"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
Õigeks mõistetud Vladimir Panovi kannatused tuleb heastada (0)
16. veebruar 2009
Vladimir Panov (vasakul) Edgar Savisaare kõrval õiguskaitseorganite toonaseid alusetuid süüdistusi tõrjumas.

«Eesti riigis tuleb pidada oma õigusvastaselt represseeritute päeva,» leiab Tallinna linnapea Edgar Savisaar, kirjeldades allolevas intervjuus ilmekalt, kuivõrd rängalt vintsutasid õiguskaitseorganid aastaid abilinnapea Vladimir Panovi.

«Eesti riigis tuleb pidada oma õigusvastaselt represseeritute päeva,» leiab Tallinna linnapea Edgar Savisaar, kirjeldades allolevas intervjuus ilmekalt, kuivõrd rängalt vintsutasid õiguskaitseorganid aastaid abilinnapea Vladimir Panovi.

4. märtsil saab kuus aastat päevast, kui toonane Tallinna abilinnapea Vladimir Panov korruptandiks kuulutatuna telekaamerate ees käeraudades ära viidi. Kuuldavasti tahab linnavolikogu kuulutada selle päeva süüta kannatajate ehk Eesti Vabariigis õigusvastaselt represseeritute päevaks. Miks?

Panovi juhtum on klassikaline näide, kuidas Eesti õiguskaitseorganid meediaga manipuleerides osutasid poliitilist teenust. Keskerakond oli siis Siim Kallase valitsuses. Äsja olid toimunud parlamendivalimised, kus me kogusime kõige rohkem hääli, nii et iga loogika järgi pidanuks president tegema meile ettepaneku valitsuse moodustamiseks (meie saime kõige rohkem hääli, kuigi mandaatide arvult jäime võrdseks uustulnuka Res Publicaga). Tõrjumaks meid kõrvale uue koalitsiooni moodustamisest, oli vaja Keskerakonda näidata sulide pundina, keda avalikkus ei saa usaldada. Meie diskrediteerimisest olid huvitatud mõlemad – nii Kallase Reformierakond kui ka Juhan Partsi Res Publica. Nad olid juba omavahel kokku leppinud, aga inimesed poleks Kallast mõistnud, sest Reformi ja Keskerakonna valitsusel oli tugev rahva toetus. Vaja oli meile mingi lärakas külge meisterdada, et inimestele oleks kuidagigi põhjendatav Keskerakonna väljajätt uuest valitsusest.

Patuoinaks tehtigi Vladimir Panov. Ta läks 4. märtsil notari juurde alla kirjutama üht lepingut ning sealt väljudes võttis politsei ta kinni. Väideti, et Panov on võtnud altkäemaksu. Algul viidi ta kriminaalpolitseisse, otsiti läbi tema kodu ja töökoht ning seejärel pandi ta koos kolme retsiga eeluurimiskambrisse Rahumäel. Meie – tema kolleegid – ei saanud algul millestki aru. Panime aga tähele, et meedia tuli jaole veel enne kui Vladimir Panov politsei saatel kohale toodi. Siis selgus ka, et BNS andis uudise Panovi kinnivõtmisest enne seda, kui ta tegelikult arreteeriti. Oli näha, et asjad olid imelikud.

Politsei tegi Panoviga, mida tahtis. Nagu paljud teised, arvasin ka mina naiivselt, et läbiotsimiseks on vaja kohtuorderit, et kinni saab pidada inimest ilma kohtuotsuseta kuni 24 tundi ja üle kuulata vaid advokaadi juuresolekul. Tuleb välja, et ei midagi taolist, kõik need sätted on ära muudetud ja inimene on sisuliselt kaitsetu politseivägivalla ees.

Kui kaua see «organite» osalusel organiseeritud poliitiline operett kestis?

Panovi loksutati ringi ligi viis aastat, küll vahetati prokuröre, kes järjest dekreetpuhkusele läksid; küll kohtunikke ja kohtu alluvust. Vladimir on mulle rääkinud uurija Järvetist, kes ühessegi asja ei süvenenud ja keda see lugu eriti ei paistnud huvitavatki. Aga näis, et ta oli oma ülemustelt saanud käsu, kuidas uurimistulemused peavad välja nägema, ja seda ülesannet püüdis ta ka täita. Põhirolli kandsid selles vodevillis minu arvates aga toonane politseiülem Andres Anvelt ja tema sõbratar ning hilisem elukaaslane, ajakirjanik Kärt Karpa. Üks mõtles välja ja tagas asja juriidilise katte, teine treis sellest sõnumeid.

