"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
“Eesti vastutab ise oma ajaloo jätkumise eest.” (0)
15. detsember 2008
Foto: Scanpix

“Me peame olema kavalad nagu rebane, mitte kõigutama oma riigi paati kõikvõimalike jõududega,” lausus foorumil raadio Vaba Euroopa reporter Ahto Lobjakas oma ettekandes, mille siinkohal avaldame.

• VII Kodurahu foorum, mis toimus möödunud nädalal, oli pühendatud Euroopa ja Eesti ohutusele seoses augustikuise Venemaa ja Gruusia konfliktiga.

“Me peame olema kavalad nagu rebane, mitte kõigutama oma riigi paati kõikvõimalike jõududega,” lausus foorumil raadio Vaba Euroopa reporter Ahto Lobjakas oma ettekandes, mille siinkohal avaldame.

Protsessid, mis viisid sõjani Gruusias, kestsid juba pika aega. Sõda tegi ilmseks selle, mis oli kauaks ajaks varju jäänud.
Esiteks osutas ta taas Venemaa ja Lääne-Euroopa vastasseisule. Ühest küljest pole selles midagi erilist, see vastasseis kestab NSVLi lagunemisest peale. Palju räägitakse liberaalsest kapitalismist ja riigikapitalismist, neist üks mudel kehtib Venemaal ja teine Läänes.
See, mis toimub Euroopa riikide majanduses, ei erine tegelikult eriti tugevalt sellest, mis toimub Venemaal. Viimaste nädalate majanduskriis on seda selgelt näidanud. Pole jäänud ühtegi autoriteeti, kes võiks avaldada Venemaale mõju.

Euroopa kardab sõda

Gruusia sõda näitas Euroopa võimaluste piire. 50 aastat tagasi Euroopa kartis sõda. Praegugi on Euroopa valmis kõigeks peale sõja ja sõjaähvarduse. See on üks Euroopa paradoksidest, mida Venemaa ära kasutab.
Teiseks, konflikt Gruusias näitas ära, millised on Euroopa huvid. Huvid võivad olla Saksamaal, Prantsusmaal ja Suurbritannial, teiste maade huvid võetakse arvesse nende maade suurust ja olulisust arvestades. Tegelikult Euroopal puuduvad ühtsed huvid ja see ongi tema tragöödia.
Kolmandaks, Gruusia sõda näitas läänemaailma tegelikke piire. Euroopa piir on Euroopa Liidu sees, Euroopa on see, mis asub Poolast läänes. 20 aastat on liiga lühike aeg, et inimeste arusaamu muuta. Ohutuse skaalal on ühes otsas Gruusia, teises USA. Iga maa asukoha sellel skaalal määravad tema geograafiline asukoht, enesekaitsevõimalused, USA valmisolek teda kaitsta ja välise agressiooni võimalus. Eesti on sellel skaalal sealsamas kus Gruusiagi. Kõigile ohutust ei jätku. Seepärast Tšehhi ja Poola lubasidki oma territooriumile raketikilbi.
Julgeoleku defitsiidis ei ole süüdi USA. Juured on mujal. Ei Euroopa Liit ega NATO ole valmis võimaldama Eestile seda, mida Eesti ootaks. Mõlemas organisatsioonis on jõude, kelle huvid on Venemaaga seotud. Reaalset kaitset võiks pakkuda ainult USA, kuid Eesti, erinevalt Gruusiast, ei paku USAle mingit huvi.

Moslemimaailm ohustab Venemaad

Ka Venemaad puudutas majanduskriis. Gaasi- ja naftahindade langus oli löök. Venemaal on ka teised nõrgad kohad – ta ei ole kaitstud moslemimaade eest. Gruusia kuulub tema jaoks sellesse ohtlikku piirkonda.
Eesti on samasuguses olukorras nagu Münchhausen, kes püüdis end ise patsipidi välja sikutada. Eesti võib saada Venemaa agressiooni ohvriks ja võib ka mitte saada.
Viimased 20 aastat on olnud selle olukorra ettevalmistus. Majanduslikku olukorda suutis Eesti ära kasutada, poliitilises ja sotsiaalpoliitilises plaanis on olukord palju hullem. Ajalooliselt on kujunenud nii, et meil on hüpertroofiliselt arenenud õiglustunne ja väga lühike mälu. Me ei ole suutnud muuta oma ühiskonda halbadele aegadele vastupidavaks. Peame olema kavalad nagu rebane, mitte kõigutama oma riigi paati kõikvõimalike jõududega. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia okupeeriti, apelleerides vene elanike huvidele. Eestis ei ole nii palju Vene kodanikke kui Kaukaasias, kuid meil on kompaktne elanikkonna osa, kes nimetab end venelasteks.

Venelastel kokkupuudet riigiga vähe

Abhaasia pretsedendi kordumine Eestis on hõlbus, kui arvestada Kosovo pretsedenti. Meil on rohkem kui 100 000 Venemaa kodanikku ja niisama palju kodakondsuseta isikuid. Ja peaaegu polegi valdkondi, kus nad Eesti eluga kokku puutuksid – majanduslikku kokkupuudet arvestamata. Integratsioon ei toimi.
Kui kodakondsuse probleemi lahendatakse endises tempos, siis kulub sellele veel aastaid, kuid meil ei ole nii palju aega.
Vene kogukonna eneseteadvustamine Eestis on jõudnud faasi, mida võiks nimetada üle-eestiliseks. Pronkssõdur ja venekeelse elanikkonna reaktsioon Gruusia sündmustele sümboliseerivad seda. Selle pinge mahavõtmiseks läheks vaja aega, mida meil pole. Eesti ühiskond peab lahendama oma sisemised probleemid, kuid suhtub sellesse paraku passiivselt. Eesti ei taju, et ta ise vastutab oma ajaloo jätkumise eest.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.