"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
Keskaja jõulud – rangest paastust ja maskeraadist jõulujootudeni (0)
22. detsember 2008
Käsitööliste ja kaupmeeste ühendused janditasid ja korraldasid etendusi, reklaamides nii oma tooteid. Foto: Scanpix

Jõuluajaks muutus keskaegne Tallinn otsekui üheks suureks rõõmsaks näitelavaks, kus kogu elanikkond oli nii näitleja kui vaataja rollis.

Jõuluajaks muutus keskaegne Tallinn otsekui üheks suureks rõõmsaks näitelavaks, kus kogu elanikkond oli nii näitleja kui vaataja rollis.
Tallinn on vana hansalinn, rikaste kaupmeeste ja käsitööliste linn, elava kaubanduse ja kireva linnaeluga. Jõuluaeg oli aga üks elavaima kaubanduse, küllusliku laua ja külaskäikude aeg. Jõuluaja linnatänavad olid seega rahvarohked, lõbusad, kerjustele anti kergemini ja rohkem armuande, janditati, vaadati mitmesuguseid etendusi, mida esitasid teiste linnade eeskujul eri gildide ja tsunftide liikmed (reklaamides enamasti oma toodangut). Tänavatel esinesid žonglöörid, pillimehed, veiderdajad ja muu vaesem näitlejarahvas. Osavamaid trikitajaid kutsuti nii gildipeole kui rikka mehe koju. Pidudel võisid esineda ka koolipoisid. Tänaval toimuvat kontrollis aga vaimulikkond, nii et väga hullusti üle piiri minna ka ei võinud.
Ent ka kirik ise oma teenistuste, pidulike rongkäikude, müsteeriumide ja protsessioonidega oli jõuluajal alati tavapärasest pilkupüüdvam ja teatraalsem.
All-linnas, kus kehtis Lüübeki linnaõigus ja valitses linnaraad ning tooni andsid kaupmeeste ja käsitööliste ametiühendused, oli oluline osa ka kindlasti rae ja gildide korraldatavatel jõulujootudel, mis polnud pelgalt rikkalikud sööma- ja joomapeod, vaid seal peeti kinni paljudest kindlatest rituaalidest, mis lisasid kogu tegevusele väärikust, pidulikkust ja seisuslikku uhkust.

Jõuluõhtu oli paastuaeg!

Keskajal tähistati jõuluõhtut kõikjal veel range paastuga. Samal ajal on teada, et 16. sajandil oli rael kombeks toomapäeva eelõhtul korraldada oma liikmetele pidusöök. Toomapäev (21. detsember) oli üldiselt tähistatav kui jõuluaja algus, seda ka rahvakalendris. Tallinnas oli toomapäev aastamaksu kogumise tähtajaks ja uute raeliikmete väljakuulutamise ajaks, viimastelt ootas raeplatsile kogunenud rahvahulk ka rikkalikku kostitamist.
Suurgildi liikmed kogunesid samuti jõulujootudele. Anu Mänd märgib oma uurimuses “Pidustused keskaegse Liivimaa linnades”, et 1482. a skraas on kirjas, et gildivennad peavad alustama jootudega Püha Stephanuse päeval, s.o 26 detsembril ja mitte varem. Kuna jõulujoodud olid üheks tähtsamaks tähiseks gildi elus, siis toimus sel ajal ka üldkoosolek, kus loeti ette gildi skraa, kinnitati uusi eeskirju, valiti  ametimehi ja võeti vastu uusi liikmeid.
Jõulujootudega seoses oli üks suuremaid muresid õlle hankimine piisavas koguses ja muidugi korraliku kvaliteediga. Et kõik oleks nõuetekohane, korraldasid vennad “mekkimise” (õlle ja toidu maitsmise) päeva, mis tegelikult külluslikuks pidulikuks söömaajaks kujunes. Seal pakuti loomalihapraadi, külmi lihast suupisteid, mitmesuguseid kalaroogi, valget leiba, kalleid vürtse ja loomulikult õlut ja veini.  Teine pidu oli koos kutsutud külaliste, sh naistega. Sellel peol tantsiti.

