“Elus ja maadluses ei tule midagi lihtsalt, tööd peab tegema.”

Epp Mäe, maadleja
Kelmiküla varjas kelme ja Koplis kasvas hein (0)
12. jaanuar 2009
Kalamaja sai nime kalameeste peatuspaiga järgi. Kalarand 20. sajandi alguses.

8 Praeguse Pelgulinna aladel varjas rahvas end vaenuvägede eest ja Kelmikülla peitsid end karistust kartvad kelmid, selgub Tallinna asumite nimede saamise põnevast ajaloost.

Tallinna linnaosade kujunemise üks eripära oli see, et need tekkisid omaette nö saarekestena väljaspool linna. Igal saarekesel kujunes välja oma infrastruktuur – kauplused, kirikud, koolid, ühingud jms. Ka tööl eelistasid elanikud käia oma linnaosas või selle lähedal. Tasapisi kujunes välja elulaad, mis nägi ette, et ilma erilise vajaduseta oma linnaosast kaugemal ei käidud. Selline eraldatus soodustas kohaliku keelepruugi kujunemist. Veel 20. sajandi alguses võis keelepruugi järgi ära tunda, kes millisest linnaosast pärineb. Linnaosade nimed pandi reeglina teiste poolt oma naabrite määratlemiseks, kuid aja jooksul võeti võõraste pakutud kohanimi omaks.
Kalamaja asula oli 1458. aastal tuntud kui  Vissehermaye, ent pole kahtlust, et samal ajal oli kasutusel ka Kalamaja nimi. Eesti keele seletussõnaraamatu järgi tähendas Kalamaja kalameeste ajutist peatuspaika. Sõnaga maja tähistatigi algselt ajutist peatuspaika. Näiteks Läti Hendriku «Liivimaa kroonikas» mainitakse seda (maia) korduvalt just nimetatud tähenduses. Nagu Kalamaja, on ka muud maja-täiendosaga toponüümid tänapäeval kogu Eestis haruldaseks muutunud.
Toompealt all-linna pakku     
Sõna pelgulinn pärineb ehk Piiblist. Sellega tähistati kohti, kus kogemata kuriteo sooritanud isik võis ennast varjata kättemaksu eest kuni kohtuni või kuriteo aegumiseni. Linnad on olnud õhtumaal alati kohad, kus pagenud inimene võis varjupaika leida. Ütlemist «linnaõhk teeb vabaks» tuntakse meiegi  ajaloos.
Tallinna eripära oli teatavasti veel see, et siin asus 1878. aastani teineteise kõrval sisuliselt kaks linna – Toompea ja all-linn. Kummaski neist kehtisid omad  seadused. Et aeg-ajalt muutusid  suhted linnade vahel pingeliseks, pole välistatud, et mõni Toompeal kuriteo korda saatnud isik võis ennast võimude eest varjata praegustel Pelgulinna aladel.
Juhuseks on raske pidada sedagi, et Pelgulinna naabruses, teisel pool omaaegset linnasarase piiri, s.o Toompea ja eeslinna maadel tekkis Kelmiküla nime kandev linnaosa. Nii mõnigi uurija on oletanud, et siin võisid ennast varjata inimesed, kes olid Tallinnas korda saatnud kelmuse või mõne muu kuriteo. Piisas vaid mõnest juhusest või isegi katsest, et hoonestamata piirkonnale nime anda.
Teise hüpoteesina võib kõne alla tulla Pelgulinna nime seostamine omaaegse pelgupaigaga. Et meie maa oli sageli naaberriikide sõjaväe röövkäikude tallermaa, siis asus rahvapärimuse andmeil üle kogu Eesti kümneid eri nimetusega pelgukohti. Seetõttu pole välistatud, et Pelgulinna ja selle lähiümbruse raskesti ligipääsetavad soised, kohati ka metsaga kaetud alad pakkusid ümbruskonna elanikele kaitset vaenuvägede eest.
    Pelgulinna liitsõnalise kohanime teine pool linn (algupäraselt litna) on läänemeresoome päritoluga sõna, mis tähendanud linnust, lossi ja kindlust. Kuigi Tallinn ise on linn-liiteline kohanimi, ei leidu siin peale Pelgulinna ühtki samaliitelist linnaosa. Küll aga võib mujalt Eestist leida linn-liitelisi kohanimesid, meenutagem kas või Vastseliinat ja Tudulinna.
Kopli kui suur karjamaa
Kopli kohanime kujunemine oli veidi lihtsam. Selle esialgne variant oli Telliskopli. Kohanime esimene pool tulenes keskaegsest Telliskopli mõisast, mis majandas kogu Kopli piirkonda, sealhulgas praeguse Maleva tänava alguses asunud telliselöövi. Kohanime teine põhjus tuleneb samuti keskajast, mil Kopli oli üks Tallinna suurem karjamaa.
    Tõnismäe linnaosa sai nime Püha Antoniuse auks püstitatud kabeli järgi. Vanemates allikates on Tõnismäge nimetatud ka Antoniuse mäeks. Juba keskajal oli Tõnismäel puidust Antoniuse kabel. Antoniuse eestikeelne vastand on olnud Tõnn.
    Kassisaba linnaosa nimi tulenes tõenäoliselt 17.–18. sajandi muldvallide nurgakohtadesse ehitatud kõrgemate tugipunktide saksakeelsest nimetusest Katze (kass). Niisugusest kindlusest välja viivat teed nimetati  kassi sabaks (Katzenschwanz). Üks selline tugipunkt – Gootide reduut – paiknes Toompea läänekülje ees. Kirjalikes allikates on Kassisaba esimest korda maininud Anton Thor Helle 1732. aastal välja antud keelekäsiraamatus (kassi sabba).