Murdepunkt oli ilmselt siis, kui üks Panovi kohtunikest – Ardi Šuvalov – ise altkäemaksu süüdistusega vangimajja viidi. Asja lükati aina ühe käest teise kätte. Keegi ju ei soovinud olla selles kohtuasjas kohtunik, sest see asi haises algusest peale. Sellepärast suunatigi asi lõpuks Pärnusse. Mis aga puutub Šuvalovisse, siis Panov on mulle rääkinud, et Šuvalov rikkus igal sammul protsessi nõudeid. Küll keeldus ta välja kutsumast kaitse-poolseid tunnistajaid, küll jättis kohtualused sõnavõtuõiguseta. Ilmselt oli tal ülesanne lõpetada kohtuprotsess Panovi süüdimõistmisega ja seda püüdis ta ka teostada. Pärast Šuvalovit tulnud kohtunikud olid objektiivsed, süvenesid asjasse ja hakkasid ka kohtualuseid ning nende advokaate ära kuulama. Lõpuks, 2008. aasta jaanuaris, võttis prokuratuur süüdistused tagasi ja kohus andis teada, et kuriteokoosseisu selles loos ikkagi ei ole. Panov oli õigeks mõistetud.

Kas vähemalt siis jäeti Panov rahule ja vabandati tema ees?

Kaugel sellest. Kuidagi oli ju justiitsorganitel vaja ennast õigustada. 30. novembril 2008 ETV saates «Aeg luubis» esitles juhtivprokurör Jüri Pikma Vladimir Panovi ikkagi kurjategijana, kes olevat pääsenud ainult asja aegumise tõttu. Kuna Pikma valetas teleekraanil ning «Aeg luubi» toimetaja lisas sellele järjekordselt mürgikaadrid käeraudus ära viidud abilinnapeast, siis kaebas Panov justiitsminister Rein Langile ja Rahvusringhäälingu juhile Margus Allikmaale. Panov kirjutas:

«Juhtivprokurör Jüri Pikma jättis vaatajale mulje, nagu oleks hoolimata prokuratuuri tõhusast tööst minu süü tõendamisel pääsenud ma kriminaalvastutusest väliste asjaolude tõttu, kuid tegelikult on minu puhul ikkagi tegemist kurjategijaga. Prokuratuuriseaduse § 15 lg 1 p 3 ja 4 järgi võib prokuröriks nimetada isiku, kes on kõrgete kõlbeliste omadustega, prokuröritööks vajalike võimete ja isikuomadustega. Kuidagi ei saa pidada kõlbeliseks avalikkuse ees inimesele kuritegude inkrimineerimist, hoolimata jõustunud õigeksmõistva kohtuotsuse olemasolust. Leian, et minu tembeldamisel kurjategijaks Jüri Pikma, kas «unustas» oma ametipositsiooni Riigiprokuratuuris või, mis veel hullem, kasutas seda teadlikult veenvuse huvides, mis tekitab kahtluse temal prokuröritööks vajalike isikuomaduste olemasolus. Ma ei tea, miks juhtivprokurör Jüri Pikma mind avalikkusele kurjategijana esitles, kuid kindlasti on tema väljaütlemised minu suhtes vastuolus juristi eetika põhimõtetega ning kahjustavad õigusemõistmise huve.»

Panov küsis samuti, et kuidas oli Riigiprokuratuuri esindajal üldse võimalik osaleda sellises telešõus? Pärast seda Pikma formaalselt küll vabandas Panovi ees ja lubas oma «eksitusest» järeldused teha, aga saade oli juba riigikanali eetris ära käinud.

Oma skandaalne roll selles šõus oli muide ka Eesti Ekspressi ajakirjanikul Janar Filippovil, kes püüdis musta valgeks valetada, õigustades prokuröre koodeksi muutustega protsessi ajal.

Kuidas Te hindate tagantjärele politseijuhtide ja teiste poliitikute käitumist Panovi juhtumis?

Täpseima hinnangu nende tegevusele andis aeg. Esimesest päevast oli ju võetud Panovi suhtes süüdistav hoiak. Politseijuhid bravuuritsesid ning ajakirjandus võimendas seda erilise heameelega. Mäletan, kuidas Anvelt (või oli see tema asetäitja Tibar) raporteeris toonasele lahkuva valitsuse siseministrile Varekile, et sellise kaliibriga meeste kohta, nagu Panov, on neil ikka toimikud olemas. Ning hooples ajakirjanduses, et see kõik olevat vaid väike asi võrreldes Panovi muude pattudega, mida nad teadvat. See oli puhas poliitiline bluff.

