"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
Maksusüsteem astmeliseks: jõukad panustagu rohkem! (0)
02. märts 2009
Anu Toots

«Eesti võiks just täna üles ehitada oma heaoluriiki,» leiab politoloog ja Tallinna Ülikooli professor Anu Toots, kelle meelest ei leevenda Eesti tänane sotsiaalpoliitika piisavalt ebavõrdsust.

 

 

Kui suured peaksid olema Eesti kulutused sotsiaalsele kaitsele, et me oleksime Euroopa mõistes heaoluriik? Ja kas heaoluriiki saab ehitada üles kriisiajal?

USA kui riik on kõige tüüpilisem näide sellest, et heaoluriiki ehitatakse üles või nö suurendatakse alati just halbadel aegadel. Ka Euroopas on heaoluriike hakatud ehitama üles nö vaestel aegadel.

Euroopa riikide keskmine kulu heaolule ehk sotsiaalkulutustele on 25-27% sisemajanduse kogutoodangust (SKT), ja see pole tulnud tühjast. Seda on ehitatud üles aastakümneid.

Eestis on palju räägitud heaoluriigi kriisist 80ndatel mujal Euroopas. Tegelikkus on see, et heaoluriik jäi ikkagi püsima.

Ka Eestis peaksid sotsiaalkulud moodustama vähemalt 22-25% SKT-st – see oleks normaalne või soovitav. Praegu jääb vastav näitaja 13-14% kanti.

See tähendab, et sotsiaal- ja haridusvaldkond peaks saama riigieelarvest vähemalt ligi kaks korda rohkem raha kui praegu. Lisaraha peaks kõigepealt saama valdkondadest tööhõive, tervishoid ja haridus.

Eesti kulutab väga palju vähem tervishoiule kui enamik Euroopa maid. Ka tööhõivepoliitikale ei kuluta me suurt midagi.

Ent kuhu jääksid vaesuse vastased meetmed?

Jätkusuutliku heaoluriigi eesmärk on tegelikult see, et inimene saaks kohe sellist abi ja teenuseid, et ta ei kukugi nö vaeste sekka. Et tema lapsed on koolitatud, et tal on töö jne. Seega peaks heaoluriik eelkõige vaesust ennetama. Ka hea tööhõivepoliitika ei pea keskenduma ainult põhiharidusega umb-keelsetele inimestele.

Mis heaolupoliitika Eestis veel praegu puudub, erinevalt Euroopa riikidest?

Eestis ei nähta praegu elamumajandust sotsiaalpoliitika osana, see on lausa majandusministeeriumi valitsemisalas. Elamupoliitika hävitati omandireformi ajal, nüüd tuleks see taastada.

Eesti on praegu täiesti ebaeuroopalik, sest meil pole pea üldse avalikku üürisektorit.

Tallinna tegevust linna üürisektori ehitamisel pean ma seega absoluutselt normaalseks. Ma ei saa aru nendest, kes lähevad selle peale punaseks või siniseks, et näe – taas valmis uus munitsipaalmaja. Üürikortereid peaks jaguma lausa nii palju, et selleks ei pea olema üksnes vanglast vabanenud või orb või kümne lapse üksik-ema, et linnalt korterit saada.

Kas majanduskriisist võib meile ka abi olla?

Praegu peaks valitsus tõesti ööd ja päevad töötama selle kallal, et luua nn stiimulite pakett. Ma ei saa aru, miks tegeldakse vaid kärbetega.

USA president Barack Obama ütles, et USA tuleb kriisist välja tugevamana kui iialgi varem. Ja ka näiteks Soome on üks neist riikidest, kes tuli oma 90ndate alguse majanduskriisist ehk lamast välja palju tugevamana kui enne.

Teaduskirjanduses on sellele üks valdav seletus: Soomes on väga tugev avalik sektor, nii kulutuste kui ka professionaalsuse mõttes. Ja seda ei kõiguta ka poliitilised tõmbetuuled.

Teiseks peitus Soome edu saladus selles, et nende haridussüsteemil on olnud tugev sotsiaalne mõõde. Nad kasvatavad kõik ühiskonnaliikmed toimetulevateks – et kui inimene koolist väljub, siis oskab ta töötada, oskab raha lugeda, oskab läbi saada moslemist naabriga, ei tee aborti, ei peksa naist jne.

