"Kui vanasti said inimesed tänaval petta, siis nüüd internetis."

Joosep Kaasik, Põhja prefekt
Kui vaene elas haigega koos ja toetus tuli tagasi maksta (0)
08. detsember 2008
Uue seegi hoone

Keskajal elasid hoolekannet vajavad vaesed seegis nakkushaigetega ühes toas, samal ajal kui rikaste eest hoolitsesid kodus nägusad nunnad. Wabariigi ajal sai tööjõuline inimene abina laenu või elamispinna.

Keskajal elasid hoolekannet vajavad vaesed seegis nakkushaigetega ühes toas, samal ajal kui rikaste eest hoolitsesid kodus nägusad nunnad. Wabariigi ajal sai tööjõuline inimene abina laenu või elamispinna.

Esimesed andmed hoolekandelisest tegevusest Eestis pärinevad XIII-XIV sajandist ja on seotud ristiusu levikuga (kloostrite varjupaigad, seegid, pidalitõbiste, süüfilisehaigete ja vigaste hospidalid).
Keskajal pidi vanade eest hoolitsema see pereliige, kellele oli määratud pärandus. Tallinnas valitses keskajal selline kord, mille kohaselt see, kes hoolitses vanainimese eest, võis jätta kirikumaksud maksmata.
Seegid (sks k siechenhaus – põdurate maja) olid kohad, kus inimesed said peavarju ja tasuta toitu. Tallinnas asunud Jaani seegi (ehk Püha Johannese leprosoorium) kohta on kirjalikud andmed juba 1237. aastast. Hiljem rajati linna veel teisigi selletaolisi asutusi: Uus Seek 1520, Rohhuse hospidal 1521 ja Rõugemaja 1522.
Nakkushaigetega koos elasid neis asutustes ka kerjused, vigased, pimedad, kodutud ja vanadusnõdrad, samuti lapsed. Puudus igasugune vahetegemine nakkushaigete ja praktiliselt tervete vahel, kõik elasid ühes ruumis. Meditsiinilist teenindamist polnud, küll aga oli igas seegis ja hospidalis vaimulik. 1652. aastal rajatud Toomhospidalis aga teenindas haigeid juba Toompea lossi ja garnisoni velsker-habemeajaja.
Jõukas linnakodanik ja aadlik seeki ei läinud, teda käisid haigevoodis oleku ajal põetamas eriliste vabatahtlike organisatsioonide liikmed, kes kuulusid Antoniuse, Gertrudi või Rohhuse ilmalikku vennaskonda. Sageli võtsid haige oma hoole alla ka nunnad, kes olid pühendunud tõbiste eest hoolitsemisele.
1783. aastal asutati Balti kubermangudes ühiskondliku hoolekande kolleegiumid, mis olid kohustatud hooldama koole, vaestemaju, orbudekodusid ning eraisikutele kuulunud raviasutusi.
XIX sajandil hakkas hoolekande korraldamisel rõhk minema kogudustelt omavalitsustele. 1877. aastal võeti vastu linnaseadus, mis nägi ette, et linn peab oma vaeste eest ise hoolitsema.
Sellel ajajärgul korraldas linn abi andmise koju, jagades vajadusel näiteks jahu ja küttepuid. Oma linnas ja vallas oli lubatud ka kerjamine.
1883. aastal asutati Tallinnas pimedate laste varjupaik – tööstuskool. Tollal oli Eestis üle 700 pimeda.
Joodikute ja kõlblusetutega hakkasid tegelema mitmesugused eraorganisatsioonid. Nii avas Tallinna Evangeeliumiselts 1887. aastal Magdaleeniumi, kus püüti prostituute korralikku ellu tagasi juhtida. 1889. aastal asutati Eestimaa Jooma- ja Auta Elust Päästmise Selts. Seltsi 25 tegevusaasta jooksul loobus 470 hoolealusest joomisest 15.
XIX sajandi lõpul tunti juba põhimõtteliselt kõiki kolme ühiskondliku hoolekande vormi: abi hoolekandeasutuses, abi andmist kodus ja perehooldust.

