"Kui vanasti said inimesed tänaval petta, siis nüüd internetis."

Joosep Kaasik, Põhja prefekt
Tänavate tundmine otsustas voorimehe saatuse (0)
02. märts 2009
Veovoorimehed peatuspaigas Peetri platsil ehk praegusel Vabaduse väljakul 20. sajandi alguses.

Nii nagu Tallinn tegeleb praegu taksoveo reeglite paikapanemisega, kavandas ka sada aastat tagasi linna politseimeister uut määrust, kus olid paika pandud nõuded tollastele taksojuhtidele ehk voorimeestele.

1909. aasta veebruaris avalikkuse ette jõudnud määruse projektis oli osa nõudeid tehnilist laadi, näiteks pidid troskadel olema kummivitsadega rattad ja katused. Kummirehvid olid troska ratastel niigi, need võeti kasutusele 19. sajandi lõpus, katuste muretsemine käis aga suuremal osal voorimeestel rahaliselt üle jõu. Ajalehed pakkusid, et katuse muretsemine võiks jääda voorimeeste endi otsustada, sest sõit katuseta troskas maksis vähem kui katusega troskas.

Tallinnas oli tol ajal 30 katusega troskat ehk iluvoorimeest – just nii neid kutsuti. Need seisid aga enamasti tegevusetult, sest inimesed eelistasid odavamat sõitu. Mõned voorimehesaksad monteerisid koguni sõiduriistadelt katused maha ja tulid lihtvoorimeeste sekka, et natukenegi raha teenida. Määruse jõustumisel pidanuks oma tegevuse peatama 700-800 katuseta sõitvat voorimeest, kes ka kauba vedamisega raha teenisid. Kaup poleks mahtunud katuse alla ära ja nende teenistus oleks vähenenud kolmandiku võrra. 1912. aasta andmetel töötas Tallinnas 1177 üksiküritajast ning 656 palgalist voorimeest. Suurem osa neist olid kaubavedajad ehk töövoorimehed.

Kohustuslik peenraha

Voorimehe tööpäev kestis varahommikust hilisõhtuni, ent suurema osa sellest moodustas ooteaeg. Päevane teenistus oli tavaliselt paar rubla. Kui arvestada, et 900 rubla maksma läinud sõiduk pidas vastu kümme aastat, siis aastas tuli troska amortisatsiooniks arvestada 100 rubla. Peale selle kulus kummirehvidele aastas 260 rubla ja jooksevremondile 40 rubla. Kui 400-rublasele väljaminekule lisada veel voorimehe kuue maksumus, hobuse toitmise ja rautamise kulud, siis väga palju raha voorimehele alles ei jäänudki.

Määruses oli kirjas, et voorimehel peab olema vahetuseks piisavalt peenraha. Paljud kartsid, et üleannetud rikkad kliendid võivad kiusu pärast kümne- või kahekümnerublalisega maksta, ent vähe teenivatel voorimeestel pole tihti rublast suuremale summale vahetusraha anda. Seepärast nõuti lehtedes vahetusraha hulga kindlaksmääramist.

Politseimeister soovis, et voorimehed oskaksid tsaariaja riigikeelt ehk siis vene keelt ning teadma tänavate nimesid kolmes kohalikus – eesti, vene ja saksa – keeles. Viimasega said voorimehed ilusti hakkama. Vene keele oskamise kohta kirjutasid aga ajalehed, et voorimeesteks on tihti lihtsad eestlased, kes oma vallakooli haridusega korraliku vene keelt mõista ei saagi. «Haritlastel pole voorimeheameti vastu huvi, see on ja jääb lihtinimese elukutseks,» võis lehtedest lugeda. «Samas oleks ülekohus inimest, kes 20- 30 aastat ametis olnud ja nii venelaste kui sakslaste vedamisega ilusti hakkama saanud, vene keele oskamatuse tõttu veel vanast peast leivast ilma jätta.»

Kihutada ei tohtinud

Tühjadel troskadel ei olnud lubatud kihutada, neil tuli aeglaselt sõidutee servas sõita. Avaldati arvamust, et igakord pole see sugugi otstarbekas. «Voorimees saadetakse mõnikord tohtri või ämmaemanda järele,» kirjutas ajaleht Wirulane. «Siis on asjaga rutt, sest iga minut, mis voorimees sammu lontsides viidab, võib kahjulikke tagajärgi tuua.»

Määruses oli mõeldud ka hobuste heaolu peale. Ühehobusetroskad tohtisid vedada kuni kolme, kahehobusetroskad kuni viit inimest. Enam kui neljakraadise külmaga pidi hobustel seisukohtades tekk peal olema. Hobuseid võis sööta ainult selleks ette nähtud kohtades, mis asusid Raekoja platsil ja Heinaturul ehk praegusel Vabaduse väljakul.

20. sajandi alguses oli Tallinnas 17 voorimehe seisukohta, mis paiknesid kõikide väljakute ääres ning tähtsamatel tänavanurkadel. Kahehobusetroskade seisukoht asus Raekoja platsil. Määruse järgi oli voorimeestel «taksopeatustes» kaardimäng, suitsetamine ja joomine keelatud. Voorimees pidi reageerima kohe kliendi sõidusoovile ja keelduma tema vedamisest vaid siis, kui kunde riided olid liialt määrdunud.

Voorimeestele endile oli ette nähtud kindel munder. 19. sajandi teisel poolel oli selleks tumesinisest kalevist kuub või lühikeste siilude ja läikivate vasknööpidega saterkuub ning ümmargune laia äärega lakeeritud kübar. 20. sajandi algul kujunes voorimehe üldkasutatavaks vormiks kalevist kuub ja nokaga müts.

Kaks tariifi pole uudis

Juba sada aastat tagasi tahtis politseimeister määrusega panna Tallinna kõigile «taksojuhtidele» paika kaks tariifi. Hommikul kella seitsmest kuni keskööni pidid hinnad olema madalamad, kella 24-7 kõrgemad.

Linn oli voorimeeste taksid juba palju varem paika pannud. Näiteks 1834. aasta tariifide järgi maksis sõit kahehobusetroskaga Toompeale ja tagasi all-linna 50 kopikat. Sõit Koplisse ja tagasi maksis 1 rubla 60 kopikat. Kahehobusesõiduki üürimine terveks päevaks maksis 8 rubla. See oli suur raha, kui arvestada, et tööline teenis päevas 30–50 kopikat.

Lahkehelide korral kliendiga nõudis määruse projekt voorimeestelt viisakat suhtumist. Kui klient soovis, pidi voorimees ta tasuta politseisse sõidutama, et see siis kliendi kaebuse ära kuulaks. Olukord läks põnevaks, sest voorimeeste sõimamine oli tol ajal moes. Ajakirjandus nõudis, et tublidel veoteenuse osutajatel võiks ikka ka mingi sõnaõigus olla.

Määruse vastu eksijaid ootas sõiduõiguse peatamine viieks päevaks. Eriti raskete rikkumiste korral võis politsei sõiduõiguse hoopis ära võtta.

1939. aastaks oli voorimeeste arv Tallinnas kahanenud 379-ni. Samal ajal suurenes sõiduautode arv linnas 206-lt 1618-ni. Mitmed voorimehed vedasid reisijaid ka pärast II maailmasõda. Viimane Tallinna voorimees pani oma ameti maha 1950. aastate keskel.

 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.