Need, kes Kultuurikatla poolt hääletavad, on verinoor põlvkond, kes Linnateatris pole kunagi käinud. Samas ma arvan, et Kultuurikatla kaudu saab linn väga palju oma ideid teostada, mis uue Linnateatri hoone puhul oleks olnud raske.
Kuid ka Linnateater pole alles kokku tulnud, me oleme linnale reaalselt 15 aastat tööd teinud ja on ikka midagi ette ka näidata. Näiteks on 15 aastaga meie väikestes saalides käinud umbes miljon inimest, meie fännid.
Hääletusega on pall visatud väljakule ja võistkonnad võiksid mängida. Kui Elmo Nüganen otsustaks kaasa mängida, siis ma usun, et meil on päris palju võimalusi lõppskoori mõjutada.
Teisalt – küsitlus on alati väga tore, aga Linnateatri poolt vaadatuna liiga hilja tehtud. Me oleme maratonist, mis 42 kilomeetrit pikk, 40 juba ära jooksnud. Meie jaoks oleks küsitluse – kas Kultuurikatel või Linnateater? – ajaks olnud aasta 2003, kui linnavalitsus kuulutas välja uue Linnateatri hoone ideekonkursi.
Meie oleme projekte ette valmistanud, saanud ehitusloa vanalinna müüri sees ühe hambaaugu täitmiseks, millest on ammu mitmed teatripõlvkonnad unistanud. Vaja on vaid riigihange välja kuulutada ja kolme kuu pärast võiks ehitusega alustada.

Tipptasemel lavastused Linnateatris

Linnateatri uude hoonesse tuleb 400kohaline saal, kuid tööle jääksid ka praegu tegutsev 100kohaline väike saal, 170kohaline Taevalava ja 200kohaline Põrgulava. Kuigi uue saali ehitamise tagajärjel kaoks Lavaauk, ei kavatse teater ka vabaõhuetendustest loobuda – üks koht, kus neid teha sobiks, on Skoone bastion.
Linnateatri uue saali ehituseks kuluks kaks aastat ja 400 miljonit krooni. Pärast ehituse valmimist hakkab teatri käsutuses olema 10 500 ruutmeetrit ruumi praeguse 5200 asemel. Tööle saaks tulla rohkem näitlejaid. Aasta jooksul saaks teatrit praeguse
50 000 vaataja asemel külastada 67 000. Viimati ehitati Tallinnasse uusi teatrihooneid XX sajandi alguses.
Linnateater ootab oma hoonet alates asutamisest 1965. aastal. Suure lava puudumine on seadnud piirangu tipptasemel lavastuste mitmekesisusele.

Küsitluse puhul on positiivne, et me ise pole pidanud enda kohta mingisugust reklaamikampaaniat tegema. Esiteks seepärast, et teod räägivad enese eest. Ja et praegu meile suur toetus on, tähendab seda, et oleme õigel teel. Teiseks, kui me ise oleks kampaaniat teinud, oleks see kindlasti olnud kon­frontatsiooni minek.
Hääletuse puhul võiks mõelda, et Tallinn tahab luua ühte kohta korraliku maja, et ei peaks hakkama erinevaid kohti otsima. Hanked läheksid sellega kindlasti odavamaks.
Küsida, kas te olete millegi poolt…? Kas see inimesi motiveerib? Mõnes mõttes paneks ähvardamine inimesi palju rohkem liikuma kui niisama vabast tahtest küsimine, et kas teile meeldib Linnateater või Kultuurikatel. Praegu on mõlemad toetust saanud, sõpru on nii ühel kui teisel pool. Inimesed on huvitatud, et vähemalt üks saab rahastuse.

Tuhat tegevust Kultuurikatlas

XX sajandi alguses rajatud 10 000 ruutmeetri suurune soojuselektrijaam Linnahalli kõrval on sobiv mitmekülgseks otstarbeks. Sinna saab rajada kontserdi- ja teatrisaalid, vabaõhukino, ökoloogia ja kõrgtehnoloogia õppetöökojad, galeriid, ateljee, loominguliste ettevõtete kontorid ja kunstnike korterid.
Katel sobiks nii rekonstrueeritava Linnahalliga kui ka uue raehoonega, moodustades nendega terviku. Hoone kasutusele võtmisel saaks restaureeritud üks arhitektuuri mälestusmärk. See saaks ka Tallinna merele avavaks keskuseks, mis muudaks mahajäetud ja ohtliku rannaala ligitõmbavaks.
2007–2008 külastas katlas üle 30 000 inimese 130 üritust. Kahjuks on suur osa hoonest praegu asbestvoodri ja halva seisukorra tõttu suletud.
Kultuurikatla hoone töökorda seadmiseks kuluks 215 miljonit krooni.

Selge on ka see, et pikas, nii 15–20 aasta perspektiivis on vajalikud mõlemad. Nii Linnateatri suur saal kui ka Kultuurikatel. Aga paraku elame ikkagi hetkes. Just täna ja tänaste mängureeglite järgi. Ja kui linnapea ütleb, et tal on laual kaks otsust ja rahva internetis hääletama paneb – sina otsustad, kallis linlane! –, siis tuleb käsku täita. Ja mitte vinguda, et nii ei saa käskida.

Mina hääletasin ka ja hääletasin Linnateatri poolt. Kui on valida, kas teater või katel, siis teater lihtsalt kõlab kultuursemalt.
 

Kultuurikatel pole mingi võõras asi, muuseas minu sellesuvine kultuurielamus on pärit sealt. Linnateatris on statsionaar olemas ja etendused toimuvad niikuinii. Katlas talvel teatri tegemist ei kujuta ette. Inimesed peavad teadma, mille kohta hääletus käib. Enne tuleb selgitada, milline on nende institutsioonide seisukord ja teiseks, nagu ütles Savisaar õigesti, ega nad kumbki arendamata ei jää. Meil on küsimus – üks aasta üks ja teine aasta teine. Tallinnas raha mühab sisse eelarvesse kõvasti.
 

Taolist valikut linlaste ette seades saab osutada valitsuse reetlikkusele, kes on taganenud lubadustest ehitamist toetada. Kui otsustati kultuuripealinna küsimus, lubati toetust, nüüd aga ei taha valitsus raha eraldada isegi laulupeole. Kultuuripealinn pole Tallinna eralõbu, seda enam, et toetust saaks ka Euroopa Liidult, kui riik toetaks, ja siis saaks tehtud mõlemad objektid. Valitsus peaks hakkama kultuuri rahastamises nägema mitte kuluallikat, vaid ka uusi võimalusi Eesti arenguks.