“Elus ja maadluses ei tule midagi lihtsalt, tööd peab tegema.”

Epp Mäe, maadleja
Toomas Abiline, Kiek in de Köki muuseumijuht (0)
01. detsember 2008

Nelja meetri paksuste seintega 33 meetri kõrgune Kiek in de Kök lubas elumajade kööki kiigata, kuid pidas vastu ka vägevaimale turmtulele.

Nelja meetri paksuste seintega 33 meetri kõrgune Kiek in de Kök lubas elumajade kööki kiigata, kuid pidas vastu ka vägevaimale turmtulele.

Läänemeremaade võimsaima suurtükitorni ehitamisega linna lõunaküljele jõudis oma arengu lõppu vertikaalkaitse põhimõte, mille kohaselt püüti kaitse efektiivsust tagada  kõrgele tõstetud suurtükkide tulega. Kuigi suurtükkide eneste ja nende laskemoona ülesvinnamine oli äärmiselt tülikas, paranes kõrgusega tublisti laskekaugus ning lisaks sellele saadi vaenlasest hea ülevaade.
Torni ehitus algas 1475. aasta kevadel ning Tallinna rae arveraamatutes mainitakse seda kui “uut torni Bolemani sauna taga”. Räägitakse ka “uuest tornist hobuste jootmise koha vastas Sepavärava (s.o Harju värava) taga”, siinne hobuste jootmise koht asus tõepoolest Harju värava veski paistiigi juures.
Torni ehitamise käigust annavad ülevaate märkmed Tallinna rae arveraamatus. Kõnekaks näitajaks torni ehitusel tehtud tööde mahust on linna poolt ehitustöölistele eraldatud õlle hulk. Tallinna keskaja puu- ja kiviseppade töölepingus seisis tavaliselt säte, et tellija pidi tööl olevatele meistritele, sellidele ja õpipoistele, samuti lihttöölistele andma päevapalgale lisaks 2 kannu (toopi) õlut – ühe keskhommikul, teise pärastlõunal. Tallinna õllevaat mahutas 100 toopi, 1 toop oli umbes 1,2 liitrit.
Torni ehituse esimese etapi lõpuks olid erinevad asjamehed ära joodud 183 vaati paremat ja 357 vaati lahjemat õlut.

Surmav katuseterrass

Praegune torn sisaldab mitut ehitusjärku. Algse torni põhiplaan oli kolmveerandringi kujuline, siseläbimõõt 9,6 m, eenduv välissein 2,9 m paks. Madalamas osas oli torn linna poole suletud; praeguse kolmanda korruse kohal oli torni selg avatud. Esimese torni üldkõrgus oli umbes 16 m.
Teadmata põhjustel asuti valminud torni aga kohe ümber ehitama. 1483. a valmis juba torn, mille põhikorpus oli 33,2 m kõrgune, 17,3 m läbimõõduga silinder. Silindrit liigendas allosas tagasihoidlik sokkel ja kroonis 4,7 m kõrgune 18-18,6m läbimõõduga eenduv ülaosa. Põhikorpuse seinad olid 3,7-3,9 m, kroonivas osas 1,3 m paksud.
Kokku oli Kiek in de Kökis kuus korrust, esimesel korrusel asus sõjamoonaladu. Ülakorrustel oli 27 laskekambrit suurtükkidele ning 30 ava käsirelvade jaoks. Torni ülakorrus oli algselt lahtine platvorm, vettpidava põrandaga – siia võis üles seada mitmesuguseid järsu lennujoonega heiterelvi: mortiire, bölereid või vana tüüpi katapulte.
1577. aastal kasutas Balthasar Russow oma Liivimaa kroonikas juba nimekuju Kyck in de kaeken. Hiljem esines see nimi veel mitmes variandis: 1600. a Kik (Kyk) in de Kok, 1616. a Kiek in die Küche, 1696. a Pulffer-Thurm Giecken Köck. Samal aastal esines ka torni tänapäeval kasutusel olev nimi Kiek in de Kök. Alamsaksa keelest tõlgituna tähendab see “kiika kööki”.
Tuntud selgituse kohaselt võinuks sellest ligi 38 meetri kõrgusest tornist läbi avarate korstnate lähedal asuvate majade köökidesse vaadata. Samas avanes siit ka suurepärane vaade linna piirava vaenlase “kööki”, s.t tema lähtepositsioonidele.
Tõsiseimad tuleristsed sai torn linna piiramise ajal Ivan Julma vägede poolt jaanuaris-märtsis 1577. Kroonik kirjeldab, kuidas vaenlane torni ööd kui päevad suurtükkidest lasi, kuid sellele rohkem kahju ei suutnud teha “kui et ühel küljel nii suure augu torni lõi, et sellest paar härga korraga võis läbi pääseda”. Laskmise ajal sai surma ka kindlustorni valitseja Hans Schulte, ametilt kingsepp.
Purustusi püüti likvideerida juba sõja ajal. Piiramise järel rakendati selleks Ivo Schenkenbergi talupoegade ratsasalga mehi, kes toimetasid torni palke ja liiva.
Purustatud koht on torni neljandal korrusel praegugi näha. Väljast märgivad mulgu ülemist serva sõja meenutuseks sissemüüritud kivi- ja raudkuulid. Pärimuse kohaselt mälestab raudkuulidest moodustatud rist hukkunud Hans Schultet.

