“Elus ja maadluses ei tule midagi lihtsalt, tööd peab tegema.”

Epp Mäe, maadleja
Olev Raju: üks on tugevam kui neli! (0)
23. veebruar 2009
Raju sõnul olid enne ühe valimisringkonna moodustamist Tartus paljud hääletussedelid rikutud, sest valijad kirjutasid sinna mõnes teises Tartu linna osas kandideeriva inimese nime.

Tartu linnas moodustati juba aastate eest üks valimisringkond, et iga hääletaja saaks valimistel anda oma toetuse kindlalt just lemmikkandidaadile, räägib Tartu linnavolikogu esimees Olev Raju.

Lähenevate valimiste eel vaadatakse ikka tagasi tehtule. Ja seda mitte ainult mõne viimase aasta perspektiivis. Üheks tõsiseks valimiseelseks teemaks on ikka ja jälle administratiivreform, valimismaastiku korrastamine, sh valimisringkondade küsimus.

Tallinnas on sama teema aktuaalne praegu. Tartus oli aga valimisringkondade ja linnaosade identiteedi küsimus tuliste diskussioonide keskmes 2002. aasta kevadel, pool aastat enne valimisi.

Mitu valimisringkonda peaks meil ikkagi olema? Üks? Neli? Või 49? Linnavolikogus on ju 49 liiget ja siis saaks ehk meie hoovinurga Sassi ka volikokku!

Lihtsus maksab

Ühe ringkonna idee eestvedajad reformierakondlased teatasid Andrus Ansipi ja Hannes Astoki suu läbi, et inimesed soovivad selgust ja lihtsust. Linnakodanik tahab hääletada tema jaoks kõige usaldusväärsema tartlase poolt.

«Iga linlane peaks saama hääletada nii Jüri Adamsi, Aadu Musta, Väino Kulli kui ka Toomas Teini, just temale meelepärase kandidaadi poolt,» kirjutas Hannes Astok 2002. aasta 13. märtsi Tartu Postimehes.

Linnapea Andrus Ansip rääkis õnnetutest 1999. aasta Tartu linnavolikogu valimistest, kus iga 56. tartlaste valimissedel oli rikutud, sest Annelinna valija kirjutas sedelile näiteks Tammelinnas kandideeriva poliitiku numbri. Valijad polevat mõistnud, miks nad ei või hääletada just neile sobivaima kandidaadi poolt. Rikutud sedelite arv olnud Tartus pea kaks korda suurem kui ühe valimisringkonnaga linnades. Pealegi – kui isegi New Yorgis saadi linnapea valimistel hakkama ühe ringkonnaga, siis saavat seda ka Tartus.

Aga nelja ringkonnaga valimised tundusid paljudele tol hetkel ausamate ja õiglasematena. Nende ühine argument kõlas: nii on alati olnud, valijad on sellega harjunud. Pealegi, mis saab siis, kui inimest tuntakse ikkagi eelkõige vaid oma linnaosas?

Hirmutamise taktika

Loomulikult ei tulnud ühe valimisringkonna oponentidel argumentidest puudust. Hirmutati, et uue korra kohaselt jääb mõni Tartu piirkond linnavolikogus esindajata ning muutub linna ääremaaks, kuhu issanda päike enam ei paista.

Isamaalane Tõnis Lukas näitas, et uus süsteem sööb üksikkandidaadi võimaluse volikokku jõuda, aga see võivat olla oht demokraatiale. Üks valimisringkond soosivat liigselt kõige tugevamat parteid, see omakorda võivat viia autokraatiani. Isamaaliitlane Jüri Adams teadis, et «ühe valimisringkonna kehtestamine annaks Ansipi erakonnale linnavolikogus oluliselt rohkem kohti» (TPM 22. mai 2002). Kahtlustati koguni Andrus Ansipi püüdlust ainuvõimu poole.

Reformierakond oli algusest peale ühe ringkonna idee eestkõneleja ja Isamaaliit selle vastu. Mis seal salata, istusime oma erakonnakaaslastega ka tosina poolt- ja vastuargumendi otsas ning otsustasime alles pärast tuliseid vaidlusi ja läbihääletamisi ühe valimisringkonna kasuks. Saime veel Vahur Kalmrelt ajalehes võtta (TPM 22. mai 2002), et olime esialgu nelja ringkonna poolt, aga lõpuks ütlesime, et igaühel on õigus diskussiooni käigus targemaks saada. Ja kui ma ei eksi, siis mõnigi tookordne volikogu liige jäi oma südames siis veel kõhklevaks.

Kõik tänasesse Tartu võimuliitu kuuluvad erakonnad on seda meelt, et tollane valik oli kahest võimalikust parim. Elu ise on seda näidanud.

Reformierakondlased pole pidanud oma idee pärast häbenema ega meiegi oma raske valiku õigsuses pettuma. Linnavolikogu on ajanud oma voli piires ikka kogu Tartu asja ja hirmujutud unustuste saarekestest ei ole täitunud. Rahvaliidu fraktsiooni esimees Robert Närska võttis toonase algatuse kokku sõnadega: «Tegemist oli mõistliku algatusega, mis sobib teistelegi eeskujuks».

Olen valijatega kohtudes mõnikord küsinud, mis nad arvavad Tartu jagamisest mitmeks valimisringkonnaks. Valdav enamus arvab, et ühest aitab küll. Keegi pakkus ka kaht, keegi viit. Kui juba ülepakkumiseks läks, kostus koguni kümme. Huvitaval kombel ei mäletanud nelja ringkonda või nende piire küll enam keegi.

Asumitele oma nõukojad?

Demokraatiaga on asjad just samamoodi, nagu ühe Tartuga konkureeriva suure linnaga – see ei saa kunagi valmis. Kindlasti oli omaaegses diskussioonis meie oponentide jutus mõistlikke ideid, mida tuleb arvestada.

Kodanikuühiskond on nagu elav taim, mis kasvab ja areneb, kuid vajab selleks päikest ja vihma, meie hoolt ja tähelepanu. Tartuski on omad ajaloolised asumid, mis olid vahepeal jalge alla tallatud, kuid tänaseks taas tärkava identiteediga.

Linnavolikogu on oma töös igati kaasa aidanud supilinlaste heaperemehelikele algatustele või seni alles jõudu koguvatele Karlova, Tammelinna, Tähtvere jt liikumisele. Usume, et järkjärgult küpsevad tingimused ja suureneb vajadus asumipõhiste nõukodade (või mõne muu asumipõhise liikumise vormi) järele. Need saavad üheks lüliks meie kodanikuühiskonna arengus. Aga see on juba järgmiste juttude teema.

 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.