"Tallinn on vinge koht, sest siin katsetatakse paljusid asju."

Jenni Partanen, Tallinna tehnikaülikooli tulevikulinna professor
1930ndate tööline armastas ületunde ja seltsitegevust (0)
09. märts 2009

Enne sõda valmistas Volta tellimuste alusel elektrimootoreid, transformaatoreid, pumpasid, ventilaatoreid ja kütteagregaate. 1939. aastal töötas ettevõttes 244 töölist, kelle keskmine palk oli 32 krooni. Oskustööline sai 90, insenerid 400 ja juhataja 700 krooni kuus.

 

 

II maailmasõja eelse Tallinna tööline eelistas puhkamisele ületundide tegemist, vabad hetked veetis aga spordisaalis või näiteringis.

1930ndatel kestis tööstustöölise tööaeg kaheksa tundi päevas ja 48 tundi nädalas. Enne seda oli tööpäeva pikkus mitmetes ettevõtetes kuni kümme tundi, sest riigis puudus seadus tööaja reguleerimise kohta. Tööaeg oli fikseeritud lihtsalt iga ettevõtte sisekorra eeskirjas ja ettevõtte omanik võis kehtestada nii pika tööpäeva, kui ise soovis.

Töötada tuli ka laupäeviti. Traditsiooniliselt lõpetati töö siis 1–2 tundi varem kui teistel tööpäevadel.

Tööandja oli kohustatud andma töötajatele pärast viis tundi kestnud töötamist poole- kuni pooleteisetunnise vaheaja puhkamiseks ja einestamiseks.

Ületunnitöö tegemiseks oli vaja taotleda luba tööinspektorilt, sest järelevalve seaduste täitmise üle lasus tööinspektsioonil. Töölisel oli lubatud teha 75 tundi ületunnitööd aastas. Sanktsioonid rikkumiste korral olid ranged. Ettevõtte omanikku ootas seaduse mittetäitmise eest kuni 500-kroonine trahv või kuni kolmekuuline arest.

Ületundide eest maksti aga poole rohkem ja töölised tegid neid hea meelega.

Puhkuse võis võtta rahas

Eesti vabariigis kehtinud pühade ja puhkepäevade seaduse järgi oli suurel laupäeval, suvistepühade laupäeval, jõululaupäeval ja 31. detsembril lühendatud tööpäev. 30ndatel lisandus nimekirja võidupüha laupäev ja riiklike pühade arv tõusis 19-le.

Seaduse keelust hoolimata tegid töölised tööd ka pühapäeval. Madala palgaga töölised, eriti mehed, eelistasid puhkusele rahalist kompensatsiooni.

Ametiühingud võitlesid iga-aastase seitsmepäevase tasulise puhkuse pikendamise eest 12 tööpäevani. Vastava seaduse kuulutas president välja 1940. aasta kevadel.

Uue seaduse järgi sõltus puhkuse kestus töölise staažist ettevõttes. 1-2-aastase tööstaažiga töölisel oli õigus saada puhkust 1 nädal, 3-6-aastase staažiga 9 tööpäeva ja alates 7-aastasest tööstaažist 2 nädalat. Alla 18-aastastele alaealistele tuli anda pärast aastast töötamist kaks nädalat puhkust. Puhkust pidi tööandja võimaldama töölistele ajavahemikul 1. aprillist 1. novembrini. Juhul kui töölisele ei saanud ettenähtud puhkust anda, tuli saamata jäänud puhkusepäevade eest maksta kompensatsiooni 1,5-kordse töötasu ulatuses. Soomes seevastu ei tohtinud puhkust rahalise kompensatsiooniga asendada.

Naised said vähem palka

Suuremates ettevõtetes olid ka suuremad palgad. Kõige rohkem said palka elektrijaamade ning gaasi ja vesivarustuse töötajad, kes teenisid 47,9 ja 29,3 senti tunnis.

Rohkem teenisid oskustöölised. Näiteks Franz Krulli masinatehase oskustööliste palgad olid kuus 80–110 krooni, mis oli piisav selleks, et perekonda ära toita.

Trammitöölised kuulusid sõjaeelses Eestis madalapalgaliste tööliste hulka. 1937. aastal oli tunnitasu meestele 25 ja naistele 21 senti.

Tööandja maksis tavaliselt naistöötajale väiksemat palka, sest nägi meestöötajat kui pere peamist toitjat. Enamikus Euroopa riikides, sealhulgas Põhjamaades oli naine samuti koduperenaise rollis.

Lihttööliste palgad jäid tunduvalt alla ametnike ja haridustöötajate palkadele. Näiteks sai Riigi Statistikaameti naisametnik kuus 100 krooni palka. Põllutööministeeriumi ametnikud teenisid 119–139 krooni kuus. Suhteliselt hästi teenisid ka kõrgharidusega pedagoogid. Näiteks Prantsuse Lütseumi õpetaja sai 1937/38. õppeaastal kuus 124.80 krooni palka, osa õpetajaid teenis veelgi rohkem.

