• Tallinna ravikindlustuseta inimeste osakond Hooldusravikliinikus valmistub raskeks talveks. Kui majanduskasv pidurdub ja töötute arv kasvab, siis kasvab ka inimeste hulk, kellel võib katkeda tervisekindlustus. Kuidas ja kust sellisel juhul arstiabi saada?

• Tallinna ravikindlustuseta inimeste osakond Hooldusravikliinikus valmistub raskeks talveks.

Kui majanduskasv pidurdub ja töötute arv kasvab, siis kasvab ka inimeste hulk, kellel võib katkeda tervisekindlustus. Kuidas ja kust sellisel juhul arstiabi saada?

Eestis on suhteliselt palju pikaajalisi töötuid ja üldse tööotsingutest loobunud ehk n-ö heitunud inimesi, kes ei oma seetõttu ravikindlustust. Seega on neil õigus vaid vältimatule arstiabile. Selliseid “ripakil” inimesi on rohkem, kui tänavapildis nähtava järgi otsustada võiks.

“Meil on Eestis praegu ligi

20 000 heitunut,” märgib Hooldusravikliiniku juhataja psühhiaater Jüri Ennet, ning et asja ka piltlikult selgeks teha, toob järgmise näite: “Kui rivistada nad Tallinna piirilt üles, jätkuks iga meetri peale kuni Keilani üks inimene.”

Teine põhjus, miks inimestel pole ravikindlustust, on see, et nad töötavad, sageli tööandja survel, n-ö mustalt.

70 000 ravikindlustamatut

Kokku on Eestis ravikindlustuseta lausa 6% ehk 70 000 elaniku ringis. Seda häbiplekki Eesti riigi tervishoiusüsteemis on kritiseerinud isegi ülemaailmne tervishoiu-organisatsioon WHO.

Kuid vähemalt Tallinnas ei jää sellised inimesed abita. Nimelt kuulub Ida-Tallinna Keskhaigla Hooldusravikliiniku alla osakond, kust saavad abi need tallinlased, kel mingil põhjusel puudub ravikindlustus.

Vastuvõtt asub Magasini tänaval kolmekorruselises majas, üsna kesklinna lähedal, ent ometi suhteliselt varjulises nurgataguses, mille olemasolust paljudel linnakodanikel ilmselt aimugi ei ole. Kliinikul on kaks osakonda: kenasti remonditud ambulatoorne vastuvõtt, kus on ametis siseterapeut, kirurg ning psühhiaater.

20 voodikohaga statsionaaris saavad aga abi haiged, kes pikemaajalist ravi vajavad. Haigla patsientide teenistuses on kaheksa õde ja hooldajad.

Mitu tõbe korraga

Enamik statsionaarsele ravile saabunutest viibib haiglas üsna mitu kuud. “Võib öelda, et nad tulevad siia “puhkama”,” naerab Magasini kliiniku vanemõde Svetlana Rätsepso. Isegi kui inimene tuleb ainult ühe haigusega, siis leidub tal alati ka mingi muu häda, mis meditsiinilist abi vajab. “Enamikul on näiteks magu korrast ära ja ka vererõhk kõrge.”

Hooldusravikliiniku vanemõe Eha Rumbergi sõnul on põhilised hädad, millega Magasini tänava kliinikusse pöördutakse, nahaprobleemid – näiteks haavandid. Samuti traumad – kas kaklusest või ka lihtsalt kukkumise tagajärjel saadud. Traumade puhul satuvad kannatanud esmalt kiirabisse, kus tegeldakse kiiret reageerimist nõudvate lappimistega, sealt edasi saabuvad ravikindlustust mitteomavad isikud aga Magasini tänavale, kus nad kenasti terveks ravitakse.

Rätsepso on aga mures sellepärast, et viimasel ajal on plahvatuslikult kasvanud HIV-viiruse kandjate ja hepatiiti haigestunute arv. “Meil käib kord kuus aidsi ennetuskabinet analüüse tegemas ja väga tihti tulevad sealt positiivsed vastused,” nendib ta. Nagu mainitud, ravib Magasini kliinik vaid Tallinna elanikke. Tihtipeale aga puudub koduta jäänud isikul paber, mis tõendab, et ta ikka on meie auväärse linna kodanik.

“Nii kirjutamegi ambulatoorsele kaardile isiku elukohalahtrisse “kodutu”,” ütleb Svetlana Rätsepso. Kui hädalisel ka puudub Tallinna linnas sissekirjutus, ukselt teda sellepärast tagasi ei saadeta.

Ravikindlustamatute kliiniku klientuuri moodustavad peaasjalikult toimetulekuraskustes isikud. Ravikindlustamatute osakonnast saavad “kunded” ka tasuta ravimeid, mida perearst anda ei saa.

Pool aastat haiglas

Kuigi esimene lumi on juba maha tulnud ja mõned päris pakaselised öödki seljataga, pole Magasini tänava kliiniku vanemõe Svetlana Rätsepso sõnul praegu hädalisi väga palju – enamik haigeid on sees juba suvest-sügisest. Tõepoolest, statsionaari ainsas naistepalatis on pooled voodid tühjad. Kibedamad ajad haigla personalile saabuvad siis, kui temperatuurinäit pikemat aega allpool nulli püsib.

Talve saabudes tuleb ette ka külmumisi, mis tihti lõpevad dramaatiliselt – jalgade amputeerimisega. Rumberg meenutab, et eriti kurb oli 2002. aasta pakaseline talv, kui külmumise tagajärjel kaotas jalad nii mõnigi õnnetu inimene.

Näitena päriselust jutustab Rumberg loo noormehest, kes läks mõneks ajaks Saksamaale tööle ning jättis selleks ajaks oma korteri sõbra hoolde. “Kui ta tagasi tuli, oli korter maha müüdud. Suurest vihast võttis noormees sõpradega viina ja jäi bussipeatusesse magama… Hommikuks olid mõlemad jalad ära külmunud. Need tuli amputeerida.” Selle noormehe elu võttis pärast kõnealust dramaatilist juhtumit õnneks meeldivama pöörde. Piltlikult öeldes on ta taas jalad alla saanud – elab sotsiaalmajas ja on leidnud töö IT alal.

Viimastel talvedel on külmumisi õnneks aina vähemaks jäänud, seda ilmselt tänu soojadele talvedele ja elatustaseme tõusule. Mida toob aga tänavune talv, ei julge Rumberg ennustada. Tema pilk väljendab tõelist muret, sest majanduslangus avaldub esmalt, ja kõige valusamalt, just sotsiaalselt vähekindlustatud elanikerühmades.

Ka Rätsepso tunneb saabuva talve ees kerget kõhedust, kuid usub siiski, et nad saavad hakkama. “Oleme kevade ja suve väga kokkuhoidlikult läbi ajanud ja talveks tagavara kogunud. Ka voodikohti saab äärmisel juhul juurde tekitada,” on ta optimistlik.  “Me aitame kõiki, kes siia tulevad.”