Parempoolsed parteid olid rahul. Nad olid saanud, mida tahtsid. Siim Kallas laiutas käsi, et Keskerakonnaga ei saa ju koalitsiooni teha, kui seal on koos niisugused! Tõnis Palts andis Tallinna volikogus tuld Panovi pihta, laiendades süüdistusi kogu Keskerakonnale. Varem olid Palts ja Panov peredega koos isegi teatris käinud.

Arnold Rüütel aga istus vaikselt Kadriorus ja jälgis mängu. Pakkumise moodustada valitsus tegi ta muidugi Partsile, sest kujunenud õhustikus ei olnud teisiti võimalikki. Formaalselt ka minule, aga alles pärast seda, kui ma olin talle öelnud, et seoses Panovi juhtumiga on asi muutunud minu jaoks lootusetuks.

Kuidas on see võimalik Eesti Vabariigis, kelle kõrged esindajad lendavad väsimatult mööda ilma Venemaale, Ukrainale, Valgevenele, Gruusiale ja Aserbaidžaanile õigusriiklust ja demokraatiat kuulutamas? Ja mida Anvelti- ja Karpa-sugused sellest saavad?

Raha neile viimastele selle eest vaevalt et maksti, kuigi, kes teab. Võib-olla lubati au ja paremaid ametikohti, aga needki lubadused unustati kohe, kui seda «perekonda» enam vaja polnud. Oli lihtsalt poliitiline surve, neile tehti selgeks, et asjad on vaja ära teha ja nemad tegid. Tellimustöid tehakse pidevalt, sealhulgas ka politseis ja prokuratuuris. Aga niisuguseid kõmulisi asju ilma peaprokuröri või justiitsministri taganttõukamiseta teha pole võimalik. Inimesed on ju nõrgad, muud ei midagi. Aga Panov kannatas nende pärast viis aastat ja nüüd on tema edasine elu ja tervis rikutud.

Aga ega selliseid asju ka lõpmatuseni vaka all ei hoia. Ja aegumise tähtaeg ka siin ei kehti. Need, kes on poliitilise tellimustöö raames inimesi taga kiusanud, peavad oma risti elu aeg kandma. Nendest asjadest räägitakse ju avalikult, keegi ei salgagi, et see, mis Panoviga tehti, oli tegelikult justiitsmõrv.

Ma ei tee seejuures mingit avastust. Eesti Ajakirjanike Liidu esimees Peeter Ernits ütles hiljuti ühel avalikul kohtumisel (video sellest kohtumisest on internetis kõigile vaatamiseks): «Panovi … lihtsalt piinati aastaid ja kui kohus tunnistas ta süütuks, siis kirjutati ajalehtedes, et mingite seaduste muutumise tõttu jäid kurjategijad vabadusse. Tegelikult midagi niisugust ei olnud, lihtsalt seda kuritegu, mida taheti Panovile inkrimineerida, ei olnud olemas. Ja sellest teavad kõige kõrgemad Eesti riigi ametiisikud. Ma pean silmas praegust justiitsminister Rein Langi, kes tookord oli härra Panovi kolleeg Tallinna linnavalitsuses. Pean silmas ka teisi Eesti justiitsvõimu esimese ešeloni ametnikke. Kõik nad teavad seda suurepäraselt».

Nõukogude organite poolt erinevatel aastakümnetel õigusevastaselt represseeritute kaitsmisest räägitakse meil üsna palju. Kuidas aga kaitsta praeguse Eesti Vabariigi justiitsvägivalla läbi süütult kannatanuid?

Tuleb hakata ka niisugustest asjadest avalikult rääkima, sealhulgas ka rahvusvahelisel tasemel, ja anda toimunule adekvaatne hinnang. Võib-olla see distsiplineerib mõningaid meie kodukootud füürereid. Nii nagu kommunistliku ja natsirežiimi ohvrite puhul on ajalooline hinnang oluline uute kuritegude ärahoidmiseks, nii kehtib see ka praeguste süüta kannatajate suhtes.

Ma näiteks üldse ei välista, et midagi sarnast toimub ju ka praegu Pärnu linnapea Mart Viisitamme suhtes, kus tegutseb seesama prokurör Pikma. Aga ärgu need organid enam lootkugi, et taolised justiitsmanipulatsioonid jäävad karistamata. Juristid, kes asju poliitiliselt kallutavad, peavad teadma, et varem või hiljem tuleb olukord, kus neil ei ole enam kohta õiguskaitse valdkonnas. Varem või hiljem saab Eestist õigusriik, kus poliitiliselt kallutatud justiitsvägivallas osalemine muutub karistatavaks.

Vladimir Panov on meie kaasaegne märter, kellele osaks saanud kannatused tuleb avalikkuses heastada. Ka süüta kannataja päeva on vaja eelkõige selleks, et samasugune ebaõiglus meie riigis rohkem ei saaks korduda.
 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.