Samuti loob nende haridussüsteem inimestes tunde, et me kõik peame andma selles ühiskonnas oma panuse.

Haridus päästab inimesi vaesusest ja suurendab nende elus toimetulekut, pole olemas ühtegi vastupidist tõestavat uuringut.

Kas jõukad saavad Eesti tänasest sotsiaalpoliitikast rohkem kasu kui vaesed?

Nii Eesti tänane kogumispensionisüsteem kui ka vanemahüvitise skeem kindlasti pigem suurendab inimeste ebavõrdsust. Samuti on Eesti halvas mõttes Euroopas esirinnas näiteks patsientide omavastutuse poolest meditsiinisüsteemis, see on tõusnud juba 25%-ni.

Eesti tänane sotsiaalpoliitika on vähetõhus. Kui ta oleks nn parempoolne sotsiaalpoliitika, siis ta peaks ju eriti efektiivselt vaesust vähendama, kui toetused peaks olema mõeldud vaid vaestele. Meil küll midagi makstakse, aga seda tehakse läbimõtlematult.

Ebavõrdsust suurendab ka elukestva õppe valdkond. Me teame, et Eestis saavad koolitusi eelkõige need, kes tööturul niigi heas seisus.

Tänane Eesti sotsiaalpoliitika pigem taasloob seda ebavõrdsust, mida turg tekitab. Ent sotsiaalpoliitika eesmärk peab olema alati turu ebavõrdsuse leevendamine, muidu ta polegi sotsiaalpoliitika.

Mida arvate Reformierakonna majanduse elavdamise plaanist – odav elekter ja madalad maksud?

Reformierakonna programm tundus lahtisest uksest sissemurdmisena ja pani õlgu kehitama. Millega ma kindlasti päri ei ole, on see madalate maksude ülistamine.

Kui madal maks oleks ravim kõigi tõbede vastu, siis meil ei tohiks majanduskriisi ju ollagi. Reformierakond on ka ebajärjekindel – korra ütleb, et me ei saa kriisi vastu midagi teha, korra lausub, et hoiame maksud madalad, siis tulevad meile investeeringud. Ehkki viimane sõltub pigem riigile antud reitingutest.

Ma pole mustvalgel näinud ühtegi uuringut, mis oleks öelnud, et Eesti madalad maksud on loonud meile mingi majandusmootori või kuidagi arengut toetanud.

Kas Eesti valitsus on astunud riigi päästmiseks kõik võimalikud sammud, ka need, mis on mujal maailmas tavapärased?

Me ei peaks tõesti rääkima vaid tänasest kriisist, vaid riigi kui sellise jätkusuutlikkusest, sh fiskaalsest jätkusuutlikkusest. Selles osas ei ole Eestis täna asjad läbi mõeldud.

Praegune eelarve ja maksusüsteem on üles ehitatud ainult häid aegu silmas pidades, ent igaüks teab, et majandusel on tendents langeda. Oli teada, et kriis tuleb, kuigi ehk ei arvatud, et ta tuleb nii sügav.

Ja on üks kindel õpetus: ärge pange mune ühte korvi. Eesti maksupoliitikas pannakse rõhk vaid ühte sorti maksudele. Meil on liiga suur rõhk käibemaksul ja tööjõumaksudel.

Miks see halb on ja kuidas olukorda parandada?

Käibemaks on olemuselt regressiivne ehk väiksema tulu saajad maksavad seda rohkem. Kui näiteks olukord vaesusega läheb väga hulluks, siis ma kaaluks ka näiteks toiduainete käibemaksu alandamist. Ka Euroopas kehtib praegu pigem reegel, et toiduainete käibemaks on teiste kaupade omast madalam.

See võiks toiduainete turgu ja laiemalt kogu majandust elavdada. Enamik Eesti inimeste tulusid läheb ju toidule je esmatarbekaupadele.

Teiseks – meil on vaja, et tööhõive kasvaks, ent meie tööjõukulud on liiga kõrgelt maksustatud. Sellest tõdemusest said Saksamaal aastaid tagasi alguse suured reformid. Ka Prantsusmaal vähendati tööandjate maksukoormust ja hakati sotsiaalkindlustusfonde senisest enam doteerima pigem riigi eelarvest.

Ent kas me peaks kehtestama ka astmelise tulumaksu, rääkimata ettevõtete tulumaksu taastamisest?

