"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
Vaesuse vähendamiseks on vaja aktiivset riiki (0)
26. jaanuar 2009
Hinnangute järgi on vajab Eestis toiduabi 50 000 inimest.

Tuntud inglise kõnekäändu ümber sõnastades võib öelda, et Eesti ei ole nii rikas, et lubada endale nii suurt hulka vaeseid.

Eelmisel nädalal sotsiaalministeeriumi poolt organiseeritud vaesuseteemalisel ümarlaual osalenud jõudsid järeldusele, et ühiskonna tähtsaim väärtus on hingeline rikkus.

Reaalse vaesuse asemel diskuteerisid mitmed osavõtjad peamiselt väärtuste üle, mis ühiskonnas valitsevad, ja selle üle, millisel määral on vaesus mõtlemise tagajärg. Vahetati arvamusi ka kehva hariduse ja tervise ning vaesuse põhjus-tagajärg seoste üle. Näiteks professor Margit Sutrop on seisukohal, et vaesus ei olevatki raha ega majanduse küsimus.

Küsimuse finantsilisest küljest on tähtsam mõtteviis ja hingeline rikkus, leidis ka Tartu ja Tartumaa naisorganisatsioonide esimees Urve Kaasik. Õigete väärtusete peamise kujundajana nimetasid nii Sutrop kui ka Kaasik perekonda, kus võiks õpetada lapsi hoolsalt töötama, samuti kodanikuühendusi, mis peaksid kasvatama kõigis oma liikmetes ausust, julgust oma vigu tunnistada, õiglustunnet ja solidaarsust.

Niisiis rääkisid arutelust osavõtnud peamiselt vaesuse «kultuuri» kontseptsioonist, mille kohaselt on oma hädades süüdi hädalised ise – fatalistid, kes ei oska kujundada oma tulevikku, kes annavad oma ellusuhtumise edasi ka järglastele. On vaid tarvis pöörata nende suhtumine «õigeks», ja kõik saab justkui imeväel iseenesest korda…

Vaese süüdistamine

Enamik sotsiaalteadlasi seostavad vaesuse olemasolu siiski ühiskonna sotsiaal-majandusliku eripäraga, materiaalsete hüvede ebavõrdse jaotamisega inimeste vahel. Põhjamaades on vaesust suudetud radikaalselt vähendada, sealhulgas nii süvavaesust kui ka ebavõrdsust. Ja tänu sellele on nad ka ühed rikkaimad riigid. On selge, et nii inimese kui ka ühiskonna elus tuleb ette riskiperioode, mil vaesuse tekkimine on väga tõenäoline. See juhtub näiteks siis, kui toimub üldine majanduslangus. Seda tõestavad ka statistika ja sotsioloogiliste uuringute tulemused.

Poliitikauuringute keskuse PRAXIS analüütiku Andres Võrgu sõnul on pärast meie riigi viimast majanduslangust vaeste arv Eestis märgatavalt vähenenud.

Kui aastal 2000 elas 26% olukorras, kus ei jätkunud vahendeid indiviidi ega perekonna põhivajaduste rahuldamiseks, siis aastaks 2007 jäi selliseid inimesi vaid 6,6%. Antud juhul käib jutt absoluutsest vaesusest, kui raha ei jätku toidu, elamispinna ega riietuse jaoks.

Siinjuures on vaesuse piir selle aja jooksul «tõusnud» 1454 kroonilt 2341 kroonini pereliikme kohta.

Vaeste arv kahanes tänu majandustõusule, mis kasvatas elanikkonna sissetulekuid. Samas, me ei ela Aafrikas. Läänes satuvad suhteliselt vaeste inimeste kategooriasse ka need, kellel pole küll raskusi toiduga, kuid kes ei saa endale lubada kõrgema taseme vajaduste rahuldamist – jutt on haridusest, kultuursest puhkusest jne.

Ebavõrdsus toodab vaesust

Suhteline vaesus määratakse kindlaks, võrreldes elatustaset ühiskonnas üldiselt omaksvõetuga, selles ühiskonnas «normaalseks» peetuga. Sissetulekute tõusust see ei sõltu. Võrgu andmetel suurenes suhtelise vaesuse piir aastail 2000–2007 1490 kroonilt 3158 kroonini, kuid selle kategooria vaeste arv vähenes vaid kaks protsenti – 15,3 %-ni.

Statistikaamet teeb arvutusi teistsuguse metoodika järgi, kuid suhteliselt vaeste arv ei ole sellepärast väiksem – 2006. aastal oli neid riigis
259 000 ja see arv pole viimastel aastatel muutunud. Statistikud kinnitavad, et riigi kõige rikkamate inimeste ühe viiendiku sissetulek on kuus korda kõrgem ühe viiendiku kõige vaesemate sissetulekust.

