"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
Vabariigi aastapäevaks muutus linn eestikeelseks (0)
23. veebruar 2009
Esimesel vabariigi aastapäeval Tallinnas tahtsid võimud Peeter I kui anastaja kuju sinimustvalgega kinni katta, kuid selleks ei jätkunud riiet. Äsja loodud Eesti sinelid meenutasid aga veel vene soldatite omi.

Esimesel vabariigi aastapäeval ehiti Tallinn kuuseokste ja eestikeelsete siltidega. Vaikival ajastul tegeles aastapäeva korraldamisega terve talitus ning moodi läksid valgustatud hooned.

 

Pärast Eesti iseseisvumist tähistati igal aastal vabariigi aastapäeva. Tallinnas tehti seda esimest korda täpselt 90 aastat tagasi, 24. veebruaril 1919 ehk siis vabariigi esimesel sünnipäeval. Tähtpäeva puhul korraldati paraade ka mujal Eestis, kõige tähtsam neist leidis aga aset Tallinnas Vabaduse väljakul, tollase nimetusega Peetri platsil.

Otsuse tähistada 24. veebruari iseseisvuspäevana võttis EW ajutine valitsus vastu alles viis päeva varem. Nii lühikese ajaga polnud mõeldav suuri pidustusi ette valmistada. Seda enam, et Vabadussõja lahingud alles käisid. Pealinna ajalehed ja vaimulikud andsid kindralmajor Ernst Põdderi soovitusel nõu tähistada seda päeva kirikutes ja koolides iseseisvusdeklaratsiooni teksti ettelugemise, sõjaväeparaadi ja ka «sobivate kontsertide ning rahvalike lõbustustega».

Linna pidurüü oli esimesel iseseisvuspäeval tagasihoidlik. Kuuseokste ja -vanikutega kaunistati raekoja fassaad, ohvitseride kasiino Raekoja platsil, ringkonnakohtu hoone Pärnu maanteel, tütarlaste kommertsgümnaasium praegusel Estonia puiesteel ja Toompea loss.

Kuuseehtes Tallinn

Eesti Panga hoone, kus aasta varem oli iseseisvus välja kuulutatud, jäi millegipärast kaunistusteta. See-eest «kasvas» Balti jaama perroonil terve kuusemets. Kaasaegsete arvates aitas see luua pühademeeleolu ja meenutada sissesõitnutele, et linnas on pidupäev.

Majaomanikud kiirustasid välja panema sinimustvalgeid lippe, millel sinine kõikus kahvatusinisest sügavlillani – suurem osa lippe olid ju ise tehtud. Alles aasta eest olid aga kõikjal lehvinud keiserliku Saksamaa lipud.

Eraettevõtjad püüdsid näidata oma patriootlikkust saksakeelsetest siltidest vabanemisega. Raamatukaupmees Gustav Pihlakas pani oma kaupluse vitriini Kalevipoja koostaja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi portree. Rahvusülikooli akendel olid rahvusliku päästekomitee liikmete Konstantin Pätsi ja Jüri Vilmsi pildid ning rindeülesvõtted. Viru tänaval asunud kino Passaaž omanikud muutsid sissepääsu triumfikaareks, mis oli kaunistatud kirjaga «24. veebruar 1918. Elagu Eesti Vabariik!»

Poolenisti tööpäev

Iseseisvuspäev jäi poolenisti tööpäevaks. Linnavolikogu liikmed läksid pidustustele otse istungilt. Seal oli iseseisvuse aastapäeva tähistamiseks vastu võetud otsus luua laste varjupaik, avada viis tasuta lasteaeda ja määrata linnakoolide kõige enam puudust kannatavatele õpilastele aastane stipendium. Peale selle kuulutati välja konkurss andeka autori leidmiseks, kes loob teose, kus on kujutatud kõige paremini Eesti iseseisvumist. Preemiaks oli 10 000 marka. Kätte pidi selle küll saama alles Eesti Vabariigi kümnendal sünnipäeval, aga see-eest koos vahepeal kogunenud protsentidega.

Vabaduse väljakul anastajate sümbolina kõrgunud Peeter I kuju taheti aja- ja rahapuudusel lihtsalt rahvuslippudega kinni katta, kuid isegi selleks ei jätkunud piisavalt riidematerjali.

Paraadil marssisid Kaitseliit ja Eesti armee, ühel väeosal olid seljas koguni värskelt õmmeldud mundrid. Läksid vabatahtlike ühenduste liikmed, nende järel rahvusvähemuste esindajad: Tallinnas elavad venelased, poolakad, lätlased ja juudid. Seejärel tulid Tallinna kooliõpilased. Paraadi võtsid vastu sõjaväe ülemjuhataja Johannes Laidoner ja peaminister Konstantin Päts. Tribüünilt puudus diplomaatilist korpus – Eestit polnud ju ametlikult tunnustada jõudnud isegi lähinaabrid. Väliskülalistest märkisid tookordsed reporterid ära Soome, Läti ja Suurbritannia esindajad.

