“Elus ja maadluses ei tule midagi lihtsalt, tööd peab tegema.”

Epp Mäe, maadleja
Töölislinnaku ümbersünd (0)
26. jaanuar 2009

Koplis asus sajandi eelmise algul Tallinna suurim, enamjaolt vallaliste meestega asustatud töölisasula ja relvaladu.

Vene-Balti laevatehase, sealhulgas Kopli liinide rajamine imeilusa loodusega Kopli poolsaare põhjaossa tekitas eelmise sajandi alguses tallinlaste seas tugevat vastuseisu. Põhjuseks asjaolu, et see piirkond oli sajandeid olnud tallinlaste kõige populaarsem ja lähedasem suvituskoht.

Milline argument kaalus üle linlaste vastuseisu? Põhjusi tuleb otsida välispoliitikast, konkreetsemalt suurriikide vahelisest rivaalitsemisest. Vene impeeriumi olukord ei olnud 20. sajandi esimesel kümnendil kaugeltki soodne. Jaapani sõjas sai Vene Balti mere laevastik rängalt lüüa. Impeeriumi läänepiiril asunud pealinn oli nõrgalt kaitstud. See asjaolu saigi määravaks nii Peeter Suure merekindluse rajamisel kui ka kolme suure laevatehase ehitamisel Kopli piirkonda. Suurim nendest oli Vene-Balti Laevaehitus- ja Mehaanikatehas, mida rajas aastatel 1912–1916 Prantsuse firma Schneider-Greuzot.

Asum jagunes tootmis- ja elamurajooniks. Viimane omakorda jagunes ametnike linnaosaks (praegused Süsta, Ketta ja Kaluri tänava äärsed hooned) ning töölisasundiks (praegused liinid). Kopli liinide nimi tekkis alles pärast 1951. aasta oktoobrikuud, kui Vene-Balti asunduse tänavatele pandi 1., 2., 3., 4. ja 5. liini nimed. Enne 1951. aastat kandsid majad neid numbreid, mis nad said vastavalt hoonete valmimisele. Nii oli tavaline, et Vene-Balti maja nr 76 kõrval asus maja nr 104 või Vene-Balti majast nr 41 ühel pool asus maja nr 24 ja teisel pool maja nr 62.

Kopli liine nimetati nii tsaari- kui ka iseseisva Eesti ajal Tööliskoloniiks (kohalikus dialektis kaloniiks). Kuna Kopli liinid paiknesid astangutel, nimetati piirkonda vastavalt ülemiseks, keskmiseks ja alumiseks koloniiks. Mere ääres Sepa tänaval 1930. aastate keskel ümberehitatud majade piirkond kandis «kandiliste majade» nime. Nõukogude ajal lisandunud kilpmaju sauna ligidal kutsuti barakkideks.

Tehase rajamise ajal värvati suurem osa ehitajatest ja algsest töötajaskonnast Venemaa sisekubermangudest, ja enamasti oli tegemist vallaliste meestega. 1916. aastaks oli tehase töötajate arv suurenenud 7000-ni. Poissmeeste kõrget osakaalu näitab seegi, et Tööliskolonii keskseks hooneks oli hiiglaslik einelaud, mis võimaldas regulaarset toitlustamist ja pikemat vaba aega.

Tehase juures tegutsesid ka lasteaed ja algkool, kuid laste vähene arv tõendas abielus inimeste väikest osakaalu. Suurem osa töötajatest lahkus, kui tehase seadmed, tooraine ning töötajad evakueeriti 1917. aasta sügisel Taganrogi.

Suurem osa Kopli liinide maju planeeriti algselt ajutiste hoonetena, ent kvaliteetsed palkseinad osutusid ometi vastupidavamaks kui pärast II maailmasõda lisandunud majad. Need tuli juba sügaval nõukogude ajal suure füüsilise kulumise tõttu lammutada.