Töö ongi toetus

Noor Eesti Vabariik päris hoolekande alal endiselt Vene riigilt üsna vähe. Needki vähesed asutused, mis sel alal kunagi olid tegutsenud, olid segastel aegadel oma tegevuse lõpetanud ja Eesti jäi solidaarse sotsiaalkindlustuse loomisel 25-35 aastat Euroopast maha. Esialgu oli hoolekandeline tegevus suunatud I maailmasõjas ja Vabadussõjas kannatanute seisukorra parandamisele. Seadused olid puudulikud. Hoolekandelist abi korraldavaks aktiks oli Vene riigi ühiskondliku hoolekande seadus.
Olukord hakkas muutuma, kui 1925. aastal võttis Riigikogu vastu Eesti oma hoolekandeseaduse. Selle järgi kuulusid hoolekande alla kõik abi vajavad isikud. Esmast hoolekande kohustust jäid kandma perekonnaliikmed, kuid isikul oli õigus avalikule  hoolekandele. Seejuures tuli silmas pidada, et abi ei ulatuks üle nende elutingimuste, milles elasid kodanikud, kes töötasid ja hoolekannet tegelikult ei vajanud. Otsus abi anda sõltus abivajaja sissetulekust, mis ei tohtinud ületada alampalka. Töövõimelisele isikule eelistati abi andmist laenuna, mitte toetusena. See tähendas, et omavalitsuse antud abi tuli inimesel jõukamaks saades tagasi teenida. Abi anti eelkõige töö pakkumisena ja kõigil töövõimelistel abisaajatel lasus töötamiskohustus.
Omavalitsus andis vajadusel abitööd, saates töötu näiteks heakorra eest hoolitsema. Linnal oli ka 50 töökohta Kopli mõisahoones 1930–1940 asunud töömajas. Sinna saadeti alkohoolikud ja kerjamiselt või hulkumiselt tabatud inimesed. Neil oli valida põllutööde tegemise ja ämbrite valmistamise vahel. 1935. aastal rajatud ämbritööstus rahuldas 3/4 tollasest siseturu ämbrivajadusest.
Eesmärk oli anda ajutist teenistust puudustkannatavatele isikutele, ergutada neid tööle ja abistada kindla töökoha leidmisel. 

Abi anti kohe

Toetust ja abi püüti korraldada nii, et inimene edaspidi iseseisvalt toime tuleks. Töötuse korral oli ette nähtud vaid ühekordne rahaline toetus, et inimene võimalikult kiiresti uue töö otsiks. Abi anti sellisel määral, et inimest hädast välja aidata, kuid samas ikkagi ainult minimaalses mahus. Rahalisele toetusele eelistati naturaalabi ja teenuseid, näiteks ülalpidamise andmist.
Sotsiaalkorteri eelkäijaks võiks pidada linna hoolekandelisi ühiskortereid, milles elamiseks pidi inimene siiski väikest sissetulekut omama.
Hoolekandes lähtuti põhimõttest, et ka puuetega inimestele on vaja pakkuda võimetekohast tööd. Selleks peab neid õpetama ja arendama.
Seadus koordineeris eraalgatuslike heategevusseltside ja avalike hoolekandeorganite tööd, et abi jõuaks kõige rohkem puudust kannatavate isikuteni. Abi püüti korraldada ühetaoliselt kogu riigis. Seda pidi andma õigeaegselt, erakordse puuduse korral viivitamatult ükskõik milline omavalitsus, kelle piirkonnas isik viibis. Oli ka järelevalve toetuste kasutamise üle.
Märkimisväärset tööd tegid hoolekande edendamisel ka mitmed eraorganisatsioonid, näiteks karskusliidud, Punane Rist ja Naisliit.

Pension riigitöötajatele

1935. aastal töötas Eestis 28 lastekodu, kus elas 1621 kasvandikku. Kui Eesti Vabariigi alguspäevil süstemaatiline hoolekandekorraldus peaaegu puudus, siis 1935. aastal kulutas riik hoolekande korraldamisele juba 3,8 miljonit krooni.
Samal aastal (1935) asutas Naisliit Tallinnas õppeasutuse (Tallinna Sotsiaal- ja Kodundusinstituut), kus hakati ette valmistama sotsiaaltöötajaid. See ettevõtmine oli oma ajast ees, sest näiteks samal ajal Soomes ei tuntudki veel sõna “sotsiaaltöö” ega toimunud ka sotsiaaltöö-alast koolitust.
Oluliselt laienes perioodil ka rahaline toetus tööõnnetuste puhul. Täieliku töövõimetuse korral maksti toetuseks 2/3 aasta palgast, muudel juhtudel oli ette nähtud kindlaksmääratud protsent. Riiklikku pensioni maksti aastail 1920–1924 vaid sõjaväelastele, alates 1924. aastast ka riigi- ja omavalitsuse ametnikele ning õpetajatele. Hiljem lisandus see veel osale riigikaitse alal töötanutele ja tööõnnetuse tõttu invaliidistunud põllumeestele. 1940. aastal oli riikliku pensioni saajaid 15 030.
Vabariigi ajal riiklik rahastamine kasvas, eraallikate osa vähenes – laste hoolekande kuludest kattis riik 1936/37 ca 40%, omavalitsused 55% ja eraorganisatsioonid 5%.
Laste kui riigi tuleviku heaolu oli riigi prioriteet. Juba sündimata lapsele võis omavalitsus määrata nõustaja, kes aitas ja toetas lapse kasvatamist peres. Nii oli varakult tagatud, et näiteks tööl käiva vallasema laps elas vähemalt rahuldavates tingimustes. Üldse oli tähtis probleeme ennetav hoolekandeline tegevus.
1930. aastatel kujunes kogu riigis lastekaitset koordineerivaks asutuseks 1932 asutatud SA Eesti Lastekaitse, täiskasvanute hoolekandes oli mõjukas peale Tallinna ka Tartus ja Pärnus tegutsev heategevusselts Ühisabi, aktiivne oli avalik-õiguslik luterliku kiriku diakooniatöö. Loodi hoolekannet nõustav organ Hoolekande Nõukogu.
1940. aastaks kehtisid Eestis kõik enamlevinud kohustusliku kindlustuse liigid, välja arvatud töötuskindlustus.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.