Pidustused propagandaks

1930ndate keskpaigas haaras Päts koos kindral Laidoneri ja peaminister Kaarel Eenpaluga võimu riigis enda kätte. Järgnenud nn vaikival ajastul hakati vabariigi aastapäevale rohkem rõhku panema. Tol ajal loodud riikliku propagandatalituse ülesanne oli muu hulgas tähtpäevade korraldamine, sest riiklikult organiseeriv keskus võimaldas teha seda suurejoonelisemalt. Talitus oli peakorraldaja, kes võimumeeste ettekirjutusi täites ettevõtmisi algatas ja organiseeris. Tähtpäeva viisid ellu aga omavalitsused, koolid, kirikud, kaitsevägi ja Kaitseliit.

Propagandatalitus saatis kaks-kolm kuud enne 24. veebruari asutustele ja organisatsioonidele aastapäeva tähistamise kava, samuti kõnekavad, mille kasutamine ettekannete koostamisel polnud kohustuslik, kuid äärmiselt soovitatav. Kõned olid propagandistliku sisuga ja sisaldasid andmeid Eesti riigi poliitiliste, majanduslike ja kultuuriliste saavutuste kohta. Eriti tähtis oli muretseda häid kõnemehi, neid toodi kokku kas või mujalt Eestist. Uute ja huvitavate nägudega taheti võita rahva tähelepanu ja rõhutada ürituse värskust.

Valimised õigele ajale

1936. aastal seoti vabariigi aastapäev rahvahääletusega, mis pidi otsustama uue põhiseaduse väljatöötamise. See samm oli oluline propaganda seisukohalt, sest riigi sünnipäeval avaldus inimeste patriotism aktiivsemalt kui muul ajal toimunud hääletusel või valimistel.

Vabariigi aastapäeva tipptase saavutati 1938. aastal, kui riigi 20. sünnipäeva puhul toimus üritusi terve aasta jooksul. Juubeliaastapäeva start anti juba 1. jaanuaril, kui pühitseti suurejooneliselt uue põhiseaduse jõustumist. Pidustuste kavas nähti muu seas ette tähtsamate riigiasutuste illumineerimist, puhkpilliorkestrite suurejoonelist esinemist Tallinnas, riigihoidja kõnet, mis kanti üle ka ringhäälingus, ning 21 suurtükipaugu laskmist südaööl. Kinodes pidi seansside vahele näidatama põhiseaduse jõustumisest teada andvat pidulikku teksti. Tavapärastele korraldustele lisandus veel hulk uusi algatusi, mille abil muuta riigi 20. sünnipäev eriliselt meeldejäävaks. Näiteks filmikavandite võistlus, mille tulemusel valmis esinduslik ülevaatefilm Eesti saavutustest.

1938. aasta riigivolikogu valimised ajastati jällegi vabariigi aastapäevale. Veebruaris oli rõhk rohkem valimistel kui muudel üritustel. Valitsuse kava kohaselt toimusid iseseisvuspäeva pidustused eelkõige kohalikul tasandil.

Valgustatud hooned

1930ndate lõpus pööras propagandatalitus vabariigi aastapäeval erilist tähelepanu tähtsamate avalike kohtade, hoonete ja vaateakende dekoreerimisele ja valgustusega kaunistamisele. Selleks kutsuti kokku asjatundjate ja arhitektide nõupidamine, mis töötas välja kaunistamise põhimõtted ja üksikasjalikud juhendid. Lõplik sõna jäi propagandatalituse üldosakonnas töötanud kunstnik Rudolf Parisele. Dekoratsioonid ja valgustus pidid igal juhul rõhutama tähtpäeva olulisust. Eriti suurt rõhku pandi valitsushoonete – Toompea lossi ja selle ümbruse, Kadrioru lossi, mõnede ministeeriumide – maitsekale illumineerimisele. Spetsiaalse valgustuse abil tõsteti esile ka ajaloolisi hooneid nagu Toomkirik, Kiek in de Kök jt. 20. aastapäeva pidustuste puhul kulutati illumineerimisele 10 000 krooni. 24. veebruari pidustused lõpetas suurejooneline ilutulestik Harjumäel, vajalikud pürotehnilised materjalid hangiti Poola firmalt A/S Lignoza.

1940. aastal, kui riigis olid juba nõukogude väed, plaaniti endiselt iseseisvuspäeva tähistamist propagandatalituse ja Kaitseliidu eestvõttel. Talituse levitatud aastapäeva kõnekavas püüti rahvale veel optimistlikke mõtteid edastada. Siiski leiti 1940. aastal paljudes kohtades, et võõrvägede viibimisest Eesti pinnal tingitud olukorra tõttu seekord suurejoonelisi paraade ei korraldata. Küll aga pöörati 24. veebruaril erilist tähelepanu pidulikele jumalateenistustele ja aktustele. See oli viimane avalik riiklikult korraldatud vabariigi aastapäeva pühitsemine enne, kui Eesti kaotas oma iseseisvuse.
 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.