Kaks nädalat jõulujootusid

Ka Mustpeade vennaskond korraldas uhkeid jõulujootusid. Nende õlle maitsmine toimus juba 13. detsembril Püha Lucia päeval koos raehärradega. Parimaks tunnistatud õllesorti kasutati siis kogu jootudeaja jooksul. Õllemaitsmistseremoonia oli keeruline protseduur ja kestis tunde. Anu Mänd märgib ka juurdepakutavaid toite: kuivatatud heeringas, tuurakala mari, kuivatatud lõhe, küpsetatud õunad ja lõpus praetud heeringapead. Kõik suupisted olid paasturoad, sest advendiaeg oli paastuaeg.
Jõulujoodud ise algasid 26. detsembril Püha Stephanuse päeval ja kestsid kaks nädalat. Siis heisati Mustpeade majale vennaskonna lipp ja algasid linlaste ilmalikud lõbustused. Seevastu 25. detsember ja eelnev jõuluõhtu oli kristlastele kirikus missalkäimise aeg. Mustpead kostitasid oma jootudel ka naisi ja neide. Nendel pidudel tantsiti samuti. Kutsutud linnaprouade ja neidude eest tuli hoolitseda, korralikud kombed olid kohustuslikud. Järgmisel päeval tantsisid mustpeade vennad mööda tänavaid turuplatsile (raeplatsile) ja edasi raekotta, kus pidu jätkus.

Pillimängudega rongkäigud

Kogu liikumine allus kindlatele reeglitele, oli täpselt korraldatud ja kutsus kokku palju pealtvaatajaid, kuna kulges piki peatänavat (Pikka tänavat). Rongkäiku saatsid pillimängijad. Kui vennad pärast uue aasta vastuvõttu kogunesid, et peokulud kokku võtta (osavõtumaksud ja pahandust teinute trahviraha), lõppes kogunemine jälle lõbusa peoga. Siiski ei läinud  pidu üle piiri. Seda aitasid kontrolli all hoida valitud korraldajad, kindlaksmääratud trahvid, pealegi pidid kõik jõudma hommikusele missale. Kuna joodud algasid kell viis pärast lõunat, oli hommikupoolikul aega tegelda ka äri ja tööga. Jõulujootude kõrgpunkt oligi Püha Stephanuse päev, mil oli lubatud ka maskeeritult ringiliikumine.
Peolaual ei tohtinud puududa liha- ja kalaroad, leib ja õlu ning vein. Lisaks uhkeldasid nii gildide ja tsunftide peokorraldajad kui ka rikkamad linnaelanikud vürtside rohkuse, mitmekesisuse ja ohtra kasutamisega. Sel ajal loeti ka suhkur vürtside hulka. See oli haruldane, kallis ja prestiižikas luksuskaup. Juba 15. sajandil eksporditi eksootilisi puuvilju (datleid, rosinaid, oliive, mandleid jms). Luksuskaubaks oli ka riis, mida kasutati magustoitudes. Kui veel 14. sajandil on põhijoogiks õlu, siis 15. sajandil on valitsevaks joogiks juba vein. Kuna veini kohapeal ei toodetud, oli ta eriti hinnatud luksuskaup. Näiteks Tallinna raehärrade lemmikjooki,  kallist vürtsiveini  klaretti ei joodud mitte kõigil jõulujootude päevadel, vaid ainult tähtsamatel päevadel. Enampruugitav oli reinvein. Jootude lõpupoole kutsuti külla ja kostitati rikkalikult vaimulikke, et nendega head suhted säilitada ja ühtlasi ka lõbustuste ajal tehtud ulakused andeks saada. 

Linnarahva jaoks härg vardasse

Kõik ülalmainitu oli küll linna koorekihi jõululõbustused ja tavad, kuid kuna need olid värvikad, lärmakad, purskasid oma ülemeelikuses  osaliselt välja tänavatele ja väljakutele, siis tantse, rongkäike, janditamist või väärikalt pidulikke protsessioone võisid näha kõik linnaelanikud. Jõulude aeg oli ka kinkide ja kostitamise aeg. Näiteks võidi uute raehärrade poolt linnarahvale härg vardasse ajada ja õllevaadid välja veeretada. Jõuluajal oli kõikjal ohtrasti valgustust – tõrvikuid ja  küünlaid.
Linnarahvas näitas riietusega (nahkadega vooderdatud  või kaunistatud  talveriided)  oma seisuslikku uhkust ja rahakoti paksust.

Esimene jõulukuusk raekoja ees 1441?
 Üldiselt on tuntud teave, et juba 1441. aastal tõid mustpead Tallinnas raeplatsile kuuse, mille seal põletasid. Seda loetakse esimeseks linna jõulukuuseks. Allikaid lähemalt uurinud Anu Mänd vaidlustab selle teabe, sest tegelikult võis puu all mõeldud olla nii elus puu, tõkkepuu, kang või küünlajalg. Puu põletamisest on juttu Russowi kroonikas, kuid see käis vastlapuu kohta. Jõulupuu põletamisest ei ole kusagil täpsemalt  teavet. Nii et jõulupuu komme võib olla tunduvalt hilisema päritoluga.
Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.