“Elus ja maadluses ei tule midagi lihtsalt, tööd peab tegema.”

Epp Mäe, maadleja
Mida peaks valitsus praegu tegema? (0)
19. jaanuar 2009
Olev Raju

• Pealinn küsis mitmelt eksperdilt, mida peaks valitsus ette võtma, et kaitsta praeguses majandusolukorras inimesi ja kuidas ergutada majandust tõusuteele.

Majandusteadlane Olev Raju: vaja on üldriiklikku päästeprogrammi:
Valitsusel tuleb esmalt päästa need, kes on kõige viletsamas olukorras. Vaja on vähendada tööpuudust. Ettevõtted kipuvad koondama, sest turgu ei ole. Ses osas pole meie valitsus, erinevalt teiste riikide valitsustest, midagi teinud, ja ekspordi toetamisest pole juttugi. Vaja on tagada ettevõtetele turg. Ka siseturu laiendamine elavdab majandust.
Eurorahadest oleme suutnud kasutada vaid 2%. Nende kasutamine annaks tööd, uusi investeeringuid.
Kui inimestel on suured laenud, mille maksmisega nad enam toime ei tule, peaks nende  päästmiseks olema üldriiklik programm.
Teiseks – valitsus peab lõpetama passiivse pealtvaataja rollis olemise. Eelarve tasakaalustamiseks kärbiti eelkõige inimestele minevaid rahasid. Kuid makstes välja näiteks 1000 krooni palgafondi, saab riik sealt kõikvõimalike maksude näol 70% tagasi.
Kui palka pole võimalik tõsta, ei tohi siseriiklikke kulutusi kärpida.
Eelarve puudujääki ei tohi lasta suuremaks kui 3% SKT-st, see viiks meid vastuollu nn  euroasjade juurutamisega.
Omavalitsused on aga suhteliselt keerulises olukorras. Kui sotsiaalministeerium jälle «üllatab», tuleb hakata inimestele toetusi maksma. Tänavale sattunud inimestele peab sõna otseses mõttes öömaja leidma. Pööraste küttehindade tõttu võiks lasteasutuste jm   omavalitsuse allasutuste puhul isegi kahjumisse jäämist kaaluda ja hindu mitte tõsta. Ka korterite kütmisel on vaja mingit täiendavat süsteemi. Lastetoetusi ei tohi mitte mingil juhul kärpida.

Majandusteadlane Heido Vitsur: eluase riigi kaitse alla:
Kriisiolukorras olevad inimesed võib laias laastus jagada kolmeks. Esiteks need, kes töö kaotamise tõttu on jäänud sissetulekuta, teiseks need, kel vähenenud sissetulekute tõttu on tekkinud oht jääda ilma eluasemest, ja kolmandaks need, kes on kaotanud kõik. Universaalseks abinõuks nende kõikide kaitsmisel on valitsuse poolt sellise poliitika  rakendamine, mis võimaldaks maksimaalselt uusi töökohti luua ja samas takistaks liiga kergekäelist töökohtade kaotamist.
Maailmas on eluruumist ilmajäämise ohus olevate inimeste abistamise kõige levinum viis kas nende kohustuste või varade ajutine ülevõtmine organisatsiooni poolt, mille riik on selleks loonud. Samuti tingimuste loomine selleks, et selgelt oma võimalusi üle hinnanud inimesed saaks oma eluruumi vahetada odavama vastu mõistlikel tingimustel.
Valitsus saab siin tegutseda peamiselt kahes suunas. Esiteks algatada või kiirendada  töömahukaid infrastruktuuri rajamise programme, eeskätt selliseid, mida nagunii oli vaja eelseisvatel aastatel ette võtta. Teiseks saab valitsus teha koostööd kommertspankadega, tagamaks ettevõtetele tööks ja miks mitte ka arenduseks vajalikke krediite konkurentsivõimelistel tingimustel. Omavalitsused saaks eeskätt pakkuda töötutele hädaabitöid, korraldada toiduabi ja hoolitseda kodutuks jäänute eest.

Makroökonoomika professor Raul Eamets: tasuta koolitused:
Kohe peaks laiendama nende inimeste ringi, kes saavad riigilt tasuta koolitust. Praegu saab koolitust ainult registreeritud töötu. Kui inimene saab koondamisteate, siis tuleks tema suhtes rakendada samu meetmeid mis töötute puhul. Tekstiili- ja rõivatööstuste töötajatele, kes  ilmselt samuti löögi alla satuvad, võiks teha juba ennetavat koolitust. Sest kui korraga lastakse näiteks Kreenholmist lahti 1500 inimest, ei tuleks käsi laiutada, et mis nüüd edasi saab. Siin tuleks kasutada ka Euroopa Liidu raha. Me teeme võrreldes Euroopa Liiduga äärmiselt vähe aktiivset tööpoliitikat.
Valitsus peaks läbi vaatama ka avaliku sektori kulude struktuuri. Kui püüame eurole üle minna, oleks ehk seegi tuleviku suhtes nagu väike kaitse.

Sotsioloog Liisa Talving: rohkem raha kutseõppele:
8Lühiajalises plaanis peaks riik tegelema tagajärgedega – panustama inimestesse, kes on   majanduskriisi juba omal nahal tunda saanud. Järjekorrad tööturuameti ukse taga pikenevad iga päevaga, tööotsijad peaks kokku viima vabade töökohtadega. Palju on räägitud, et praegune haridussüsteem toodab mõne eriala esindajaid üle, teisi jääb aga puudu. Nüüd, madalseisu ajal, näeme selle mudeli mittetoimimist kõige vahetumalt. Riik peab tulevikku vaadates panustama kutseõppesüsteemi ja tagama, et tööturule siseneks teisigi kui ainult ärijuhtimise eriala omandanud.
Et edasist majanduslangust pidurdada, ei piisa aga ainult tagajärgedega tegelemisest. Läti president nõuab seimilt ja valitsuselt majanduse kriisiplaani ultimaatumi vormis. Ka meie riigijuhid peaksid tegema enamat kui lootma, et olukord võimalikult valutult möödub ja ajaga ise stabiliseerub.

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.