Soe vesi omast käest

Mõnedes ettevõtetes olid söögitoad, kus töölised said kodust kaasa võetud võileiba süüa ja teed soojendada. Mõnel pool olid olemas ka sööklad. Tallinna eksporttapamaja uues sööklas pakuti lõunaks seljankat, kapsa-, kruubi-, kartuli- või segasuppi, kohapeal küpsetati leiba, saia ja pirukaid.

Paljudes ettevõtetes oli olemas ruum tööriiete hoidmiseks. Tallinna Liha- ja Eksporttapamajas andis tööandja töötajatele puidust kotad, säärekaitsed, et püksid ei märguks, ja kaelani ulatuvad põlled. Muu rõivastus pidi olema isiklik.

Enamikus tehastes ja vabrikutes oli tööliste käsutuses väljakäik ja pesuruum, kus sai käsi pesta. Mõnes ettevõttes oli võimalik kasutada sauna. Koplis asunud Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabriku saun maksis oma töötajatele 10 senti. Vabriku territooriumil asus pood, kust tööline sai talongi näitamisel osta poole hinnaga niiti ja riiet. Töötajatele ning nende pereliikmetele oli arstiabi tasuta. Vabriku haigekassa maksis välja ka suure osa linnaapteekidest ostetud arstirohtude hinnast. Vabrikuvärava juurest oli ööpäev läbi võimalik saada tasuta tulist vett. See oli suur asi, sest enamikus tööliskorterites puudus veekraan üldse või pidi vett pliidil soojendama.

Tehnika oli tasemel

Tööstusettevõtete töö oli hästi mehhaniseeritud. Esimene tehas, kus hakati limonaadi konveieril villima, oli Tartu Õlletehase Tallinna osakond – aastal 1938 oli seal Baltimaade kõige moodsam tehnika. Konveieril sai toota 1000 pudelit limonaadi ja 2000 pudelit õlut tunnis. Mahlatootmisruumides kasutati marlimaski ja kanda tuli steriliseeritud kummikindaid. A. Le Coqi Tallinna osakonnas hakati õlle käärimisel eralduvat süsihappegaasi kasutama limonaadi gaseerimiseks.

Balti Manufaktuuris seevastu olid töötingimused kehvad. 1937. aasta riiklik määrus nõudis, et tööruumid oleksid küllaldaselt avarad, valgustatud, soojad ja kuivad. Normi olulisust võib mõista, sest 1930ndail levis Eestis tiisikus. Lisaks sätestas määrus, et masinate ja seadmete vahele peab jätma vähemalt 0,60 m laiused käigud, mis peavad olema liikumiseks alati vabad. Masinate ja seadmete juures oli keelatud viibida kõrvalistel isikutel, see nõue oli kehtestatud tööõnnetuste vältimiseks.

Tööline tegi sporti

Pärast tööpäeva käis osa Tallinna meessoost töölistest spordiringides. Selleks tegutses Eesti Töölisspordi Liit. Populaarsed spordialad olid 1930ndate teisel poolel Tallinnas poks, maadlus ja kergejõustik. Sport aitas argistressi maandada. Lisaks sai sportliku eluviisiga pereisa treeningu ajal kaaslastega suhelda.

Põhja puiesteel asus Tallinna elektrijaama spordisaal. 1930ndate keskel lõi Tallinna linnavalitsus sinna Ettevõtete Osakonna Spordiklubi, kus tegutses näiteks elektrijaama jalgpallivõistkond ja malering.

Kodust väljas veedeti vaba aega peamiselt pühapäeval ja pühade ajal. Suur osa töölistest käis pühapäeva hommikul kirikus. Enim ilmestas tööliste vaba aega 1930ndate teisel poolel aga ringidest ja seltsielust osavõtt.

Aktiivne oli seltsielu näiteks kummivabrikus Põhjala ning Johannes Lorupi klaasivabrikus. Põhjala juures tegutsesid spordi-, muusika- ja näiteringid. Tuntud oli 25-liikmeline mandoliiniorkester.

Palju käidi ka teatris, eriti Tallinna Töölisteatris, aga ka draamateatris. Odavam pilet maksis 35 senti, kallim 70 ja rohkem.

Puhkepäevadel oli kombeks käia jalutamas või sõita Piritale, kuhu pääses ka mereteed pidi, alustades sõitu kalarannast.

Vaid vähesed töölised said aga käia tolleaegsetes spaades ehk mudaravilates.
 

Kommentaarid (0)

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid vajutades linki “Sobimatu”!

Postitades kommentaari nõustud reeglitega.