Kui vaadelda sündmusi Vene-Balti asunduses, siis näeme, et selles linnaosas toimusid Eesti riigi seisukohalt otsustavad võitlused juba enne Vabadussõda. Nimelt paiknesid asunduses nii enamlaste kui ka sakslaste ajal suured relvalaod, samuti seadmed ja materjalid. Suur osa nendest väärtustest õnnestus jätta siia tänu eesti töölistele, kes juhtisid täislaaditud vagunid kõrvalistele teedele, rikkusid vedureid ja vaguneid ning laadisid ärasaatmiseks valmis seatud vagunid taas tühjaks. Võib oletada, kui raske olnuks noorel Eesti Vabariigil kaitsta end Vene-Balti asundusest saadud relvadeta. Vene-Balti tehases hoiti Vabadussõja esimestel kuudel ka pea kogu Eesti suurtükimürskude tagavara.

Omapärase ja kaugeleulatuva jälje jätsid Kopli ajalukku endise Vene Loodearmee sõjamehed. Loodearmee sidemed Vene-Balti asundusega ulatusid juba 1918. aastasse. Nimelt oli Venemaa kapitalil põhinev Vene-Balti Laevatehas üks olulisemaid Loodearmee toetajaid. Ühes tehase majas elas kontradmiral Feodor Rimski-Korsakow koos abikaasa Marie ja poja Vladimiriga.

 

Sõdurite laatsaret

 

1919. aasta oktoobris edukalt Peterburi suunas peale tunginud Loodearmee jõud rauges peagi ning Punaarmee purustas Eesti piiri suunas taanduva armee sama aasta novembris. Umbes 50 000 võitlejat siirdus Eestisse, paraku levis neist taganemisel väeosades taude. Ägenenud sõjategevuse tõttu olid peagi kõik hospidalid ja muud sanitaarasutused patsiente täis. Vene valgete armees valitsev korralagedus laienes ka haigemajadele. Kindral Johan Laidoner sõitis katastroofilise olukorra tõttu isiklikult kohale ja jagas Loodearmee asukohad piirkondadesse, määrates igasse neist Eesti ohvitserist komandandi.

Kopli haiglatesse saadetud haigetel oli saatekirjale tavaliselt märgitud gripp. Õnneks olid meedikud pädevamad ja taipasid, et tegemist on ohtlike nakkushaigustega. Otsekohe keelati nakkushaigete edasine lähetamine Tallinna piirkonda. Koplis asunud endised Loodearmee laatsaretid muudeti hospidalideks ja ümbrus kuulutati ohualaks.

Eesti Ajalooarhiivi andmeil paiknesid Vene-Balti Laevatehase tühjaks jäänud barakkides Loodearmee 1., 2., 3. ja 4. hospidal. Haigemajadel tuli töötada küllaltki rasketes tingimustes, sest pärast Vene-Balti tehase evakueerimist ja enamiku tööliste lahkumist Tallinnast rüüstati siinsed majad kapitaalselt. Loodearmee sanitaarteenistus oli sunnitud külmal ajal paigutama haigeid ruumidesse, kus puudusid aknaklaasid ja uksed ning kus isegi ahjud ja veetorustik ei töötanud. 23. detsembril 1919 viibis hospidalis 850 haiget, neid ravis ja teenindas 350 isikut.

Vene hospidalidega seonduv tegevus muutus süsteemsemaks, kui Eesti väejuhatus määras Koplisse komandandi. Tema käsul keelati liikumine Kopli ja linna vahel kella üheksast õhtul kuni kella kuueni hommikul ja rajati hospidalide ümber piirdeaed. Plekilise soetõve kartuses katkestati 1920. aasta jaanuarist isegi kirjade kättetoimetamine elanikele, kes elasid teisel pool karantiinijoont.

Kahjuks suri 1919. aasta sügisest kuni 1920. aasta kevadeni Loodearmee hospidalides paarsada inimesi nakkustesse. Neid meenutab mälestuskivi Kopliranna piirkonnas. Varem, s.o kuni Kopli kalmistu lõhkumiseni nõukogude võimude poolt asus siin arhitekt A. Vladovsky loodud kena paekivist kabel.

 

Tehas teel pankrotti

 

Vabadussõja lõpus muutus Kopli liinide elanikkond pea täielikult. Laevatehase toetusel asus sinna elama rohkesti inimesi, kes põgenesid punaste terrori eest. Rohkesti oli nende hulgas haritlasi, endisi riigiametnikke ja sõjaväelasi.

