"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
Elektrituledes särav ­jõulupuu tähendas luksust (0)
22. detsember 2008

Jõulupuu tekkis 19. sajandi keskel koduloolaste eksitusel keskaegsest vastlapuust ning Wabariigi-aegses Tallinnas pidasid eestlased tuledes säravat kuuske priiskamiseks.

Jõulupuu tekkis 19. sajandi keskel koduloolaste eksitusel keskaegsest vastlapuust ning Wabariigi-aegses Tallinnas pidasid eestlased tuledes säravat kuuske priiskamiseks.
Esimest korda kerkis jõulupuu Raekoja platsile 80 aastat tagasi, 10. detsembril 1928.
Riias on leitud ürik, mis kinnitab, et maailma esimene jõulupuu püstitati Jeesuse Kristuse 1510. sünnipäevaks just nimelt Riiga. Tallinnas mõnda aega Raekoja platsi jõulukuuse juures olnud tahvlike aga teatas, et Tallinna esimene jõulukuusk püstitati sinna juba 1441. aastal. Kuidas oli lugu tegelikult?
Keskaegse Liivimaa kodanik, olgu ta pärit Riiast, Tallinnast või mõnest muust linnast, oleks selliste teadete peale üsnagi jahmunud. Jõuluaeg ning uusaasta on talle tuttavad mõisted, aga nende seos mingi okaspuuga tunduks küll imelik. Teine asi oli vastlapäev, mil talvega hüvasti jäeti – siis kuulus küll rituaali juurde paganlik ohvritoomine lahkuvale külmale ning tuisule. Mustpeade majast toodi välja paberlillede ja küünaldega kaunistatud pidulik puu, mida kanti linna tänavatel ja väljakutel ning mille ümber tantsiti. Seejärel aga põletati talve sümbol ära. Niisugune komme oli pool tuhat aastat tagasi nii Tallinnas kui Riias.
“Vastlapuu” muutsid jõulukuuseks XIX sajandi keskpaiga kodu-uurijad. Neile oli hästi tuntud Saksamaal kaks sajandit varem sündinud komme kodu okaspuudega kaunistada. Leides keskaegsetest kroonikatest viited talvepühadele Liivimaal, ei pidanud nad pikalt aru, vaid otsustasid kaks kombestikku kokku sobitada. Vastlapäev oli selleks ajaks linnaelanike seas juba unustatud. Järelikult olidki ainsad talvepühad, mille peale nad tulla võisid, jõulud. Ja kui jõulukuuski on ajaloo jooksul majadesse toodud, siis miks ei võinud meie kauged eellased kaunistada nendega ka tänavaid?! Pealegi andis sellisest kombest kõnelemine võimaluse rõhutada, et siingi elavad “päris” sakslased, kes on mõnes suhtes võib-olla isegi paremad kui Saksamaa enda omad.
Tegelikult on raske tagantjärele ette kujutada, kuidas kujunes legend Liivimaast kui tänavale püstitatud jõulukuuse sünnimaast. Üks on aga kindel – see müüt oli omane eeskätt siinsetele sakslastele. Eestikeelne ajakirjandus kõneles XX sajandi 20. aastatel kombest kaunistada linnaruumi jõulupuudega kui meie naabrite – rootslaste ja soomlaste – juurest tulnud tavast.
“Tallinna linn ja tema ärimehed hakkasid üsna vara jõulumeeleolu sisse viima,” kirjutas Päevaleht 21. detsembril 1928. “Nad püstitasid Raekoja platsile suure kuuse, mis särab õhtuti ja öösiti tuledes. Väikestes Saksamaa linnades on niisugune kuusk tavaline ja vastab kohalikule maitsele, meil vaadatakse seda uuendust ükskõikselt.” Veel järsemalt reageeris sotsiaaldemokraatlik väljaanne Rahva Sõna. “Tallinna rikkurid on otsustanud jäljendada selliseid suurlinnu nagu Berliin, Pariis ja London. Küllap selle jaoks, et veel kord reklaamida ennast meie vaeses ühiskonnas,” kirjutas ajaleht.
Tallinna vene ajakirjandus oli vähem kriitiline. Vesti Dnja kirjutas 2. detsembri numbris, et Raekoja platsi äärsed kauplused otsustasid kaunistada linna “ühiskondliku kuusega” 10. detsembrist 2. jaanuarini. “Linnavalitsus keeldus alguses kuusevalgustuse kulusid katmast, öeldes, et kuusk on püstitatud reklaami eesmärgil,” täpsustas väljaanne nädal aega hiljem. “Kui aga mõistis, et seda tehakse jõulumeeleolu tekitamiseks, siis nõustus selle heaks annetama linnatänavate valgustamise jaoks mõeldud summast.”
Linlased ise ei võtnud uuendust eriti soojalt vastu. Pärast 1928. aastat kadus kuusk pealinna elust seitsmeks aastaks. Alles 1935. aasta jõulude eelõhtul püstitati taas kuusk Vabaduse väljakule. Sellal oli Vabaduse plats juba elektrifitseeritud. Küllap seitsme aasta taguseid raiskamisest kõnelevaid etteheiteid meenutades otsustasid linnaisad nüüd, et elektrilambid kuuseokstel ei hakka põlema mitte iga päev, vaid ainult 24.–26. detsembrini ning ka vana-aastaõhtul.
1930. aastate teisel poolel kinnistus traditsioon püstitada kuusk Vabaduse platsile kui Eesti Wabariigi peaväljakule. Kõnelused sellest, et ehk oleks hea, kui ka vanalinnas kuusk seisaks, jäidki juttudeks. Sealsamas säras roheline kaunitar ka viimasel rahuaegsel jõuluajal 1940. aastal, kuigi plats ise oli juba Võidu väljakuks nimetatud. Teise maailmasõja aastatel arusaadavalt linnaväljakule tuledes säravat kuuske püstitada ei saanud. Alles 1947. aastal tuli pealinna tähtsaim kuusk taas Tallinna tagasi. Tõsi, nüüd pandi ta paigale alles detsembrikuu viimastel päevadel – jõulud olid Eesti NSV kalendrist sellest aastast alates maha kriipsutatud.
Tallinna tähtsaim kuusk jäi linnavalitsuse akende alla kuni 1980. aastateni. 1986. aastal aga räägiti ajakirjanduses Raekoja platsi kuuse ümbrusest kui “kõige lõbusamast kohast linnas”. Salamisi jäi endiselt “kõige tähtsamaks” Võidu väljaku kuusk. Pole teada, kui kaua konkurents kestnud oleks, kui juurde poleks tekkinud nii palju autosid. Peaaegu samal ajal, kui Vabaduse väljakule ennistati sõjaeelse nimetus, muudeti ta ka autoparklaks. 1990. aastate alguses suruti kuusk Harju mäele ja Vabaduse platsile kuusepüstitamise traditsioon katkes.
Kas jõulukuusk tuleb uuendatud Vabaduse väljakule tagasi, näitab aeg. Vaevalt küll keegi selle vastu oleks. Jõuluaeg ja aastavahetus ühendavad ju meid kõiki, sõltumata rahvusest või parteilistest eelistustest.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.