    Lilleküla nimi on suhteliselt noor. Selle vanimad kirjalikud allikad pärinevad 1920. aastate algusest ja see kehtis kuni 1940. aastani vaid Endla tänava, Paldiski maantee ja laiarööpmelise raudtee vahelise ala kohta. Varasemates allikates nimetati hõreda hoonestusega paikkonda Meyeri heinamaaks. See nimi tulenes sinna lähedusse 1889. aastal rajatud Mayeri keemiatehasest. 1940. aastast laienes Lilleküla nimetus ka teisele poole Endla tänavat.
Mustamäe nime kandis esialgu kitsas maa-ala, mida tänapäeval tuntakse Mustamäe nõlva nime all. Samas tunti seda piirkonda rohkem nimetuse järgi Sinised mäed. 1920. aastatel laienes Mustamäe nimi praegusele  Vana Mustamäe asumile. Mustamäe kohanime laienemine tänapäeva Mustamäe piirkonnale toimus juhuslikult. Tallinna volikogu nimetas tänapäeva Mustamäe tee ja Kadaka tee nurgalt praeguse Keskuse tee suunas mineva teelõigu 1937. aastal Mustamäe tänavaks.
Võib-olla oligi kavas rajada see tee Vana Mustamäeni. Vaatamata linnavalitsuse otsusele juurdus Mustamäe tee nimetus vähe, rahvasuu eelistas levinud Raba tee nimi. Saksa ajal ühendati nii Kadaka küla kui ka Raba teest lõuna poole jäävad majapidamised Mustamäe majanduspiirkonna alla. Tegu oli kunstliku nimepanekuga, sellele vaatamata tasapisi asjaga harjuti. 1950. aastal eraldati  ETKVL-i aiandile Mustamäe tee ääres 15 ha suurune maa-ala, mis hakkas kandma Mustamäe aiandi nime. Ka kohanimi Kadaka laienes Mustamäe lähedal asunud suure Kadaka küla tõttu jõudsalt. 1949 moodustati Kadaka kolhoos.  Otsustav sõna Mustamäe nime kasutuselevõtmisel oli linnaplaneerijatel. Planeerimise algjärgus 1950. aastate lõpus nimetati tulevast linnaosa Altnõmmeks, aga võis juhtuda, et mõnele see nimetus ei meeldinud ning Altnõmme asendamisel valiti Kadaka asemel kiiresti Mustamäe.
Kaeramõisa linnaosa
Loomaaia peasissekäigu vastas Paldiski maanteel asusid veel mõni aasta tagasi omaaegsed Haabersti (Habersti) mõisa hooned. Linnamõisa tähtsust tõendab tõsiasi, et Tallinna läänepoolse Harjumaaga ühendav Paldiski maantee on kandnud Haabersti tee ehk maantee nime (Habersche Heerstrasse). Kopli laht on kandnud Haabersti lahe ja Harku järv Haabersti järve nime.
Haabersti linnamõisa moodustamise ajaks peetakse 17. sajandit. Kohanime Habres on mainitud 1557. aastast. 1561. aastast on seda piirkonda nimetatud Habris. Seetõttu on arvatud, et Haabersti linnamõis eksisteeris juba 16. sajandi lõpul. Veelgi kaugemasse aega ulatuvad mitmete Haabersti mõisa külade kirjalikud esmamainimised. 17. sajandist esinevad nimed Habers ja Habers Hof juba sageli. Saksa keeles tähendab see Kaera mõisa.
Raamatukaupmehel
oma asula
Mõnikord on väidetud, et Mustjõe piirkond sai nime jõe järgi, mis läbis soiseid alasid ja andis seetõttu veele pruunika värvi. Tegelikult ei läbinud ei Mustjõe ega ka selle haru Sipe oja soiseid alasid. Mustjõe jõgi sai alguse Mustamäe-alustest allikatest. Oja nimi tuleneb hoopis sellest, et vanasti nimetati kõiki väikseid ojasid mustadeks. Mustjõe eestikeelset varianti must jöggi kirjeldab senistel andmetel esimest korda E. Russow 1862. aastal. Saksakeelsed variandid pärinevad märksa varasemast ajast: Schwartenbecke 1561 ja Schwartzen Beck 1661. astast.
Juhkentali linnaosal on mitmeid vanu nimetusi. Keskajal oli kompaktsem asustus hilisema Kaasani kiriku lähedal, mis kandis Pleekmäe eeslinna nime. Kirjalikes allikates mainitakse seda esimest korda 1536. aastal Bleke nime all.  1699. aasta allikates nimetati piirkonda Bleeksbergiks ja hiljem Bleichbergiks. Kohanimi tulenes sellest, et kohalikud kangrud pleegitasid ümbruskonna vainudel lõuendikangaid. Pleekmäe asulatuumik paiknes Härjapea jõe nõlvadel Juhkentali ja Imanta tänava vahel.
Tänapäeval kasutusel olev Juhkentali kohanimi tulenes Jauchenthal suvemõisa nimest, mille rajas raamatukaupmees ja linnatrükkal Lorenz Jaucht. 1655. aastal sai ta Härjapea jõe äärde suurema maa-ala, kuhu asutas suvemõisa. Kui 1668. aasta paiku Jauchi rajatud paberiveski pankrotistus, omandas selle Constanz Korbmacher. Kuigi Lorenz Jauch kolis Stockholmi, jäi tema perekonnanimest tulenev Jauchenthali suvemõisa nimi püsima. Aja jooksul muutus suvemõisa nimi Juhkentaliks ja edaspidi laienes see suuremale ümbruskonnale.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.