“Elus ja maadluses ei tule midagi lihtsalt, tööd peab tegema.”

Epp Mäe, maadleja
Peatoimetaja veerg: Kokkuhoid ja ühtehoid (0)
02. veebruar 2009

Eelmine nädal vapustas avalikkust teatega, et 16-aastane koolitüdruk võttis endalt elu, sest tundis end väga-väga üksi. Ta vanemad olid nimelt läinud Soome tööle.

Selle traagilise looga haakus teine värskelt meediasse paisatud väga kõnekas fakt – Eesti on üks suurema välissündinud elanikkonna suhtarvuga riike Euroopas. 15% Eesti elanikest elab väljaspool Eestit, teavitas meid rahvastikuministri büroo. Lisaks on veel suur hulk elanikke, kes küll justkui elavad Eestis, aga töötavad mujal.
Nimetatud tõsiasi kõneleb ilmselt sellest, et väga suurele osale Eesti inimestest ei jätkunud seni kodumaal  eneseteostuse võimalusi või siis elementaarset tööd ja leiba. Nii lahkutakse kodukohast, jättes sageli lapsed Eestisse. Aga kui Eesti-suguses riigis on raske hakkama saada juba täiskasvanul, mis siis veel kaitsetutest lastest rääkida. Hoolivusega ei hiilga ju meie riik tervikuna, rääkimata paljudest laste- ja haridusasutustest.
Teiseks kõneleb see number laiemast tõsiasjast, et Eesti riigi loodud elukeskkond ei suuda seni konkureerida meile geograafiliselt väga lähedal asuvate riikidega. Riikidega, mis on meist mitte ainult majandusliku, vaid ka sotsiaalse arengu poolest valgusaastate võrra ees.
Näiteks kui terve mõistusega emal on reaalselt valida, kas kasvatada oma laps üles Eestis või turvalises Rootsis, kus lasteaiajärjekorrad puuduvad ja elukeskkond on kordades turvalisem ja lapsesõbralikum, siis valiks ta ilmselt viimase.
Õiguskantsler Allar Jõks tuletas meile ühtäkki meelde, et Eesti riik on põhiseaduse järgi sotsiaalriik. «See kohustab iga vastuvõetava otsuse puhul küsima, kas kokku hoida või ühte hoida,» deklareerib ta, mööndes, et kulude vähendamisega kahaneb sotsiaalsete õiguste tagatus.
Sotsiaalsed õigused polnud Eestis ka seni kuigi hästi tagatud. Paljusid toetusi (loe maksusoodustusi) naudivad kriisist hoolimata siiani hoopis jõukaimad elanikkonnakihid. Tavaeestlasi kutsutakse aga taas patriotismi üles näitama ehk manitsetakse kartulikoori sööma. Mis väljendab riigiisade soovi, et need, kel on niigi vähe, oleksid ka edaspidi võimalikult vait ka siis, kui neil viimanegi (ka töökoht) käest võetakse.
Ma arvan, et eesti rahvas võiks täna hoopis suu lahti teha – ja seda mitte ainult poole aasta pärast plaanitud üle-eestilistel mõttetalgutel. Kõneleda ja sekkuda tuleb alati, kui märkate ebaõiglust, kui kellelegi tehakse liiga või kui on vaja kedagi toetada.
 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.