Magalad ehituskonveierilt

Pärast II maailmasõda toimusid muutused ka elamuehituses. Siiani oli tegu elamutüüpidega, mis on üksteisega sarnased, kuid siiski autori käekirjaga ja projekteeritud konkreetset asupaika silmas pidades. 1950. aastate lõpust tuleb hakata rääkima aga tüüpelamutest ehk täpselt ühesugustest majadest. Nõukogude arhitektuuris 1930ndatest kuni Hruštšovi “sulani” valitsenud pompöösne ja möödunud sajandite klassitsismi matkiv stalinism jäi Tallinna elamuehituses lühikeseks. Silmatorkavamad on Rävala puiestee ümbruses parteieliidile ja Teaduste Akadeemia liikmetele mõeldud suured majad ning Pelgulinnas Lõime tänava piirkond. Kuna stalinistliku kalli ja aeglase ehitamisviisiga polnud võimalik lahendada Nõukogude Liidus aina painavamaks muutuvat korterikriisi, siis osteti 1959. aastal Prantsuse firmalt Camus eeltoodetud betoonelementide tootmisliinid. Nii olidki paneelmagalad ühesugused Tallinnast Novosibirskini. Tallinna esimese magalarajooni Mustamäe ehitamise planeerimist alustati 1957. ja ehitust 1961. aastal, mil pandi tööle Tallinna Elamuehituskombinaat. Moodne oli asumi vabaplaneering – ebasümmeetriliselt ja tänavaga risti asetatud majad. Esimeste Mustamäe majade otsaseinu kaunistasid Valli-Lember Bogatkina ja Margareta Fuksi pannood, mis kandsid nõukogude elu progressiivsuse sõnumit (lapsed, kosmos, rahu-temaatika). Sooviti kujundada head elukeskkonda, kuid reaalsus osutus teiseks. Korterite planeeringud olid ebamugavad, toad ja köök väikesed ning lasteaiad, koolid ja kauplused jäid tihti välja ehitamata. Siiani on tehnikaülikooli vastas suur, tänaseks juba männimetsane krunt, kuhu pidi tulema terve Mustamäe jaoks mõeldud kultuurikeskus.
Mõningane areng toimus Väike-Õismäega (alustatud 1968), mida praegu peetakse magalarajoonidest kõige inimlikumaks. Aerofotot Õismäe ringikujulisest planeeringust ja selle kohal sinavast taevast reprodutseeriti omal ajal mitmetes propagandatrükistes kui näidet kvaliteetsest nõukogude elust. Viimasena alustati kõige suurejoonelisemat Lasnamäe elurajooni, mille esimesed elamud valmisid 1978. aastal. Paekaldasse õhitud kanal kiirtrammi jaoks ja sildadelt tühjusesse laskuvad trepid (trammipeatuste paigad) on tänagi trööstitud. Lasnamäe üks suurimaid miinuseid ongi väljaehitamata abifunktsioonid, mida praegu tasapisi luuakse (uus spordihall ja kaubanduskeskused).

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.