Suhteline vaesus on proportsionaalne tegeliku võrdsusega ühiskonnas: mida võrdsem on rahvas, seda vähem on vaeseid, sealhulgas ka suhteliselt vaeseid. Kuid sellest kahjuks ümarlaual samuti ei kõneldud. Väga retoorilisele küsimusele, milline strateegia riiki paremini toetab, kas rikkuse kasvatamine või vaesuse leevendamine, andsid ümarlauast osavõtjad samuti retoorilise vastuse – üheaegselt on tarvis tegelda mõlemaga.

Haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna juhtaja Tiina Kiviranda rõõmustab võimalus kasutada Euroopa sotsiaalfondi raha ümberõppeks, see peaks levivat töötust leevandama.

Teha panus konsultatsioonile teenuste turu ja karjäärivõimaluste küsimustes soovitas ka sotsioloog Avo Trumm. Firma DHL Estonia AS esindaja Elar Kilmetsi arvates on aga individualistide aeg möödas ja inimesed mõtlevad rohkem, kuidas teisi aidata.

Tundub, et äraspidises vormis on sellele mõelnud ka valitsus. Nädalalehe Eesti Ekspress andmetel arutavad Reformierakonna liidrid lastetoetuse maksmise lõpetamist (300 krooni kuus) senises vormis. Seda mõtet toetab ka sotsiaalminister Maret Maripuu, kes arvab, et suurem osa toetustest ei vähenda vaesuse taset.

Kuni valitsev ideoloogia liberaalse kontseptsiooni vaimus suhtub vaestesse kui parasiitidesse riigi kehal ja mõtleb, kuidas toetusi veel vähendada (450-kroonine koolitoetus juba kaotati, nagu ka mitmed muud lastega seotud toetused), toidab meie vaeseid Euroopa.

Eesti osaleb põllumajanduse registrite ja info ameti (PRIA) kaudu Euroopa Liidu puudustkannatavate inimeste toiduabi lepingus. Praegu hinnatakse abivajajate arvuks
50 000 inimest.

Neile antakse 547 tonni toiduaineid. Inimesed, kes vajavad abi, peavad pöörduma kohalikesse heategevusorganisatsioonidesse või sotsiaaltöötajate poole. PRIA püsipartner toiduabi jagamisel on Punane Rist.

Üle 10 000 inimese saab toiduabi

Peaaegu kolm protsenti Eesti peredest elab äärmises vaesuses, neil ei jätku raha isegi hädavajalikuks söögiks.

Ainuüksi Punase Risti toel said 2007. aastal toiduabi 9525 tallinlast, kellele jaotati 71 975 kg makarone. Möödunud aastal tuli Tallinna abivajajatele 10 500 kg makarone ja 3500 kg jahu.

«Kahes linnaosas said 312 inimest umbes 3,8 kg jahu ja veel 1809 inimest niisama palju makarone. Mujalt ei ole veel lõplikke andmeid laekunud,» räägib Eesti Punase Risti Tallinna seltsi esimees Lilia Gontšarenko

Punane Rist jaotab Euroopa Liidult saadud toiduabi puudustkannatavatele inimestele linnaosade sotsiaalosakondade kaudu, kes Gontšarenko sõnul tunnevad elanike vajadusi täpsemalt ja võivad oma patronaažõdede süsteemi abil vajaduse korral viia toiduained otse koju. Aruanded on veidi hilinenud, kuna sotsiaalosakonnad hoidsid osa toiduabi talveks varuks, sest juba kevadel oli selge, et abivajajate arv hakkab suurenema.

Gontšarenko töötab Punases Ristis alates 1995. aastast, seepärast oskab ta abivajajate kontingendi muutusi kohe märgata. «Jagasin eile (teisipäeval – toim) hügieenivahendeid sealsamas, kus me jagame tasuta sööki. Muutused on märgatavad isegi detsembriga võrreldes. Kusjuures järjest sagedamini tulevad noored eestlased, invaliidid ja narkomaanid,» räägib Gontšarenko supiköögi külastajatest.

Ei ole tarvis olla selgeltnägija, et öelda: elanikkonna olukord muutub veel raskemaks. Esmajärjekorras kannatavad need, kes ka praegu pole kõige rikkamad.

Vaesus on alati olnud sotsiaalsete pingete tekitaja. Nagu ajalugu näitab, on revolutsioonide ja teiste poliitiliste «raputuste» ajal just vaesed inimesed olnud sotsiaalsete pöörete «kütteaine». Isegi kui vaesed ei hakka vägivallatsema, kannatab ühiskond, kus nad elavad, ikkagi. Vaene inimene ei suuda täisväärtuslikult ühiskonna elus osaleda, tema loominguline potentsiaal kustub viljatult.
 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.