Praegustes oludes tuleks kindlasti ka ettevõtte tulusid taas maksustama hakata, samuti tuleks maksustada kapitalitulud üksikisikutelt ehk intressi- ja dividenditulud. Siinkohal ei mõtle ma siiski eluasemelaenude intresside tulumaksuvabastust, sest Eestis on eluasemelaenu võtjaid ka väikese tulu saajate seas.

Lisaks tuleb vaadata, kuidas praegune ettevõtete maksusüsteem on mõjutanud nende käitumist. Isegi Indrek Neivelt on toetanud kasumimaksu taastamist ja öelnud, et paljud ettevõtjad on tuluga peamiselt Vahemere äärde villasid ostnud.

Ka üksikisiku tulumaksu puhul on tänases olukorras vajalik kindlasti nn astmete sisseseadmine. Kõik need argumendid, et sellega koguks nii väikese summa, on tänases olukorras vastutustundetu jutt. Teiseks on see vajalik õigluse aspektist vaadatuna.

Tulusaajate nn ülemine ots tuleb kindlasti maksustada praegusest kõrgemalt ja vastupidi – tulusaajate nn alumine kiht tuleks maksustada senisest oluliselt madalamalt.

Sest kui me võtame väiksepalgaliselt riigi poolt maksutuludena ühelt poolt ära suure summa, siis tema jaoks on iga summa suur. Ja hiljem siis maksame talle abirahasid, aga see pole ju mõistlik. Ma ei saa aru, miks meie parempoolsed seda poolt asjal ei tunnista. Astmeline tulumaks on ju isegi Ameerikas.

Euroopas kehtib ka põhimõte «seisus kohustab». Kõrgema tulu saajale on auasi maksta rohkem maksu. Kui meil on vaja rohkem solidaarsust, siis see tähendab, et jõukamad panustavad rohkem.

Ent missugune on tänases Eestis suhtumine sotsiaalriiki ja maksumaksmisse? Iga vähegi sotsiaalsema hõnguga ettepanek saab ju kohe otsaette populismi sildi…

Eestis on väga primitiivne suhtumine, et kuhu need maksud lähevad, et ju need kuluvad vaid riigikogulaste uhkeks eluks. Maksutuludega tehakse tegelikult kindlasti tuhat ja üks asja, mis on riigi arengu seisukohalt vajalik. Põlastav suhtumine maksudesse pole riigi arengu seisukohalt mõistlik.

Ja kui meil räägitakse kogu aeg populismist, siis tegelikult just see jutt, et maksud on halvad, riik on halb, ametnikud on halvad – see ongi demagoogia. Jutt, nagu ei peaks makse olema, ei kannata kriitikat.

Mujal maailmas on vähendatud maksuastmeid, ent vahe tulusaajate nö ülemise ja alumise otsa maksustamise vahel on selgelt paika jäänud.

Ka näiteks Barack Obama nn toetuspaketid ettevõtjatele on seotud väga kindlate tingimustega – selleni välja, et firmade juhid ei tohi maksta juhtkonnale liiga kõrget palka. Meil on hakatud alles nüüd küsima, et miks Eesti Pangas on nii kõrged palgad.

Kas teatud toetustele peaks sättima ka nö lae, et just kõrgema tulu saajad ei teeks riigist endale tulude saamise allikat?

Praegu valitseb tõesti olukord, kus kas siis teadlikult või oskamatusest on Eestis unustatud panna nn lagi näiteks pensionikindlustuse teisele sambale. See on ju koolilapse arvutus – kui meil on 10 000-kroonise palga saaja, palju riik temale 4% näol juurde maksab, ja palju ta maksab raha juurde näiteks 50 000-kroonise tulu saajale.

Eesti teise samba mehhanism seega kindlasti suurendab varanduslikku ebavõrdsust. Kõik pensionisüsteemid Euroopas aga on seadnud eesmärgiks tuluerisusi pigem tasandada. Näiteks Rootsis maksab vaid teatud laeni ehk piirini riik omapoolse panuse juurde.

Samas kui rääkida näiteks 300-kroonistest lastetoetustest, siis öeldakse, et see on lennukilt raha külvamine. Aga kui me hakkame neid saajaid selekteerima, siis kasvavad selle toetusega seotud halduskulud suureks. Osa rahast, mis praegu läheb ikkagi lastele, läheks siis vaid riigi haldusaparaadile, kes hakkab vanemate tuludeklaratsioone kontrollima. See on riigi arengu seisukohast mõttetu töö.

