"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
Koduhooldaja aitab hakkama saada (0)
02. märts 2009
87-aastane Agnes Koit ei pääse oma kolmanda korruse korterist kuigi sageli välja – jalad kipuvad alt vedama. Ometi leiab elurõõmu säilitanud vanaproua, et pole mõtet muretseda asjade pärast, mida muuta ei saa.

Kui eakam või erivajadustega inimene ei jaksa näiteks enam toidukotti tassida või tuba koristada, võib ta paluda linnalt koduabi teenust. Seda võimalust kasutab juba üle 1700 inimese.

 

 

Tallinnas on rohkem kui 1700 eakat või erivajadusega inimest, kes igapäevaelus toimetulekuks vajavad aeg-ajalt väikest kõrvalabi. Üks selliseid on 87-aastane Agnes Koit.

«Neli aastat tagasi tundsin järsku ühel päeval, et ei jõua enam midagi raskemat trepist üles tuua,» räägib vanaproua, kes elab Kadriorus vana puumaja kolmandal korrusel. «Läksin siis sotsiaalosakonda ja ütlesin juhatajale, kas ta oleks nii kena ja leiaks mulle üheks korraks nädalas hooldustöötaja.»

Hooldustöötaja aitab inimest tema kodus, et ta saaks võimalikult kaua üksinda hakkama.

Poeskäigust juukselõikamiseni

Sellest ajast peale käib proua Agnest abistamas hooldustöötaja Jelena Org – alguses kord, nüüd juba kaks korda nädalas. «Ühest käimisest nädalas enam ei piisanud,» ütleb vanaproua. «Nüüd ta toob mulle juba kõike, isegi lambipirne ja pesupulbrit… Eile andsin talle väga raske ülesande, palusin omale särgi tuua. Ma ei tea, kas ta nüüd saab selle või ei saa, kus neid särke praegu õieti müüakse…»

Muid hooldustöötaja teenuseid peale toidu- ja olmekaupade kojutoomise Koit veel suurt ei kasuta. «Ainult vahetevahel pühib ta mul kõrgematelt kohtadelt tolmu, sest ma ise kardan ronida – aga ta ei pea seda tegema,» räägib vanaproua. «Vahel lõikab mul juukseid ka.»

Kesklinna sotsiaalkeskuse hooldusjuht Svetlana Karu selgitab, et igale inimesele tehakse eraldi hooldusplaan pärast temaga tutvumist. «Aitame igaüht selles, millega ta ise hakkama ei saa,» lisab ta.

Põhilised tööd, mida hooldustöötajal teha tuleb, on poeskäimine, koristamine, asjaajamine, vanniskäimisel abistamine, teinekord ka perearstiga suhtlemine ja retseptide-ravimite hankimine. «Kui abivajaja ei jaksa endale kütet tuua, siis meil on kaks meesterahvast, kes sellega tegelevad – tellivad, ladustavad, toovad koju,» räägib Karu.

Agnes Koidu sõnul on tema viimases koduteenuse lepingus kirjas, et kui ta enam koristada ei jaksa, hakkab hooldaja Lena teda ka selles osas abistama. «Praegu ma tunnen, et pean ise koristama, muidu äkki jäängi tooli,» mainib vanaproua.

Siiski pole kõik vanainimesed nii leplikud kui proua Koit. «Mõnikord on inimesega üpris raske kontakti saada,» tunnistab Karu, kellel endal on 16 aastat hooldustöötaja kogemust. «Vahel jälle peab tegema midagi sellist, mida hooldusplaani kirjutatud pole. Peaasi, et inimene jääks rahule ja saaks teenuse, mida ta meilt ootab. Samas peab vastutulelikkusega piiri pidama, sest varitseb oht, et abivajaja hakkab hooldustöötajat isikliku teenijana võtma. Vahel ütleb mõni, et turult too liha, Maximast pesupulbrit, kohv on odav Prismas – aga ta ei arvesta sellega, et meie töötaja ei saa niimoodi poodide vahet joosta, ja siis peame inimese maa peale tagasi tooma. Lepingus on kirjas, et hooldustöötaja käib sisseoste tegemas kõige lähemas kaupluses.»

Ka ärakuulamine on abiks

Hooldustöötaja töö nõuab lisaks muule rammu, sest tihti tuleb vanainimesele kogu nädala toit koju tassida. «Meil on küll kärukotid, aga seda bussi-trammi peale vinnata või trepist üles tirida on ikkagi raske,» mainib Karu. «Eriti kui arvestada, et hooldatavaid, kelle juures töötaja käima peab, on päevas neli-viis.»

Leidub ka vanainimesi, kellel vahel tuleb piltlikult öeldes kätt hoida. «Tihtipeale inimene tahab, et keegi istuks ja kuulaks, mida ta räägib,» tõdeb Karu. «Aga mõnikord juhtub sedagi, et hooldustöötajal endal löövad tunded üle pea kokku. Mäletan oma esimesest tööaastast, kuidas viisin inimesele leiva, aga tema polnud rahul ja nurises: «See mõni leib?! Kust sa selle ostsid, kas sa aru ei saa, et see pole leib, vaid mingi plötakas?!» Rääkis ja rääkis ja süüdistas mind. Mäletan, et kui siis tänavale sain, hakkasid pisarad voolama. Eks selliseid kordi oli kuhjunud ja ühel hetkel hakkas üle ajama.»

Kesklinna sotsiaalkeskuse 20 hooldaja vahel on ära jagatud 168 klienti. Enamuses vanaduspensionärid, aga on ka töövõimetuspensionäre. Neli klienti on hooldusteenust saanud juba 13-15 aastat. Karu sõnul on ka suurem osa kaadrist väga püsiv ja staažikas. «Mõni töötaja on meil siin juba rublaaja lõpust, sotsiaalhoolekande esimestest päevadest peale,» ütleb ta. Töötajate keskmine vanus on 52 aastat, kõik nad on saanud erialase koolituse, lisaks riigikeelele peab iga hooldustöötaja oskama veel üht võõrkeelt. «Ilmselt peaks see olema vene keel, kuna ligemale pooled kliendid on meil venekeelsed,» ütleb Karu.

Kuidas saada koduteenust

• Kui inimene soovib koduteenust, peab ta esmalt pöörduma oma linnaosavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonda (piisab ka helistamisest). Sealne spetsialist hindab, milline on inimese abivajadus (mõnikord lükatakse pöördumine tagasi) ja edastab info hooldusjuhile, kes sõlmib abivajajaga koduteenuse osutamise lepingu ning koostab hoolduskava.

• Koduteenus on tasuta kõigile neile, kes sõlmisid lepingu enne 25. novembrit 2004 või kelle sissetulek on väiksem kehtivast miinimumpalgast (praegu 4350 krooni) ja kellel pole seadusjärgseid ülalpidajaid.

• Isikutele, kelle pension ületab 4350 krooni ja kellel pole seadusjärgseid ülalpidajaid, kehtib omaosalustasu 10 krooni ühe tunni eest.

• Teenuse ühe tunni täishinna, 54 krooni, maksavad need, kellel on olemas seaduslikud ülalpidajad, kes aga ei saa mingil põhjusel vanainimest ise hooldamas käia.
 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.