Veerand torni maasse

Põhjasõja eel asus Rootsi riik taas aktiivselt Tallinna kindlustusi uuendama. Sel ajal kehtinud horisontaalkaitse põhimõtete kohaselt pidi linn olema ümbritsetud võimsate muldkindlustuste – bastionide – vööga. Kiek in de Kökist sai uus suurtükitorn kaitse sügavuses. Tema korpus maeti umbes 12 m kõrguselt pinnasesse. Alumisel kahel korrusel asusid laod, kolmas korrus muudeti n-ö vestibüüliks. Peasissepääsu tarvis ehitati uks ühe endise laskeava kohale torni edelaküljele. Torn sai peale ka katuse, mille tipuni oli esimese korruse põrandast 45 m. Sellega oli Kiek in de Kök Põhjasõja ajal peaaegu sama kõrge kui Pikk Hermann.
18. saj, vene võimu perioodil, nimetati Kiek in de Kökki püssirohutorniks. 18. sajandi lõpul asus seal Tallinna Insenerikomando ladu. Neli korrust oli täis riiuleid, millel hoiti mitmesugust varustust, muu hulgas püssirohuvaate. 19. saj esimesel poolel sattus torni I korrus erakätesse, ruumi kasutati aastakümneid jääkeldrina.
19. saj keskel kadus valitsusel torni vastu huvi ning keisri otsusega kingiti see Kaarli kogudusele.
Eestimaa Kubermanguvalitsuse Ehitusosakond küsis 1870. aastal Tallinna rae arvamist selle kohta, mis rae arvates vanadest linnakindlustustest munisusväärtust omab ja seetõttu säilitamist vääriks. Küsimust kaaludes ja eksperdi, ajaloolase E. Pabstiga konsulteerides jõudis raad otsusele, et kuigi linna ringmüür on muinsusmälestisena märkimisväärne ja huvitav, väärivad tõeliselt säilitamist ainult Suur-Rannavärav ja suurtükitorn Kiek in de Kök. Harju värav, Pikk jalg ja endine Viru värav ei oma säilitamisväärset väljanägemist ja takistavad ainult liiklust. Ringmüür oma tornidega avaldab kesklinnale takistavat ja piiravat mõju. Linn ei tunne ringmüüri säilitamise vastu mingisugust huvi.
Kui 1880. aastal arutati Tallinna linna vesivarustuse rekonstrueerimise ja laiendamise projekti, pakuti ühe võimaliku veetorni asukohana välja ka Kiek in de Kökki. Torn oli siis 20 000 rublaga müügis.
Torni kasutajad vahetusid sageli. Näiteks tegutses seal 20. sajandi esimesel veerandil Jakob Milli raskejõustikuklubi. Edasi oli torn teedeministeeriumi valduses, kes seda nii äri- kui ka eluruumideks välja rentis.

Suurepärane muuseum

II maailmasõja aastatel olid Kiek in de Kökis varjul Tallinna kunstiaarded.
Juba 1930. aastail hakati arutama torni muuseumiks kohandamise võimalusi, kuid tegudeni jõuti alles paarkümmend aastat hiljem. 1958. a alustati esimesi korrastustöid seoses torni üle andmisega Tallinna Linnamuuseumile ja selle esmakordse avamisega külastajaile. Torni kõikidelt maapealsetelt korrustelt eemaldati vaheseinu, pliite, suitsulõõre, mis sinna olid tekkinud viimase kahe sajandi jooksul.
1966–1968 sai torn lõplikult muuseumiks.
Nüüd, seoses Vabadussõja võidusamba rajamisega on Kiek in de Kök taas tallinlaste teravdatud tähelepanu pälvinud. On räägitud põlispuudest, mis vaadet tornile varjama kipuvad ning muidugi ka võidusambast endast, mis vana torni teenimatult tagaplaanile jätvat.
      2009. a teisel poolel avatakse tornis uuendatud ekspositsiooniga muuseumikompleks, mis hakkab lisaks tornile hõlmama ka tunneleid Ingeri ja Rootsi bastionide all.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.