Teiseks suuremaks elanike rühmaks olid eestlastest optandid, kes olid teel Eestisse kaotanud oma vara ega suutnud endale mujal korterit osta.

1920. aastate algul elas Vene-Balti asunduses u 1500 inimest, 1924. aastaks kasvas elanike arv 4229-ni. 1930ndateks muutus Koplis palju, sinna tekkisid uued tööstused. Vene-Balti asunduses tegutses algul Tallinna Tehnikum, hiljem Tallinna Tehnikaülikool. 1930ndate lõpus oli 80% Kopli elanikest eestlased ja 20% venelased.

Vene-Balti tehase tulevik sõltus seejärel parteide seisukohtadest suurtööstuse tuleviku küsimuses. Eesti Põllumeeste Erakond eesotsas Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneriga pooldasid suure laevatehase taastamist, nähes selles Eesti tööstuse vedurit. Opositsioon oli veendunud, et hiiglaslik tehas ei leia turgu ja realistlikum oleks tootmisruumide kohandamine eri tööstuste tarvis. Ajalugu näitas, et opositsioonil oli õigus.

 

Kopli puhkes õitsele

 

Lõpuks tekkisid laevatehasel suured võlad. 12. märtsil 1926 tegi valitsus Eesti Pangale ettepaneku maksta töölistele tasumata palk ja asuda ettevõtet likvideerima. 1930. aasta algul sai oksjonil 755 000 krooni eest ka tehast ümbritsevate maade ja hoonete omanikuks Pikalaenu Pank.

Vene-Balti ja Bekkeri asunduse hoonete haldamiseks moodustati 1933. aastal vastav riiklik ettevõte hilisema nimega AS Kopli Kinnisvarad. Tegu oli suurima kinnisvaraomanikuga Eestis, millele kuulus Kopli poolsaarel 160 ha suurune ala, kus paiknes 310 ehitist, sealhulgas 144 elumaja 2200 korteriga.

1930ndate lõpuks oli Kopli muutunud heakorra ja kodukaunistamise seisukohast üheks kenamaks linnajaoks Tallinnas. See muutus ei toimunud üleöö. Ilma linnavalitsuse ja firma läbimõeldud ehituskavata poleks «tööstuse surnuaiast» kujunenud paljude kaupluste ja tegusa kultuurieluga modernset tööstuspiirkonda.

AS Kopli Kinnisvara suutis vanade hoonete remontimise, uute elamute ja ühiskondlike hoonete, parkide, teede, lillemosaiikide jms ehitamise kõrval igati toetada ka Kopli haridus- ja seltsielu. Remonditi sadakond maja ja alustati pikkade koridorsüsteemiga barakkide ümberehitamist. Ühetoalised korterid ehitati kahetoalisteks. Alustati ka fassaadide muutmist, sellest ajast on pärit laudvooderdis liinide majadel ja ülemise kolonii kivitrepikojad.

Kopli liinide keskseks asutuseks oli Tallinna 24. algkool, nagu ka selle lähedal asunud vana Kopli rahvamaja. See oli omapärane angaarilaadne ehitis, mille ühes otsas asus Kopli Nikolai kirik ja ülejäänud hoonet kasutas 1920. aastatest rahvamaja. Tähtsateks ehitisteks olid veel Sepa tänava lähedal asunud EELK kirik ning trammitee ligidal asunud Kopli kinod. Tsaariajal tegutses Kopli rahvamaja hilisemas kinos.

Kopli liinide tutvustamisel ei saa mööda minna sealsete elanike ärksameelsest elulaadist. Enne 1940. aastat oli tavaline, et näiteks liinidel elanud pereisa, kes töötas mõnes kohalikus vabrikus, oli mitme Kopli seltsi liige. Ta käis näiteringis, laulukooris, mängis mõnes kohalikus orkestris ning osales spordivõistlustel. Asunduses ei leidunud ühtegi vaba maa-ala, mida kohalikud noored sportimise huvides ära poleks kasutanud.
 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.