Mis maksuliike saaks veel kehtestada?

Luksuskaupade maksu oleks ma ammu sisse viinud, kui mul oleks see võim. Taanis olid kunagi maksustatud isegi kallid parfüümid ja šokolaad. Seda oleks pidanud muidugi tegema juba tarbimisbuumi ajal. Samas – ka uuringud Tallinnas on näidanud, et kõige jõukamad pole tingimata vähenenud.

Ka teedemaks on mõistlik mõte. Me vajame väga tugevat arengut teedeehituses ja näeme, kui sageli peame teistes riikides kotist münte otsima, et edasi sõita.

Kust võiks veel riigieelarvesse raha juurde saada?

Üks meede oleks pensionifondide omapoolne panustamine ravikindlustussüsteemi. Pensionifondid teenivad reeglina päris priske kopika, eriti headel aegadel.

Põhimõte ise on järgmine: kui teie, pangad, teenite kasumit pensionite pealt, siis aidake ka solidaarselt tasuda ravikindlustuskulusid. Hollandis ja Belgias on see süsteem levinud. See suurendab ühiskonnas ka seda hoiakut, et me oleme kõik vastastikku üksteisega seotud.

Ja kui küsida, kes siis võiks maksta ravikindlustuse maksu, siis kehtib Euroopas kahte liiki põhimõtteid. Üks on pearaha süsteem. Iga inimene, kes on haigekassa nimekirjas, peab maksma pearaha umbes 20 eurot aastas. Kui me kujutame ette, palju on haigekassa liikmeid, 1,2 miljonit inimest maksaks 100 krooni aastas – see aitaks süsteemi palju.

Selle põhjus on ka tsiviliseeriv. Et inimesed on süsteemis osanikud. Eestis ei tunneta töövõtja praegu sidet haigekassaga, pigem peab inimene rahakoti välja võtma, kui arsti juurde läheb.

Mis veel aitaks kriisiajal tugevdada sotsiaalset turvavõrku?

Sotsiaalse turvavõrgu tugevdamine on praegu kindlasti kinni omavalitsuse ja riigi suhetes. Vaesus ilmneb kõige teravamalt kohalikul tasemel ehk omavalitsus saab rasketel aegadel alati vaesed enda õlgadele. Riigil tuleks täna omavalitsusi aidata, mitte mõelda, et seal või teises kohas on nö vale partei võimul. See on küll hästi hävitav suhtumine.

Kui praegu lõigatakse sotsiaaltoetuste rahasid ja öeldakse, et vaadake ise, kuidas hakkama saate, pole see õige. Pigem tuleb vaadata, et omavalitsustel oleks suuremad rahasüstid kasutada vaesuse leevendamiseks.

Teine asi, mis parandaks süsteemi toimimist, on kindlasti valdade liitumine. See pole ju mingi kohalike meeste kius, et paneme vallad kokku. Põhjamaad on omavalitsusi väga aktiivselt liitnud ja need on tugevad. Samuti on nad loonud regionaalseid koordineerivaid asutusi, mis tegelevad teenuste pakkumisega nii tervishoius kui ka hariduses. See vähendaks ka oma valla huvide liigset edendamist.

Kuhu kaldub tänases olukorras rahva meelsus?

Tundub, et ühiskondlik meelsus on hetkel lootusandev. Ma ei näe tigedust ei kaasinimeste ega venelaste vastu, kuigi mõned ennustavad rahvuspingete kasvu. Inimesed on valmis midagi ühiselt tegema.

Kas see meelsus jääb kauaks püsima, selles osas olen aga skeptiline. Rahvas ootab praegu, et valitsus või keegi muu ütleb, et meil on täna sellised ja sellised plaanid ja me ootame teilt neid asju.

Poliitikute asi on teha selgeid valikuid. Ei ole võimalik toetada kõiki natuke. Ent näiteks uue sotsiaalministri Hanno Pevkuri esinemist vaadates torkas kohe silma see, et ta ei tahtnud välja tuua mingeid sihtgruppe, keda toetada.

See on absoluutselt ebaprofessionaalne, ja see oligi see halb variant, mida ma kartsin. Riigil ei saa olla sotsiaalpoliitikat, mis ei tee selgeid valikuid.

 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.